Eriti terav elamus.

Kui koosolek ära lõppes, oli õues juba pime ja tipptund täie vungiga käima läinud. Kodutee osutus tõelisteks tuleristseteks. Erksalt illumineeritud rekkasid oli kogu vastassuund täis ja need pimestasid nõnda, et eesõitja tagatulesid oli väga raske või kohati ka võimatu märgata. Üks kaubaauto oli Suur-Sõjamäel kaotanud mõistuse või midagi, ning parkis hädatulede plinkides seal kuhu ta surnud oli, miska need rekkad, kes ei mallanud oma raja takistuse taga oodata, võtsid jõuga vastassuuna raja enda valdusse. Hundiseadused. Manööverdasin teepeenrale ja pääsesin kuidagi siiski mööda. Edasi oli püsivalt jube kuni ringteelt lõpuks Saku peale alla keerasin. Kui päevavalges suuri autosid nõndaväga ei märka (kui just mõni neist kahe meetri kaugusel tagumikus ei sõida), siis pimedas ja nii massilisel hulgal (katkematu rekkarong terve tee) on nad tõeline nuhtlus. Just pimestamise koha pealt. Väikeautol on tema kaks tuld ja aamen, kuid peaaegu iga kaubaauto on terve sihverplaadi ulatuses tulesid täis riputatud ja särab nagu juudi jõulupuu.
Kogemus muidugi omaette, kuid pimedas ma vabatahtlikult enam Tallinna ringteed ei kasuta.

Tuule vihina ja vihmapladina saatel...

Päevad on tumedad nagu õhtud ja õhtud on nagu öö...Laanes indlevad mardused, kukub puid...ja viimaseid  lehti. Eilse seisuga olid ka ebajasmiin ja tanaka pärgenelas oma rüüst loobunud. Tuul pääseb veel paremini läbi aia tuiskama. Kella keeramisega keerati tagant ära ka tunnike valget aega, mis peale tööd miskit asjalikku teha võimaldas. Nüüd jääb järele veel ainult urg ja kõik see mis urgu varutud. Kuni Kadri katab...
Kaamosevastasest varustusest tõstaksin esile vana hea ingveritee mee ja sidruniga ning selle joogi juures on väga oluline ingveriga mitte koonerdada. Peab olema niisuke, et silmist tulukese välja lööb.
Ja sinna juurde hea raamat koos kassiga.

Kaamosevastane nurrukott.
Viimase raamatuga paistab olevat vedanud. Üle hulga aja üks hästi kokku kõlksuv fäntasy, mille esimeselt viiekümnelt leheküljelt ma mitte ühtegi ebakohta ei leidnud! Mitte raamat, vaid puhas rõõm.:)
Robin Hobb oma Eluslaevnike...hmh...tõenäoliselt triloogia. Esimese raamatu algus on keelekasutuse ja raamatumaailma kirjasõnas esilemanamise poolest küll äraütlemata hea. Kas see väärisfäntasy fännide  kaitseala suudab püsida teise raamatuni? Teise raamatu lõpuni? Saaga lõpuni? Viimast oleks ehk palju palutud, aga loota ju võib.:)
Harjutasin täna tööle jõudes saba ees parkimist. Õnneks polnud kedagi nägemas. Kogenud autojuhi silmale võis see tömp tegevus olla võrreldav sellega kuidas saamatu paneb niiti nõela taha. (Lõpuks kargavad kõik stseeni jälginud isikud soost ja klassikuuluvusest sõltumata saamatule ligi ja panevad raevunult kooris ise selle faking niidi nõela taha.)
Kuna aga "mõistlikul kellaajal" ei olnud parklas hingelistki, siis sain ma sügavas rahus oma kunstparkimise oskusi lihvida. Hmh...kui ma oleksin joogaga tegelenud, siis ma ütleksin, et see meenutas veidi joogat. Vähemasti nirvaana osas soorituse enam-vähem edukal lõpetamisel..:)

Viimased õied

Peaaegu pidulikult (sügistorm pluss paar tuulist päiksepaistelist päeva) on saabunud hingedeaeg. Viimased õied aias on madal aster `Lady in Blue`, asukoha tõttu öökülmadest vähem sakutada saanud topeltõieline punane krüsanteem, lõhnav kannike ja sügiskrookused, kes on täiesti oma dimensioonis.
Eile nentisin, et peale väiksemaid öökülmu ja kahte karmimat (üle miinus 8) võib aiahooaja sedakorda lõpetatuks lugeda.
Kuna oli mõnus aiailm, siis kraamisin veidi peenraid. Umbes pool jääb veel teha, siis on talveks vinks-vonks. Asja käigus avastasin, et keegi oli pihta pannud paari hosta juures olnud nimelipiku. Kas ka meil käib lipikuhaige vares aias? Kui kevadel pole hostadel märget juures, siis võib igasugu hulle asju juhtuda...kõigepealt alates veel talveunes hostajuurikale labida sisselöömisest, sest seal on ju vaba koht!:)
Sugulased hakkavad ära tüdima, keegi ei viitsi enam mu autojutte kuulata, no ja maoldasid esirattaga teiste parkimisplatsil maakivi otsa, no ja mis siis...

Naabrimees andis eile tõesti paar head nõuannet parkimise osas ja arvas, et mõistlik oleks ka puuduv mootorikaitse siiski lasta panna, et juhul kui ma kuskile lumme sõidan või siili otsa (ohissand!), siis võib mootoris leida...üllatavaid asju võivat sealt siis leida, tegelikult ma ei taha mõeldagi...
Täna on õnneks töökojas ülevaatus ja eluvajalikud puuduolevad jupid saab kirja pandud.
Elu on väga keeruliseks läinud. :)

Seitsmes päev

Ma olen ilus, tark ja osav!:)
Läbisin eile koju viiva trassi ühegi hirmuviiksatuseta, kuigi see oli tavapärasest kolm korda tihedamini autosid täis topitud, sooritasin parkimiskangelasteo poe taga kahe sõiduka vahelises praos (poe ees ei olnud ruumi) ja tõin autotöökojast velgedele pandud rehvid ära. "Tagurda ukse juurde, ma panen rehvid peale," ütles töömees. Tagurdasin, seal oli sigapalju millele otsa sõita, tagurdasin kuni närv lubas. Siis enam ei lubanud. Tulin autost välja, ukseni oli viis meetrit. Ämh...noojahh...unustasin, et peeglid näitavad nagu sündmused oleksid lähemal kui nad tegelikult on.:)
Täna mõtlen, et...et peaks peale tööd korra Ülemiste Keskusest läbi minema. Teravaid elamusi otsima...No muuhulgas ehk veidi poodi ka. Ohjah. Ei ole kerge, ei ole. See võib lõppeda adrenaliinisõltuvusega.:)
Ülemistesse siiski ei läinud, ma ei ole kindel palju nad parkimisplatsi üles on sonkinud ja see tekitas liiga palju ebakindlust. Laagri Maksimarketisse minekuks oleksin pidanud tegema vastiku tagasipöörde. See ka ei tõmmanud. Läksin ja avastasin Keilat. Siukse ringiga siis täna koju.:)

Viies päev roolis. Areng.

Mõte autosõidule ei käivita enam momentaalset pagemisrefleksi.:)
Pigem on alanud niisugune peensuste tabamise aeg. Täna koju tulles oli nii tugev vastutuul, et auto lausa kõikus teel. Eriti kui rekkad vastassuunas möödusid.  Täitsa jube. Aga kuna midagi ei sadanud ja päike ka silma ei paistnud, siis lohutasin ennast sellega, et kui oleks lörtsi selle tuulega veel vastu klaasi peksnud. Mõni mõis nüüd see tuul...Metsa vahele jõudes jättis auto õõtsumise ka järgi.
Täna söandasin juba suure poe juurde hiilida. Oli mugav küll. Sakus pole õnneks parkimisega probleeme. Ülemiste Keskuse juurde ma siiski veel niipea ei lähe.:)
Tuuleke teel ei olnudki mu mõtteliialdus. Õhtuks keeras päris tormiks. Metsikud tuuleiilid väänavad suuri puid ja üle õue mineval kassil puhus kasuka tagurpidi selga.:)

Kui ilmad muutuvad oluliseks...

Laupäeva hommikul magas Aednik põhjalikult kaheksani. Siis läks tõmbas kardinad valla - väljas oli öösel hullumoodi sadanud, rahet ja kõike...Peenrad olid kaetud valge külmunud millegagi...mis oli...mis oli peaaegu ilus. Aednik hõõrus muheledes käsi nonii, nüüd on aiatöödega lõpp, tegi tule pliidi alla ning otsis kummutilaekast palakad ja pitstykid välja. Hea selge ilm peenema nõelatöö jaoks.:)
Aias on praegu nii nagu tegelikult on. Lehed on läinud. Kaunid kostüümid ja muu suvine tilulilu on maha tõmmatud, jalalt lõigatud, komposti veetud. Kümneaastane jugapuu, neli progresseeruvalt sirguvat elupuuseemikut, `Rheingold`, kaks noort jugapuud, kanada kuused, minikuusk, vaprad alpimättad, veel vapramad roomajad ning värvilised helmikpöörised. Ja kuniks sedagi...Küll Kadri katab.
Pervo minus arvab vaikselt, et tegelikult peaks peenrad veel korra üle käima, et rohimise mõttes või nii, aga kui mätaste vahel juba jääd sirab, siis on mind väga raske või peaaegu võimatu õue suunata. Omavahel öeldes - ma ei ole kunagi olnud see tüüp, kes põskede õhetades kaevu juures jäässe augu raiub ning ennast rõõmust röökides kõliseva veega üle valab.
Pühapäeva hommikul näitas kraadiklaas miinus 6,5, korra peaks vist ikka minema ja mõne poti maasse matma.
Külma eest näiteks, sest täna hommikul oli juba miinus 8,8. Herrajummala! Isegi talvel ei ole nii külm...
Seevastu on auto jääst puhtakskraapimine kenasti selge. Täna enam nii palju ei pablanud kui esimesed sõidud. Näis, kuidas kojuminekuga on...

Teine päev.

Sõitsin jälle täistuledega linna sisse. Nii piinlik. Õnneks oli tänav seekord täiesti tühi. Vihmane koerailm pluss pimedus pluss minupoolne streikiv kojamees tekitasid kokku veidi seiklusliku õhkkonna, kuid kuna autot ei olnud täna hommikul vaja maa küljest lahti sulatada, siis olin ma startinud "mõistlikul ajal" ja tänavad olid vähemalt veel 10 minutit täiesti minu päralt. Selle ajaga jõudsin oma ebastandardse varustusega läbi linna tööle hiilida küll.
Koju tulla oli täna kuidagi lihtsam. Mehed parandasid logiseva kojamehe ära ja see töötas tagasiteel nagu kellavärk.:) Ka ei kogunenud mulle täna Suur-Sõjamäe lõpus tagumikku gruppi närvilisi härrasmehi, kes oleks tahtnud, et ma kitsal konarlikul teel 95-ga sõidaksin.  Minu taga tulev juht leppis kenasti 90-ga ja me läbisime rahulikult trassi. Mulle meeldib väga kui minu taga sõitev auto hoiab pikivahet. Hoian ka ise maanteel eelsõitjaga distantsi. Millegipärast armastab enamus juhte sõita tihedas tropis ja siis seal kooris stressata kui pole võimalik mööda sõita. Tavaliselt ei ole.
Olen hakanud oma autost vaikselt lugu pidama. Ta on küll imelikku värvi, kuid täpne, mugav ja temaga on turvaline manööverdada.
Tegin peale tööd lisaotsa, läksin raamatukokku. Täiesti vabatahtlikult. Ennekuulmatu! Et nüüd siis hakataksegi igal pool autoga käima või?
Pluss 3,5, tormituuled, tugevnev vihm. Lubatakse peatselt saabuvat talve. Öökülm võttis krüsanteemiõied ära, kuid sügisastrid panevad veel vastu. Enamus lehtpuid on oma rüüdest loobunud.