On alanud aasta kõige pimedam aeg. Hästi palju niisuguseid madala tumeda taevaga päevi kus ei lähegi valgeks.
Juhtub ka imesid nagu eile, et päike säras taevas nagu taaler, kuid kahjuks olin tööl. Enne Õlletehase maja taha loojumist valgustasid päikesekiired võimsalt kööki. Oli see vast pilt!!! Kui see siidripunsu külmkapi kõrval oleks näiteks paganlik altar või miskit, siis oleks just novembri algul paras aeg sellelt tolm maha pühkida, sest madalal olev päike ulatus selle tõeliselt üle kuldama. Meie jumalik siider! Tõde on muidugi tunduvalt julmem. Peale kahte kuud punsus susisemist on temast saanud tõeline "kirves", mida ainult peremees juua julgeb.
Kuna reedel on tööl topeltjõusaal ja üldse, siis vedelesin terve õhtu suhteliselt ebamotiveeritult kusagil diivani ja teleka vahel. Samas oleksin võinud vanduda, et meie toas roomas ringi kaks imikut. Üks neist oli poiss ja teine täitsa tuttava näoga. Haa, nali, tegelikult olidki imikud külas.:)
Väsimusindeks oli nii kõrge, et vanaematada ma küll ei jaksanud. Vähe sellest, minus ei võpatanud mitte miski isegi siis kui vaibaservale vesi ümber aeti ja köögist kogu aeg kolinat kostis.
Mingist väsimusepiirist alates muutuvad futud õhtusel ajal passiivselt külalislahkeks, a`la tehke mis tahate, aga jätke mu hing rahule.
Kui kõik jälle vaikseks jäi, hakkasin telekast midagi vaadatavat otsima ja sattusin "Surnud mehe" peale. Kahjuks jooksis viimane viiendik filmist. Pole vaja lisada, et see on siiski üks parimaid filme, mis iial tehtud. Uinusin pärast seda koomalaadsesse unne, meeltes tärahtamas "Surnud mehe" treileri sugestiivseimad fraasid. Mõnikord on mul siiralt kahju, et muusika koha pealt ikka nii tühm olen. See muusika ümab praegugi kuskil mu kolbas, tähendab, pigem mitte muusika vaid mälestus sellest või...nimbus, palelus, hõng, jälg jne..., aga ma ei suuda parimagi tahtmise juures reaalselt kokku monteerida isegi mitte ühte viisimotiivi sellest. Nõõ-õme!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment