Turg

Koos kaupluste massilise sigimisega ja toidumüüjate kramplike ponnistusega muuta toit võimalikult vähemriknevaks on see muudetud ühtlasi ka ebatervislikuks. Elusat ja kemikaalidega töötlemata toitu saab praegusel ajal vaid turult. Muidugi leidub ka seal saastamüüjaid, aga turg on suur ja seal on kauba parim reklaam kaup ise. A la` kui ma saan lihaletist maitsetu hakkliha, siis ma sellesse boksi enam nina ei pista. Mitte kunagi.
Ja nii ongi välja kujunenud lihaletid, kus on alati ostjaid. Teised, seevastu, müüvad vähem. Oleme vahel enne jõulu imestlenud ühe hapukapsamüüja fenomeni Keskturul: teised passivad ilma ostjateta, aga temal on alati järjekord. Maitsesime siis siit ja sealt, midagi polnud öelda - tema kapsas oli kõige maitsvam ja ilmselt teavad seda ka ostjad.:)
Aga turg ei ole lihtsalt müügikoht, see on ka paras annus huumorit. Seal näeb veidraid väljapanekuid näiteks letil trooniva kiilaka naismannekeeni ülemise otsa näol, kes on riietatud metsikult roosasse rinnahoidjasse ja kelle taguots koos jalgadega reklaamib kusagil paar müügivahet edasi hoopis retuuse.
Etnograafiat on turul kurguauguni.
Väravate ligidal müüb endise vangi olekuga mees vanakraami boksis vokke, kiivreid, tolmuseid pudeleid ning teisi maast ja pööningult leitud asju. Huvitav on see, et militaarse kola kohta oskas ta selgitusi anda, aga vanarahva puust tehtud majavara suhtes oli küll lausa võhik. Pigem nii, et ta teenis müügiga elatist, aga see neetud vanavara teda ennast üldse ei huvitanud. Ostsin talt kunagi kaks imeilusat vanaaegset puulusikat, ühe kaba oli linnukujuline ja teise aasakujuline käepide lusikaga ühest tükist voolitud. Kuna nad olid hallitanud, siis sain nad 100 krooniga(!). Mäletan, et eemaldusin imesiva, et ei saa olla, et äkki mõtleb veel ümber.:)