Mull

Kassid on suhteliselt vaiksed loomad ning ega nende eneseväljendus ja miimika ka niiväga elavad ei ole. Sellepärast peetakse kasse mõistatuslikeks. Ei tea mis mõtleb, äkki on Marsilt jne. Isegi paadunud kassiomanikud ei saa alati sotti kas nende lemmikut juhivad instinktid või mõistus.
Kui haigus Härra Tibu maha murdis, siis konutas ta tavaliselt nurgas ning ei tahtnud isegi pai mitte. Umbes nädala möödudes hakkas kiisupoiss uuesti seltsi otsima.
Mina loen raamatut, Tibu tuleb, räntsatab minu kõverusse ja sätib ennast unele. Loen mis ma loen, aga kass raputab iga natukese aja tagant pead ja see kisub tähelepanu endale. Kas tõesti lõi nohu kõrva? (Loomad ju raputavad pead kui kõrv valutab.) Sassikene, mis sul on?
Kui Tibu nägu eestpoolt nägin, sain naerukarmbid: Korrapärase ajavahemiku tagant ilmus kassi nina otsa ilus väike vikerkaarevärviline tatimull mis välja hingates plaksuga lõhki läks. Kassil oli kõdi ja ta raputas pead. Appikene, ma naersin nii, et silmad märjad. Kass vaatas mind, pilgus jäine hukkamõist ja arusaamatus. Segi läksid või? Siis ta taipas, ma naersin TEDA. See on uskumatu kuidas võib üks loom vaadata. Sa naerad MIND! Ta tõusis järsu, robustse liigutusega püsti ja läks vihaselt minema. Marssis nurga taha. Isegi selja tagant oli näha, et loom on täiesti silmini solvunud.