Pika töise nädala lõpp. Vuhisen koju, söödan kassid ära ja viskun koos jutukaga põhku.Väsimus, lebo, lebos on mõnus. Loen. Sigapõnev krimka. Parajasti kui peategelasele selja tagant pähe lüüakse, tuleb Härra Tibu, vaatab mulle suhteliselt seltskondlikul ilmel otsa ja kütab küljega üle näo. "Pfui, Tibu!"
"No mis ON nüüd?! Õue tahad või?"
Kui ta oskaks pead raputada, siis ta teeks seda. Tema piirdub sellega, et rõduukse juurde ei suundu ja käib edasi ümber minu nagu "kass ümber palava pudru".
"Kle, tee pesa endale..." patsutan ma vabale kohale ja loen edasi, tõesti põnev jutukas...tema ei jää rahule, tuleb nina alla, istub raamatu peale nagu padakonn...vahib tapeeti...no mismõttes...so-soo, nagu protest lausa või?:)
Pika jahmerdamise peale selgus, et kass tahab vastu soemüüri sarnast asja plaasterduda ja mina üsna sobiks, kui ma ainult ennast külili keeraks. Lõpuks ometi ma taipasin! Kassloom räntsatas paika ja uinus silmapilkselt. Nojaa...ja mis saab minul sellise plaastri vastu olla...nurruv, pehme, soe.
Vahel...ma ei tea miks tundub mulle...et see nende maailm on natuke liiga korrastatud.:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Need kassijutud on nii vahvad. Sügisel teeks isegi hea meelega soemüüri äärde pesa, üks hea raamat võiks ka sel puhul kaasas olla. Käiks see ainult sama lihtsalt kui kiisudel!
ReplyDelete