Selle soorituse koreograafia oli nii naljakas, et sellest peab lausa eraldi kirjutama.
Kuna jõul läheneb pöörase kiirusega ja meil on kombeks iga aasta sel puhul kartulivorsti teha, siis on elu näidanud, et kasulik on vorstisoolikad varem ära osta. Enne jõulu neid kas lihtsalt pole või kui on, siis väga kallid.
Uurisin Keskturu lihakorruse letid kõik läbi. Soolikaid polnud. Ostsime ka liha ära. Siis taipasin küsida, et kas soolikaid...Ohjaa, muidugi on, vastati mulle tasasel häälel. Müüja vaatas umbes sellise näoga ringi, et kas keegi kuulis ka või...ja läks taharuumi. Veidike kohmitsemist seal tagapool ja mulle pisteti salapärasel ilmel pihku väike külm pakike, mis oli läbipaistmatus kiles. Andsin raha. Müüja oli kohutavalt vandeseltslase näoga. "Kas läheb vorstitegemiseks?", sosistas ta. "Jah, ikka, aga alles jõulu paiku." "Siis pange kodus jälle sügavkülma." Ja jälle väike vilkspilk, et kas keegi kuulis või nägi äkki...Ma ei osanud sellest muud järeldada kui, et keegi eurotöll on äkki lihalettidel soolikate müümise ära keelanud.
Väljas vaatasin kas pakis on ikka soovitud kaup või pandi mulle selle kokkuleppelise nime all "soolikad" hoopis laksujagu sügavkülma narkoseeni kaasa.:)
Muig, õnneks ikka vorstimaterjal oli.:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment