Kui ilmad muutuvad oluliseks...

Laupäeva hommikul magas Aednik põhjalikult kaheksani. Siis läks tõmbas kardinad valla - väljas oli öösel hullumoodi sadanud, rahet ja kõike...Peenrad olid kaetud valge külmunud millegagi...mis oli...mis oli peaaegu ilus. Aednik hõõrus muheledes käsi nonii, nüüd on aiatöödega lõpp, tegi tule pliidi alla ning otsis kummutilaekast palakad ja pitstykid välja. Hea selge ilm peenema nõelatöö jaoks.:)
Aias on praegu nii nagu tegelikult on. Lehed on läinud. Kaunid kostüümid ja muu suvine tilulilu on maha tõmmatud, jalalt lõigatud, komposti veetud. Kümneaastane jugapuu, neli progresseeruvalt sirguvat elupuuseemikut, `Rheingold`, kaks noort jugapuud, kanada kuused, minikuusk, vaprad alpimättad, veel vapramad roomajad ning värvilised helmikpöörised. Ja kuniks sedagi...Küll Kadri katab.
Pervo minus arvab vaikselt, et tegelikult peaks peenrad veel korra üle käima, et rohimise mõttes või nii, aga kui mätaste vahel juba jääd sirab, siis on mind väga raske või peaaegu võimatu õue suunata. Omavahel öeldes - ma ei ole kunagi olnud see tüüp, kes põskede õhetades kaevu juures jäässe augu raiub ning ennast rõõmust röökides kõliseva veega üle valab.
Pühapäeva hommikul näitas kraadiklaas miinus 6,5, korra peaks vist ikka minema ja mõne poti maasse matma.
Külma eest näiteks, sest täna hommikul oli juba miinus 8,8. Herrajummala! Isegi talvel ei ole nii külm...
Seevastu on auto jääst puhtakskraapimine kenasti selge. Täna enam nii palju ei pablanud kui esimesed sõidud. Näis, kuidas kojuminekuga on...