Härra Tibu hüppas õues kõige nelja jalaga vastu rõduakent Trahh!, ja siis veelkord ja veelkord. Selle looma kompleksivaba oskus ennast arusaadavaks teha on vahel lausa imetlusväärne. Kui oled kasside näol (kõigi ja alati) harjunud kohtuma tohututes kogustes taktitundega, siis on Härra Tibu üks uskumatu anomaalia.
Pokumees avas rõduukse alles teise rünnaku peale(kassikonserv oli otsas),teades, et kassloom tuli just selle järele. Nagu alati. Mina ei tea, mis nad sinna sisse panevad. Mingeid kassinarkootikume? Miks kinnistub loom just selle konservisordi söömisele? Krõbinaid ta ei puudutanudki, no vahel süüakse kui on niisuke tuju. Põhiline on konserv. Krääuu? Ei ole, Tibu, söö krõbinaid! Krääuu! Õhtul saad konservi. KRÄUUU!!!!
Ja etendus algas. Ta löi küüned Pokumehele kintsu, turnis turjal, laulis kõrva, poleeris põsega habet, siis tüdis mangumisest ja üritas ise külmkappi avada. Kuna tulemusi polnud, kappas tuppa, ronis lauldes voodisse, astus mu näo peale, toppis vurre kõrva ja nurrus sinna, ronis lõngakotti kerasid ahistama, üritas raamatukoguraamatute nurki närida, ajas käpa tühja kohvitassi ja vaatas kuidas kohvipaks küüne otsast lauale pudenes, siis vaatas mind. Sass, raisk!
Ta teadis ülihästi, et nüüd olen ma täiesti üleval. Väikeste õnnelike kräunatuste saatel loovisin kööki ja otsisin suhteliselt tühjast külmkapist midagi "millega ta suu kinni toppida". Tegin katset kanakastme jääkidega. Äraostmiskatse õnnestus, kräunatused sumbusid kastmesse ja muutusid nurruks.
Siis jõudis rõdu ukse taha Proua Muri. Ta ootas väärikalt kuni uks avati, kõndis kellestki välja tegemata kööki, sõi veidi kombekalt krõbinaid, jõi vett peale ja otsis klaveri peal sellise magamiskoha kus teda keegi käppima ei ulataks. Päev võis alata.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment