Härra Tibu taastub nohust, aga nüüd ma tean - see kestab kümme päeva. Ning nagu tatitõbi ikka, see nakkab. Sest nüüd on proua Muri nohus, vähe sellest, ta ka köhib. Joodame teda hommikul ja õhtul süstlaga ning meie oma kass on meid selle eest osavalt vältima õppinud. Kui kätte saame, siis kannatab ära ja neelab, aga haige kohta on ta äraütlemata väle olevus. Kole küll, aga midagi pole teha. Peale kolmandat päeva paastumist tuleb kasvõi niimoodi joota, aga jootma peab. Ning mulle hakkab tunduma, et see esialgne hirmus hobuseköha võib olla hoopiski viirusest, mitte allaneelatud fuist (mis see iganes ka polnuks).
Õues on miinus kaheksa ja pool neli päeval on juba hämar. Lumi on pehme ja õhuline nagu uduunelm. Lumivalge selle sõna kõige meeldivamas tähenduses. Kui poleks majja sissepressivat idatuult ja tatiseid kasse, siis võikski ilusatesse mõtetesse unelema jääda.
Panin tule pliidi alla ja joon ingveriteed sidruniga. Kah mingitlaadi sõltuvus, peab tunnistama. Esialgu vähemalt aitab. Suurepärane vahend külma, pimeduse ja idatuule vastu.:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment