Mõte autosõidule ei käivita enam momentaalset pagemisrefleksi.:)
Pigem on alanud niisugune peensuste tabamise aeg. Täna koju tulles oli nii tugev vastutuul, et auto lausa kõikus teel. Eriti kui rekkad vastassuunas möödusid. Täitsa jube. Aga kuna midagi ei sadanud ja päike ka silma ei paistnud, siis lohutasin ennast sellega, et kui oleks lörtsi selle tuulega veel vastu klaasi peksnud. Mõni mõis nüüd see tuul...Metsa vahele jõudes jättis auto õõtsumise ka järgi.
Täna söandasin juba suure poe juurde hiilida. Oli mugav küll. Sakus pole õnneks parkimisega probleeme. Ülemiste Keskuse juurde ma siiski veel niipea ei lähe.:)
Tuuleke teel ei olnudki mu mõtteliialdus. Õhtuks keeras päris tormiks. Metsikud tuuleiilid väänavad suuri puid ja üle õue mineval kassil puhus kasuka tagurpidi selga.:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Minul õnnestus Žigulide ajastul päris pikk maa sõita käsipidur peal. Lõpuks hakkas kummipõlemise haisu tulema, läksin välja vaatama egas rattad juhuslikult põle ja sõitsin rahulikult edasi. Ja kruusateedel meeldis mulle kiiresti sõita, eks sellepärast mulle enam autot ei usaldatagi.
ReplyDeleteVarsti on sul selline staadium autojuhtimises, kus hakkad eeskoperdajaid kiruma ja isekeskis mõtlema, no mis sa istud autorooli kui sõita ei oska!
Kiiresti sõita ei meeldi. Näiteks pole ühelgi tühjal sirgel tekkinud värskete juhtide tavakiusatust, et palju auto välja võtab. Isegi mõelnud pole.
DeletePärast põdrakärbeste passipilte metsavahe täis, õige mul vaja...:)
Suure tuulega on kõige vastikum metsade vahelt lagedale sõita, sel hetkel õõtsutab kõike rohkem.
ReplyDeleteMeil tormab juba kolmandat päev, suure lageda värk:)
Jah, seda ma just kogesingi.
Delete