Miks ma ei loe eesti kirjandust

Kivisildnik on meedias viimasel ajal pikalt suu täis võtnud teemal kuidas mittevaimne eesti rahvas üldse enam eesti kirjandust ei loe ja selle asemel ameerika vanaproua kirjutatud naistekaid eelistab või misiganes. Gartlandi fänn ma pole, aga eesti kirjanduse kohta oleks öelda küll.
Sorry, aga hästi jämedalt väljendudes jaguneb eesti kirjandus kolmeks: See tõeline vana hea eesti kirjandus(Jaan Kross, Enn Vetemaa, Paul-Erik Rummo, A.H.Tammsaare, Juhan Viiding, Viivi Luik, Eduard Vilde, Gailit, Aino Pervik, Henno Käo, Doris Kareva, Betti Alver, Herman Sergo, Fridebert Tuglas jne), mitteloetav eesti kirjandus (Semper, Barbarus, Valton, Vahing, Parve, Mutt, jne.) ning see meie uuema kirjanduse laine (kahjuks mitte kuldne). Noor on aktiivne, kahtlase väärtusega ja trügib raadiost-telekast tuppa nagu hamburgerikultuur. See on esindatud igal pool püünele roniva ja surmani ära tüüdanud luuletaja Kontraga, Kõusaarega, erudiit Kivisildnikuga, sarkastilise Kivirähuga, ärajoonud Raudamiga, keskpärase Õnnepaluga, muidu hea, aga viimasel ajal pidevalt bambusesse paneva Murutariga ja kellegi Kerttu Rakkega. Vabandust, Kenderi unustasin, aga suurt vahet ei ole.
Nad "väitlevad sisukatel teemadel" Jüri Üdi klubis, pakatavad vaimsusest OP-is ja mujal, targutavad riigiraadios, aga pole. Pole meil seda tõelist head kaasaegset eesti kirjandust. Netu. Vanamammide lemmikut Tohverit ma ju ometi lugema ei hakka. Eesti fantasymehed Hargla, Pähkel ja Veskimees peavad samuti veel arenema, Hargla takerdub mõttetute üksikasjade otsa, Veskimehe stiil pole minu maitse ja Pähkel...kas see oli vist Pähkel, kes ühes raamatus umbes kolmekümnendal leheküljel oma raamatukangelase pükstesse hüppas ja ilusate nõiataride embusse viskus? Pikalt mahlast keskpärast porri pakkuda muidu kenasti alanud fäntasyraamatus mõjub veidra ja kohatuna.
Kogu kambast tõstaksin truu fännina välja vaid Kivirähu ja Murutari. Isegi kui Kivirähk enam peale näidendite midagi tõsisemat ei kirjuta, on ta oma "Rehepapi" ja ussisõnade eest kõik andeks saanud. Ja Murutar...kui ta ometi lõpetaks oma eraeluliste blogide kirjastamise ja hakkaks jälle häid raamatuid kirjutama. Ta ju oskab. Ning tulevikulootus imelaps Nirti, kelle debüüt "Anna meile andeks meie..." oli hull ja võimas.
Nii, et mingisugust sellist ühtset ja tugevat uudisteostest moodustatud tugevat kultuurimüüri, millele võib kirjutada "Uus hea eesti kirjandus." ja raamatufännidele uhkelt hambu visata, meil ei ole. Meil on keskmisest edevam keskpärasus ja vaikivad vanakirjanikud. Ja lihtsalt sellepärast lugeda, et eesti oma...andeks.:)
Kuna maailmas kirjutatakse nii palju raamatuid ja õnneks on võimalik valida, mida lugeda, siis ei pea ma oma vabal ajal vaevlema näiteks mõne eriti igava Valtoni teose kallal või lugema (hoidku jumal selle eest!) Kenderit, Mutti või Kivisildnikku.