On pime, iga päev sajab, tibutab või ladistab vihma, mitte midagi enam ei õitse, foorumis kõlavad tumedad kammertoonid ja meie Tibu on tõsiselt haige. Kasside kaks põhilist kirstunaela on koerad ja autod. Kahtlustame pigem koera rünnet, sest viga on saanud tagapool. Luud-kondid on terved, aga tagumist otsa hoiab väga, isegi puutuda ei tohi. Näha, et valus. Eile pärastlõunal oli kõige halvem, nüüd paraneb, aga sööma ei ole ikka veel hakanud. Vett ka ei võta. Kui ta vähemalt vettki jooks, oleks ka hea märk, et aparaat ikka töötab, aga praeguses seisus saab ainult looduse peale loota. Sellist Sassi pole me veel kunagi näinud ja täitsa nagu lein oleks majas.
Sellist Muri olen ma näinud. Täpselt samasugune ettevaatlik kõnnak, puutuda ei tohi - ilmselge tagupoole trauma, kuigi pisut kergemal kujul.
Peab see kasside elukool siis ometi nii julm olema.
Vaatan naabrite eakat härra Arturit (ca 10 aastat vana) ja mõtlen, kuidas ometi tema kõigist neist ohtudest mööda on loovinud. Või on ka temal valusaid mälestusi?
Artur on ettevaatlik, umbusklik ja naljalt ligi ei lase.
Sass on uudishimulik, aval, lihtsameelne ja kompleksivaba. Hea isuga pealegi. Tarvitses vaid mõne koera söögikaussi uurima minna... Ohjah. Kole ja pime aeg. Igatahes ta paraneb.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment