Eelmine sügis oli vihmase sooja septembriga ja päikselise sooja oktoobriga, jamaks hakkas kiskuma alles oktoobri teises pooles. :)
Näis kuis` tänavu...
Muigama võttis eelmise aasta septembri malbe kokkuvõte umbes selliste mõtetega, et aed on pungil täis, aitab küll, ehk mõni priimula või miskit pisikest mahuks, ega ei isuta ka eriti millegi järgi jne. Tegelen järgmine suvi pigem kivisillutisega jne. Lubatagu hirnatada!:) Ikka selle peale millised näivad prognoosid ja milline on tegelikkus.:)
Kevad algas mürinal. Kare deutsia, Flammentanze ja amuuri sirel kolisid ära. Eesaeda tekkis uus istutusala, tagaaia ruumimõõtmed said uue tähenduse. Juurde tuli väga palju, edasi läks kah üksjagu äranähtuid.
Kevadest sügiseni oli väga hea jaht. Sügisel läksid ära jaapani enelad, puishortensiad ja amorfa, sai rajatud hostapeenar. Suve jooksul tuli väga palju huvitavaid taimi.
Eesaed on saanud uue elu. Praegu tahaks korrata eelmise sügise vaguraid sõnu selles suunas, et aed on ikka väga pungil täis ja ega eriti millegi järgi enam ei isuta küll ja järgmine suvi jääb üle vaid sillutisega tegeleda või umbes nii.:)
Nojah...sillutise sisse astelpajude külje alla on tulevikus plaanis rajada väike päiksetaimede (kukeharjad, krüsanteemid) plats (lihtsalt ümbertõstmise wärk). Koht on ideaalne - täispäike terve päeva, kuid astelpajude juured...ilmselt peab kasutama juuretõket tolle peenra täies ulatuses.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Mu meelest pole aastaajad isegi sugulased mitte, rääkimata õdedest-vendadest :D
ReplyDeleteSellist aeda, mis on pungil täis ja kuhu mitte midagi enam juurde ei mahu, pole olemaski. Mu arust on need ruumi seinad kui kummist, alati mahub üks ja kui hästi tahta, siis ka 10 juurde.