Aga päike on väljas. Tõusis teine küll imelikust kohast, kusagilt jaamahoone kandist, muidu täitsa päike mis päike. Taevas ka üleni klaar. Uskumatu fenomen! Sellise ilmaga on lausa lust õues siblida...khm, teoreetiliselt, sest hetkel on õues 7,4 kraadi külma. Mnjah, eks ta ole. Vaja talvetrööbad välja otsida ning tubliks hakata.
Loodetavasti see pakane annab pisut järele, sest õues on plaanis lillepeenraid rohida(!) ja külmavõetud pealsed maha lõigata.
Rohimine ei ole, paraku, liialdus, sest seitsmekraadises uduvihmas mis meil on kestnud viimased poolteist kuud, kasvab umbrohi nagu mühinal. Tõsi küll, oktoobris on imelihtne rohida, pigem meenutab see noppimist, sest juured on maapinda vaid põgusalt kinnitunud.
Friday, October 30, 2009
Thursday, October 29, 2009
Kääripuudega kahekesi
Kääripuud ei ole just kuigi tihti üleval, aga kui on, siis võtavad ilgelt ruumi. Sellepärast oli terve eilne päev käärimispäev ja tänane läheb takkaotsa. Et saaks ruttu talveks plaanitud kangad kääritud ja siis puud siva maha. Isegi kass ei käi enam ülakorrusel magamas, sest seal on tema jaoks lihtsalt liiga suur segadus.
Aga eile oli täiesti kreisi punase diivanikatte sünd. Püüdsin lõimevärve valides alguses ikka siivas olla, aga siis lasin minna. Läksid sisse ka efektilõngad ja mohäär, ise loodan, et kuue meetri pealt ehk sassi ei lähe. Ah, niikuinii on see üks suur duubeleksperiment (2 ühesugust punast suurte narmastega tekki)nõnda, et reeglitest me ei räägi. Need teen ise...kui sellest märulipunase lõngapahmaka (600 lõnga)taltsutamisest midagi õppima peaksin juhtuma.
Kui lõimemustrit kümne kaupa paika kirjutasin, siis tuli välja nuputada kümme sobivat nimetust kõigile erinevatele punase varjunditele ja need olid: Lipupunane, peedipunane, vanaroosa, kärtspunane, mahepunane, telliskivipunane, kahvaturoosa, nõmepunane, vabarnapunane ja lilla. Niisugune hull tekk tuleb.
Täna on plaanis naasta loodusvärvide juurde. Koeravilla beez, tõprahall, lambavalge ja oinapruun.:) Mamma poolt vokiga käsitsi kokkukedratud lõngast peaks ka midagi valmis kuduma. Mõtteid on, aga täpselt veel ei tea.
Ja kolmandana lumivalge vaibalõim, sest valgetel vaipadel on juba ette omanik olemas. Kui jaksab ära oodata.:)
Muri on muutunud aeglaseks, uniseks, leebeks ja pätsikujuliseks. Eriti kui kõhuli vaiba peal magab.
Aga eile oli täiesti kreisi punase diivanikatte sünd. Püüdsin lõimevärve valides alguses ikka siivas olla, aga siis lasin minna. Läksid sisse ka efektilõngad ja mohäär, ise loodan, et kuue meetri pealt ehk sassi ei lähe. Ah, niikuinii on see üks suur duubeleksperiment (2 ühesugust punast suurte narmastega tekki)nõnda, et reeglitest me ei räägi. Need teen ise...kui sellest märulipunase lõngapahmaka (600 lõnga)taltsutamisest midagi õppima peaksin juhtuma.
Kui lõimemustrit kümne kaupa paika kirjutasin, siis tuli välja nuputada kümme sobivat nimetust kõigile erinevatele punase varjunditele ja need olid: Lipupunane, peedipunane, vanaroosa, kärtspunane, mahepunane, telliskivipunane, kahvaturoosa, nõmepunane, vabarnapunane ja lilla. Niisugune hull tekk tuleb.
Täna on plaanis naasta loodusvärvide juurde. Koeravilla beez, tõprahall, lambavalge ja oinapruun.:) Mamma poolt vokiga käsitsi kokkukedratud lõngast peaks ka midagi valmis kuduma. Mõtteid on, aga täpselt veel ei tea.
Ja kolmandana lumivalge vaibalõim, sest valgetel vaipadel on juba ette omanik olemas. Kui jaksab ära oodata.:)
Muri on muutunud aeglaseks, uniseks, leebeks ja pätsikujuliseks. Eriti kui kõhuli vaiba peal magab.
Monday, October 26, 2009
Sünnipäev.
Täna on Pokumehe sünna. Hea päev.:)
Kodus plaanin brigitta kooki teha, mis pole tavaline kohupiima plaadikas. Täitsa põnev, et kuidas välja tuleb. Olen seda kunagi juba korra teinud ja jäi maitselt kauaks meelde. Ic, nagu ka see, et nikerdamist pole just vähe. Aga tulemus on seda väärt.:)
Selleks aga tuleb kõigepealt minna poodi ja tuua igasugu asju, mida vaja läheb. Kellaaeg on natuke varane ja seni hea blogida kuni pood lahti tehakse.
Tegelikult peaks päriselt üles ärkama ja tuli pliidi alla jne. See on uskumatu kui erinevad on suve- ja hilissügise hommikud. Suvel lähevad kõik asjad siuh-sauh, aga praegu kõik viibib, venib aegluubis, laiskus hoiab kõvasti turjast, isegi valgus on niisugune...pilvealune ja poolik. Õnneks ei saja. Ptüi, kui nüüd ära ei sõnunud!:)
Kodus plaanin brigitta kooki teha, mis pole tavaline kohupiima plaadikas. Täitsa põnev, et kuidas välja tuleb. Olen seda kunagi juba korra teinud ja jäi maitselt kauaks meelde. Ic, nagu ka see, et nikerdamist pole just vähe. Aga tulemus on seda väärt.:)
Selleks aga tuleb kõigepealt minna poodi ja tuua igasugu asju, mida vaja läheb. Kellaaeg on natuke varane ja seni hea blogida kuni pood lahti tehakse.
Tegelikult peaks päriselt üles ärkama ja tuli pliidi alla jne. See on uskumatu kui erinevad on suve- ja hilissügise hommikud. Suvel lähevad kõik asjad siuh-sauh, aga praegu kõik viibib, venib aegluubis, laiskus hoiab kõvasti turjast, isegi valgus on niisugune...pilvealune ja poolik. Õnneks ei saja. Ptüi, kui nüüd ära ei sõnunud!:)
Thursday, October 22, 2009
Tore päev.
Käisin aitasin lapseperel mahla teha. Oli tore päev ja sain meile ka 15 liitrit. Arvatavasti paneme selle punsusse ja laseme siidriks. Kah asi.
Nalja sai eile kah: minu postkasti tuli raamatukogu teade, et Stephen Kingi Tumeda torni kolmas raamat on täiesti saadaval. Khm...noh, asi selles, et viis päeva tagasi pidin selle siva lugemata ära viima, sest selle peale oli järjekord ja keegi tahtis väga lugeda. Viisingi. Ja asusin ise sarja teist raamatut lugema. Noh, mitte, et ma mingi väga suur Stephen Kingi fänn oleks või...aga ikkagi vanameistri viimane suur üllitis ja e ka kiitis ja kuidas siis, et pole lugenud.
Esimene raamat oli sissejuhatav ja õhuke, kirjeldas maskuliinset maailma, kus kehtivad jõu ja julmuse seadused. Kangelane asub teele. Teine raamat toob sisse omapäraseid ja haiged noote (nagu Kingil kombeks) ja meenutab kuradimoodi halba unenägu. Haavapalavikus Kangelane, napilt eluga (igalt poolt) pääsenud narkar ja kahestunud isiksusega jalutu neegrinaine (ratastool liivas) kulgevad mõrtsukhomaaridega pikitud Rannal Uksest Ukseni. Uksed asuvad üksteisest nii märkimisväärselt kaugel, et ainult mõrtsukhomaare süües (muud ei ole) jõuavad nad skorbuuti haigestuda. Usun, et tõlkija oli kohati püstihädas kuidas ja mis sõnadega täpselt anda edasi seda häguseks jäävat ja painajalikku seiklust. Kohati tekkis mul tõrge, sest mulle näis, et oli kasutatud valesid sõnu. Nüüd tulebki naljakoht: see kes raamatukogus ennast järjekorda pani, see luges teise osa läbi ja arvas asja nii halvaks, et kolmandat enam kätte ei võtnud.:):):)
Mina nii kriitiline kah ei ole, vanameister on alati hea kirjutaja olnud ja tal on hull fantaasia. Muidugi ei arva ma ka, et see oleks parem kui ta varasemad teosed, aga ikkagi luigelaul ja niisuke asi peaks olema läbi loetud. Niisiis - lähen homme tublilt raamatukokku uue raamatu järele. Kui ei saja.
Muide, algab ka uus labor: hostaaretus.:)
Blue Cadet, Halcyon ja keegi veel, kandsid vilja ning tõin seemned kuivatamiseks tuppa. Kevadel summin ühe istutuskasti hostat täis ja jään ootama, mida imet sealt ka kasvab. No krantsid muidugi, aga võib tulla väga ilusate lehtedega isendeid. Muide, nii sünnibki osa täiesti ametlikult registreeritud hostasorte. Mina loomulikult regamisega jamama ei hakka, aga protsess ise on huvitav.
Nalja sai eile kah: minu postkasti tuli raamatukogu teade, et Stephen Kingi Tumeda torni kolmas raamat on täiesti saadaval. Khm...noh, asi selles, et viis päeva tagasi pidin selle siva lugemata ära viima, sest selle peale oli järjekord ja keegi tahtis väga lugeda. Viisingi. Ja asusin ise sarja teist raamatut lugema. Noh, mitte, et ma mingi väga suur Stephen Kingi fänn oleks või...aga ikkagi vanameistri viimane suur üllitis ja e ka kiitis ja kuidas siis, et pole lugenud.
Esimene raamat oli sissejuhatav ja õhuke, kirjeldas maskuliinset maailma, kus kehtivad jõu ja julmuse seadused. Kangelane asub teele. Teine raamat toob sisse omapäraseid ja haiged noote (nagu Kingil kombeks) ja meenutab kuradimoodi halba unenägu. Haavapalavikus Kangelane, napilt eluga (igalt poolt) pääsenud narkar ja kahestunud isiksusega jalutu neegrinaine (ratastool liivas) kulgevad mõrtsukhomaaridega pikitud Rannal Uksest Ukseni. Uksed asuvad üksteisest nii märkimisväärselt kaugel, et ainult mõrtsukhomaare süües (muud ei ole) jõuavad nad skorbuuti haigestuda. Usun, et tõlkija oli kohati püstihädas kuidas ja mis sõnadega täpselt anda edasi seda häguseks jäävat ja painajalikku seiklust. Kohati tekkis mul tõrge, sest mulle näis, et oli kasutatud valesid sõnu. Nüüd tulebki naljakoht: see kes raamatukogus ennast järjekorda pani, see luges teise osa läbi ja arvas asja nii halvaks, et kolmandat enam kätte ei võtnud.:):):)
Mina nii kriitiline kah ei ole, vanameister on alati hea kirjutaja olnud ja tal on hull fantaasia. Muidugi ei arva ma ka, et see oleks parem kui ta varasemad teosed, aga ikkagi luigelaul ja niisuke asi peaks olema läbi loetud. Niisiis - lähen homme tublilt raamatukokku uue raamatu järele. Kui ei saja.
Muide, algab ka uus labor: hostaaretus.:)
Blue Cadet, Halcyon ja keegi veel, kandsid vilja ning tõin seemned kuivatamiseks tuppa. Kevadel summin ühe istutuskasti hostat täis ja jään ootama, mida imet sealt ka kasvab. No krantsid muidugi, aga võib tulla väga ilusate lehtedega isendeid. Muide, nii sünnibki osa täiesti ametlikult registreeritud hostasorte. Mina loomulikult regamisega jamama ei hakka, aga protsess ise on huvitav.
Tuesday, October 20, 2009
Väga vihmane sügis
Iga päev sajab. Varitsen päeva, mis oleks natukenegi vihmatum, et saaks aia talveks ordnungisse seada, aga võta näpust! Vihm ei katke. Vähekesehaaval saab ka vihmaga üht-teist teha, nii vist täna toimingi, sest homme jälle ei saa, homme on mahlategu plaanis.
Aiaprojektiga sain ajapikendust 2 novembrini ja Reti aktsiad minu silmis tõusid. Liigne reklaamikära tema ümber on seni pigem vastupidi mõjunud, ma ei fänna lambist kedagi, kellest teised on hordide viisi pimedas vaimustuses ja tema raamatus oli küsitavusi. Aga mulle imponeeris see, et juhendajana tahab ta oma sõnades ka kindel olla ja häma ei aja. "Hollandi jalakas kasvab 4 meetrit laiaks, kas ta mahub sul aeda ära?"
Loomulikult ma ei uskunud, sest väidetavalt kasvab Wredei püramiidvormina ja 4 m laiust on püramiidvormi juures liiast, iseasi kui ta pole just 100 aastane vms. Pealegi ei ole seda liiki suuri puid Eestis väga kuskilt võtta, et vaadata kui kõrgeks nad kasvanud on.
"Muide, ma käisin mõõdulindiga Loomaaia juures ja mõõtsin selle jalaka ära, oli küll 4 m lai.", teatas ta mulle eile telefonis. Respekt!:)
Mina jälle käisin tagaaias ja mõõtsin ära kas 4 m selle koha peale mahub ära. Peaks mahtuma küll kui alt laasub. Ülevalt võib ju 4 m olla, kõigil ilus.:)
Aiaprojektiga sain ajapikendust 2 novembrini ja Reti aktsiad minu silmis tõusid. Liigne reklaamikära tema ümber on seni pigem vastupidi mõjunud, ma ei fänna lambist kedagi, kellest teised on hordide viisi pimedas vaimustuses ja tema raamatus oli küsitavusi. Aga mulle imponeeris see, et juhendajana tahab ta oma sõnades ka kindel olla ja häma ei aja. "Hollandi jalakas kasvab 4 meetrit laiaks, kas ta mahub sul aeda ära?"
Loomulikult ma ei uskunud, sest väidetavalt kasvab Wredei püramiidvormina ja 4 m laiust on püramiidvormi juures liiast, iseasi kui ta pole just 100 aastane vms. Pealegi ei ole seda liiki suuri puid Eestis väga kuskilt võtta, et vaadata kui kõrgeks nad kasvanud on.
"Muide, ma käisin mõõdulindiga Loomaaia juures ja mõõtsin selle jalaka ära, oli küll 4 m lai.", teatas ta mulle eile telefonis. Respekt!:)
Mina jälle käisin tagaaias ja mõõtsin ära kas 4 m selle koha peale mahub ära. Peaks mahtuma küll kui alt laasub. Ülevalt võib ju 4 m olla, kõigil ilus.:)
Sunday, October 18, 2009
Alguses oli Mõte.
Alguses oli Mõte, ehk kõik algab peast. Mõte on alati. Võib olla ka sitt mõte, siis me ütleme, et kaamos jne. Aga mis sa ikka niiväga õitsed kui kogu aeg sajab ja külm on aia suhteliselt puhtaks rookinud. Lilledest on veel vitaalne madal aster ja uskumatu küll, ka endiselt ilusate lehtedega kahkjas iiris, kelle lehed nagu polekski 7 kraadi miinust maitsnud.
Tegin aiaplaani mustandi valmis ja homme on konsultatsioon. Eks näis kas kästakse taimematerjali maha rookida. No kuidas sa ei pane oma lemmikuid sisse. Aga kui lemmikuid on 60 ringis? Jama kohe. Muid möödalaskmisi ei peaks olema.
Homme on tööl kolleegi sünna. Huvitav, mida kooki tehakse?:)
Tegin aiaplaani mustandi valmis ja homme on konsultatsioon. Eks näis kas kästakse taimematerjali maha rookida. No kuidas sa ei pane oma lemmikuid sisse. Aga kui lemmikuid on 60 ringis? Jama kohe. Muid möödalaskmisi ei peaks olema.
Homme on tööl kolleegi sünna. Huvitav, mida kooki tehakse?:)
Saturday, October 17, 2009
Futud ei armasta vihmaseid laupäevi...
...ja seda, kui tegemata joonestustöö nurgast vastu vahib. Ma isegi ei tea kumba ma vähem sallin, kas joonestamist või roolis olekut. Paraku tundub praegu, et ma vist eelistaks minna ja teha üks väike ring...hkhm, mõne väikse autoga...aga loomulikult ei tohiks sellel olla peal niukseid kirju mis viitaks sellele, nagu ma käiks iga nädal autoga seiklemas ja oleks rooli sündinud või midagi sellist.
Koristasin suve prahi silma alt ära, kergem ei hakanud, joonestustöö vahib ikka. Õues sajab tibapadukat ja sokid, mis ema üleeilse vihmaga õue viis, on endiselt nööril...leos. Olgu. Ju peavad. Ju neil pole karmaga vedanud.
Koristasin suve prahi silma alt ära, kergem ei hakanud, joonestustöö vahib ikka. Õues sajab tibapadukat ja sokid, mis ema üleeilse vihmaga õue viis, on endiselt nööril...leos. Olgu. Ju peavad. Ju neil pole karmaga vedanud.
Thursday, October 15, 2009
Sajab
Mis pole muidugi mingi uudis.
Aga uudiseid on küll. Redigeerisin just praegu Lille tõlgitud teksti vertikaalhaljastusest ning pehmelt öeldes jäi suu lahti, mis ilu on võimalik sel moel kõik seinale seada. Arvan, et see on ka meie kliimas võimalik. Lihtsalt keegi pole varem proovinud. Loomulikult on selleks vaja sisteemi. Ja katsetusi. Keeruline, aga ilus.
Täna oli tööl raske päev, lähen vajun Tumedasse torni. Homme on ka päev.
Aga uudiseid on küll. Redigeerisin just praegu Lille tõlgitud teksti vertikaalhaljastusest ning pehmelt öeldes jäi suu lahti, mis ilu on võimalik sel moel kõik seinale seada. Arvan, et see on ka meie kliimas võimalik. Lihtsalt keegi pole varem proovinud. Loomulikult on selleks vaja sisteemi. Ja katsetusi. Keeruline, aga ilus.
Täna oli tööl raske päev, lähen vajun Tumedasse torni. Homme on ka päev.
Wednesday, October 14, 2009
Videvikku pidades
Tuli praksub pliidi all, tuul ulub korstnas. Veel ei ole pime, aga valge ka enam mitte. Pole veel tuld süüdanud, sest pean videvikku.
Hea raamat on nagu mutiurg. Kaod sinna mõneks ajaks ja naased vähem või rohkem kirgastununa. Plaanisin pikkadeks pimedateks õhtuteks kauakestvat "reisi" Stephen Kingi Tumeda torni viie raamatuga, kui kolm neist näpsati nina alt ära. Raamatukogus on see ainuke Tume torn ja viimase kolme raamatu peale on järjekord. Need tuleb täna ära viia. Egas miskit, panen ennast ka järjekorda.:)
Tegelikult on viimane aeg korralikuks hakata ja alustada kooli lõputööga. Ma mõtlen sellele homme.
Täna oli üle hulga aja vihmavaba päev ja paari tunniga jõudsin hea suure tüki õuesillutist laduda. Midagi pole öelda, korrastatusel ON oma võlu. Vaade köögiaknast kivihunnikule polnud sugugi nii sümpaatne kui vaade valmis sillutiselapile. Tuuleiilid on kohati üsna jõhkrad, loodan siiski, et pesu on ka hommikul nööril alles.
Hea raamat on nagu mutiurg. Kaod sinna mõneks ajaks ja naased vähem või rohkem kirgastununa. Plaanisin pikkadeks pimedateks õhtuteks kauakestvat "reisi" Stephen Kingi Tumeda torni viie raamatuga, kui kolm neist näpsati nina alt ära. Raamatukogus on see ainuke Tume torn ja viimase kolme raamatu peale on järjekord. Need tuleb täna ära viia. Egas miskit, panen ennast ka järjekorda.:)
Tegelikult on viimane aeg korralikuks hakata ja alustada kooli lõputööga. Ma mõtlen sellele homme.
Täna oli üle hulga aja vihmavaba päev ja paari tunniga jõudsin hea suure tüki õuesillutist laduda. Midagi pole öelda, korrastatusel ON oma võlu. Vaade köögiaknast kivihunnikule polnud sugugi nii sümpaatne kui vaade valmis sillutiselapile. Tuuleiilid on kohati üsna jõhkrad, loodan siiski, et pesu on ka hommikul nööril alles.
Tuesday, October 13, 2009
Vahepealne aeg
Käes on sügise ja talve vaheline aeg. Öökülm seiskas järsult kõik mis kasvas, kuigi kahtlustan, et kadakad ja veel mõned vintskemad kasvavad salaja ka peale öökülmu edasi.
Hostade kaunid lehed said siloks, peenras laiali ronima hakanud umbrohi on poole sammu peal tardunud ja kõik kohad on puulehti täis.
Kass käib VÄGA rahuloleva näoga ringi ja ma ei saagi aru, kas see pulmatriangel oli nüüd puhas komejant või hakkab siit ikka mingeid poegi kah tulema. Issanda teed on äraarvamata.:)
Igaljuhul paksukspandud kassi moodi siin küll keegi ei käitu, aga ok, eks mõistlikud kassid toovadki kevadel poegi.
Ju see oli lihtsalt armastus.
Hostade kaunid lehed said siloks, peenras laiali ronima hakanud umbrohi on poole sammu peal tardunud ja kõik kohad on puulehti täis.
Kass käib VÄGA rahuloleva näoga ringi ja ma ei saagi aru, kas see pulmatriangel oli nüüd puhas komejant või hakkab siit ikka mingeid poegi kah tulema. Issanda teed on äraarvamata.:)
Igaljuhul paksukspandud kassi moodi siin küll keegi ei käitu, aga ok, eks mõistlikud kassid toovadki kevadel poegi.
Ju see oli lihtsalt armastus.
Sunday, October 11, 2009
Küte!:)
See tähendab seda, et edaspidi on maapind jalgade all soe ja talv võib tulla, aga oma väikse talvemasenduse jõudsin ma vist juba kätte saada. Talv on NÕME! Nojah, ongi. Pole õiget töötuju, nokin siit ja sealt, midagi eriti käte külge ei haaku. Panin sinise vaiba hakkama, aga triip ei ole see. Kerisin kokku mitu kera beezi lõnga sinisele kaasa tiksuma, aga värv ei ole see. Js üldse...
Läksin lõikasin aias lillepealseid maha ja tegin veetünni tühjaks. Paistis, et lursslill vaid vilistab 7 kraadi pakase peale ja õitseb kenasti edasi.
Hommikul mõtlesin, et läheks Poognasse Krafinna luuletusi lugema, et pole kaua käinud, aga kogemata sattusin otsingumootoriga hoopis Krafinna enda blogile. Va edev meeliskles just ühel sissekandel, et ei tea kes küll võiksid mu fännid olla jne. See oli torenaljakas tunne. No mina olen, aga kus on commentaari koht, et ma saaks öelda, et näe fänn käis, luges ja arvab heasti? Pole commentaari kohta.:)
Aga jätkan talvesse sulandumist, kohanemist, intergeerumist...isegi põrandaküttega ei ole see kerge, ei ole.
Läksin lõikasin aias lillepealseid maha ja tegin veetünni tühjaks. Paistis, et lursslill vaid vilistab 7 kraadi pakase peale ja õitseb kenasti edasi.
Hommikul mõtlesin, et läheks Poognasse Krafinna luuletusi lugema, et pole kaua käinud, aga kogemata sattusin otsingumootoriga hoopis Krafinna enda blogile. Va edev meeliskles just ühel sissekandel, et ei tea kes küll võiksid mu fännid olla jne. See oli torenaljakas tunne. No mina olen, aga kus on commentaari koht, et ma saaks öelda, et näe fänn käis, luges ja arvab heasti? Pole commentaari kohta.:)
Aga jätkan talvesse sulandumist, kohanemist, intergeerumist...isegi põrandaküttega ei ole see kerge, ei ole.
Pikk reis põnevatele tagamaadele
Sõitsime eile viljandimaale. Kuigi tegemist oli Kesk-Eestiga, tundus üle hulga aja oma lapsepõlvemaid nähes, et see paik asub kogunisti kuskil karu pees. Kogu tee kuni Jälevere sillani välja hämmastas mind siiralt. Jäleveres olid lagunenud ja täiesti kadunud kaks talu, mis 20 aastat tagasi veel täitsa olemas olid.
Sinilillemets oli kuni teeni välja kasvanud, enam ei mingeid heinamaid. Teiselt poolt teed olid maha võetud suured puud ja sellel kasvas nüüd tihe võpsik.
Tipina sild, mis aastal 1980 veel suhteliselt uus rajatis, oli sammaldunud ja toomingatesse kasvanud. Tipina talukoht oli pea olematu - kõrge rohi, hoolitsemata põlispuud ja kasevõsaks "moondunud" kunagine nii kõrge männimets. Kaarnad olid alles. Kuulsin raba poolt nende kronk-kronk vestlust. Uurisime elektriliine ja paest laotud keldrimüüre mäe peal neljakandilistes aukudes. Seda lugu mäletan ma küll, kuidas meiepere lehm pulli otsides koos lammaste ja mullikatega kodust vehkat tegi ja põlenud maja varemetel ringi tallates Tipina keldrisse kukkus. Ning seda, kuidas külamehed teda pool päeva sealt välja sikutasid, aga sinna alla polnud ma kunagi nii kalkuleeriva pilguga vaadanud. Huvitav, kas neist varemetest saaks veel asja? Millised oleksid internetivõimalused sellises elupaigas? Kus asub vana kaevukoht? See oli paremal pool karjalauda ust. Jne jne
Kahtlustan, et mõne inimese sisse kohe ON kodeeritud midagi enesehävituslikku. Kolmest aastast, mis koosnesid 100% ehitusest, meile õpetuseks ei piisanud. Elu on ikka vist liiga normaalseks läinud, et isegi minu mõistlikus hinges möllab kange kihu minna kuskile karu peesse uudismaad raadama.:)
Võtsime onu juurest peale vanaema voki, mida ema oli koeravilla ketramiseks tahtnud, ajasime natuke juttu ja orienteerusime edasi. Intsu elamu metsade rüpes avaldas muljet. See oli niisugune unistuste onnike kõrge jõekalda peal. Pisike, praktiline ja enda jaoks tehtud.
Selle majakese juures meeldis mulle kõik, see oli esteetiliselt ilus ning seal oli olemas kõik eluvajalik. Otsisin silmadega ellujäämispakikest tee, tikkude ja suhkruga, nagu metsaonnides kohata võib, aga Intsul oli onnis käepärases kohas niiskusekindel tuleraud ja enesekaitseks karuvile. Koht asub Vändra metsade ja Soomaa Rahvuspargi vahel ning karuvile pole üldse halb mõte. Huvitav, kas neid suuremaid ka tehakse?:)
Kondasin veidi ümbruskonnas ja vaatasin, mis taimi ja seeni siinkandis ka kasvab. Leidsin palju "parim enne möödas" tõmmuriisikaid, kännumampleid ja ühe ussitanud hobuheiniku - onni ümber laius mõnus seenemets, aga seeneaeg on selleks sügiseks vist ühele poole saanud. Pealegi läks kogu aeg külmemaks.
Enne pimedat asusime jälle tagasiteele. Heal päeval oli ka hea lõpp. Saun, sakukad, UNO ja ingveriõlu.:)
Öösel oli 7 kraadi külma ja kogu aed on härmas. Sellega peaks olema paika pandud selle vegetatsiooniperioodi lõpp, sest tänane päev kulub siloks muutunud taimevarte eemaldamisele. Tjaah, lursslill saigi ainult nädala aega õitseda.
Sinilillemets oli kuni teeni välja kasvanud, enam ei mingeid heinamaid. Teiselt poolt teed olid maha võetud suured puud ja sellel kasvas nüüd tihe võpsik.
Tipina sild, mis aastal 1980 veel suhteliselt uus rajatis, oli sammaldunud ja toomingatesse kasvanud. Tipina talukoht oli pea olematu - kõrge rohi, hoolitsemata põlispuud ja kasevõsaks "moondunud" kunagine nii kõrge männimets. Kaarnad olid alles. Kuulsin raba poolt nende kronk-kronk vestlust. Uurisime elektriliine ja paest laotud keldrimüüre mäe peal neljakandilistes aukudes. Seda lugu mäletan ma küll, kuidas meiepere lehm pulli otsides koos lammaste ja mullikatega kodust vehkat tegi ja põlenud maja varemetel ringi tallates Tipina keldrisse kukkus. Ning seda, kuidas külamehed teda pool päeva sealt välja sikutasid, aga sinna alla polnud ma kunagi nii kalkuleeriva pilguga vaadanud. Huvitav, kas neist varemetest saaks veel asja? Millised oleksid internetivõimalused sellises elupaigas? Kus asub vana kaevukoht? See oli paremal pool karjalauda ust. Jne jne
Kahtlustan, et mõne inimese sisse kohe ON kodeeritud midagi enesehävituslikku. Kolmest aastast, mis koosnesid 100% ehitusest, meile õpetuseks ei piisanud. Elu on ikka vist liiga normaalseks läinud, et isegi minu mõistlikus hinges möllab kange kihu minna kuskile karu peesse uudismaad raadama.:)
Võtsime onu juurest peale vanaema voki, mida ema oli koeravilla ketramiseks tahtnud, ajasime natuke juttu ja orienteerusime edasi. Intsu elamu metsade rüpes avaldas muljet. See oli niisugune unistuste onnike kõrge jõekalda peal. Pisike, praktiline ja enda jaoks tehtud.
Selle majakese juures meeldis mulle kõik, see oli esteetiliselt ilus ning seal oli olemas kõik eluvajalik. Otsisin silmadega ellujäämispakikest tee, tikkude ja suhkruga, nagu metsaonnides kohata võib, aga Intsul oli onnis käepärases kohas niiskusekindel tuleraud ja enesekaitseks karuvile. Koht asub Vändra metsade ja Soomaa Rahvuspargi vahel ning karuvile pole üldse halb mõte. Huvitav, kas neid suuremaid ka tehakse?:)
Kondasin veidi ümbruskonnas ja vaatasin, mis taimi ja seeni siinkandis ka kasvab. Leidsin palju "parim enne möödas" tõmmuriisikaid, kännumampleid ja ühe ussitanud hobuheiniku - onni ümber laius mõnus seenemets, aga seeneaeg on selleks sügiseks vist ühele poole saanud. Pealegi läks kogu aeg külmemaks.
Enne pimedat asusime jälle tagasiteele. Heal päeval oli ka hea lõpp. Saun, sakukad, UNO ja ingveriõlu.:)
Öösel oli 7 kraadi külma ja kogu aed on härmas. Sellega peaks olema paika pandud selle vegetatsiooniperioodi lõpp, sest tänane päev kulub siloks muutunud taimevarte eemaldamisele. Tjaah, lursslill saigi ainult nädala aega õitseda.
Wednesday, October 7, 2009
Lume lõhn
Ma olin selle unustanud. See on niisugune karge, justnagu metalne, söörmeid hammustav ja hmh...lõplik. Eile sadas rahet. Maa oli valge ja aias oli tunda lume lõhna.
Raheterad olid hernesuurused, aga kui pärast rahet kahjusid hindama läksin, siis neid polnud. Kas hilissügisesed õied-lehed on vintskemast materjalist? Täiesti võimalik. Kõik, mis enne õitses, see õitses ka peale rahet edasi, ainult mõni krüsanteemiõis oli pisut katkutud.
Huvitav, mida teevad niisuguse rahetrummeldamise peale mesilased? Kas nad tunnetavad, et see on neile ohutu loodushääl või ärkavad uinakust, et jõuetus raevus segaja peale hambaid kiristada? Kas mõni ärkab üleni ja läheb kaema kellele suskama peaks? See on ju otsene rünnak, jube trummeldamine vastu mesipuu seinu ja katust. Millegipärast usun, et loodus ei ole ka siin midagi kahe silma vahele jätnud ning mesilased keeravad rahe hääle peale vaid teise külje ja magavad edasi.
Raheterad olid hernesuurused, aga kui pärast rahet kahjusid hindama läksin, siis neid polnud. Kas hilissügisesed õied-lehed on vintskemast materjalist? Täiesti võimalik. Kõik, mis enne õitses, see õitses ka peale rahet edasi, ainult mõni krüsanteemiõis oli pisut katkutud.
Huvitav, mida teevad niisuguse rahetrummeldamise peale mesilased? Kas nad tunnetavad, et see on neile ohutu loodushääl või ärkavad uinakust, et jõuetus raevus segaja peale hambaid kiristada? Kas mõni ärkab üleni ja läheb kaema kellele suskama peaks? See on ju otsene rünnak, jube trummeldamine vastu mesipuu seinu ja katust. Millegipärast usun, et loodus ei ole ka siin midagi kahe silma vahele jätnud ning mesilased keeravad rahe hääle peale vaid teise külje ja magavad edasi.
Monday, October 5, 2009
Kottpime hommik
Ajad on märkamatult edasi läinud - kell seitse hommikul on täiesti pime. Ma ütleks isegi, et kottpime, sest tänavalambid hetkel ka ei põle.
Äädikakärbseid on igal pool. Nad ründavad pilvena kompostiämbrit ja viskuvad vabasurma veinimulksutitesse. Iga veinimulks läheb läbi vees lahustunud väikeste hapude kehade nagu nargilee suits läbi roosivee. Niimoodi õilist veinivedelikku õnnistada...Aga ma ei leia ka moodust kuidas neid torusid jubeveest tühjaks saada...ja kui mõtlema hakata, siis on see nii alati olnud. Khm...ja veinil pole midagi viga. Pole lihtsalt vaja niiväga lähedalt uurida, et mis puru see seal heljub ja kogu lugu.
Paistab, et "Must hobune" tahab selle kvartali bossiks hakata ja naakleb teiste isakassidega, et oma territooriumi laiendada. Seni on Artur olnud isandaks nii oma koduaias kui ka üle tee naabrite juures. Paar päeva tagasi kostis üle tee aiast nii kole kisa, et koerad hakkasid ulguma. Kuna ma ei tee kassisõimu ja hädakisa vahel vahet, siis mulle (nagu koertelegi) tundus, et nüüd kedagi tapetakse ja ta on surmapiinades või vähemalt väga hädas. Äkki meie krafinna? Lippasin naabri aia juurde ja kiikasin üle värava: Garaazi ees lösutas kogukas Artur ja vastas Musta pilgule, kes isanda positsioonil tema kohal kõrgus ja 5 cm kauguselt talle silma sisse vahtis. Must lõugas nagu hullunud mardus ja Artur vastas talle hetkekski silmsidet katkestamata pisut madalamas toonis sõimuga. Ise taganes poole sentimeetri kaupa. Kuigi seis oli tekitatud, ei olnud ma kindel, kes sellest võitjana välja tuleb kui nad poksima peaks hakkama. Must kõrgus Arturi kohal nagu maruvihane öökarva ninja ja kulutas oma jõudu laiamise peale. Artur, kel selja taga paljude kakelungide praktika, lösutas üsna ebasportlikult oma õllekõhu peal maas ja ootas positsiooni hoides rünnakut, jõuramisele ja näimisele erilist auru raiskamata. Vaatasin paar raundi seda jõllitamismatshi ja mind oleks huvitanud, et kui Artur poole sentimeetri kaupa taganedes telliskivihunnikuni jõuab, et mis siis saab. Aga sinna oli veel ilgelt palju maad ja nõnda ma ei teagi kuidas see Ümera neil lõppes.
Äädikakärbseid on igal pool. Nad ründavad pilvena kompostiämbrit ja viskuvad vabasurma veinimulksutitesse. Iga veinimulks läheb läbi vees lahustunud väikeste hapude kehade nagu nargilee suits läbi roosivee. Niimoodi õilist veinivedelikku õnnistada...Aga ma ei leia ka moodust kuidas neid torusid jubeveest tühjaks saada...ja kui mõtlema hakata, siis on see nii alati olnud. Khm...ja veinil pole midagi viga. Pole lihtsalt vaja niiväga lähedalt uurida, et mis puru see seal heljub ja kogu lugu.
Paistab, et "Must hobune" tahab selle kvartali bossiks hakata ja naakleb teiste isakassidega, et oma territooriumi laiendada. Seni on Artur olnud isandaks nii oma koduaias kui ka üle tee naabrite juures. Paar päeva tagasi kostis üle tee aiast nii kole kisa, et koerad hakkasid ulguma. Kuna ma ei tee kassisõimu ja hädakisa vahel vahet, siis mulle (nagu koertelegi) tundus, et nüüd kedagi tapetakse ja ta on surmapiinades või vähemalt väga hädas. Äkki meie krafinna? Lippasin naabri aia juurde ja kiikasin üle värava: Garaazi ees lösutas kogukas Artur ja vastas Musta pilgule, kes isanda positsioonil tema kohal kõrgus ja 5 cm kauguselt talle silma sisse vahtis. Must lõugas nagu hullunud mardus ja Artur vastas talle hetkekski silmsidet katkestamata pisut madalamas toonis sõimuga. Ise taganes poole sentimeetri kaupa. Kuigi seis oli tekitatud, ei olnud ma kindel, kes sellest võitjana välja tuleb kui nad poksima peaks hakkama. Must kõrgus Arturi kohal nagu maruvihane öökarva ninja ja kulutas oma jõudu laiamise peale. Artur, kel selja taga paljude kakelungide praktika, lösutas üsna ebasportlikult oma õllekõhu peal maas ja ootas positsiooni hoides rünnakut, jõuramisele ja näimisele erilist auru raiskamata. Vaatasin paar raundi seda jõllitamismatshi ja mind oleks huvitanud, et kui Artur poole sentimeetri kaupa taganedes telliskivihunnikuni jõuab, et mis siis saab. Aga sinna oli veel ilgelt palju maad ja nõnda ma ei teagi kuidas see Ümera neil lõppes.
Sunday, October 4, 2009
Tormihommik
Maailm sai öösel võimsalt sasitud, räsitud ja puhtaks pestud. Kaasaarvatud pesu, mis õhtul nöörile unus. :)
Ja oh imet! Lursslill on oma esimese õieküünla TÄIESTI lahti löönud. See on lumivalge ja umbes 40cm pikk ning õietorikaid tuleb suuri 4 ja väiksemaid 10 ringis. Paistab, et koht meeldib. Eelmisel sügisel esimese aasta taimena õitsedes oli tal vaid üks õievars, millel ca 20 cm pikkune õis. Noh, vähemalt ära nägime.:)
Järgmine suvi tuleb huvitav: Kuidas kannatab kriitikat esimene tõeline kujundatud maalapike jugapuu ümber? Millised õied on pargirooside pistokstest paljundatud taimedel? Millised õied on päevaliiliataimedel, eriti spider tõugu Skywalkeril? Millised õied on kõigil neil hostataimedel, mis järgmine suvi esimest korda õitsevad? Kas peenras juba 3 suve salaja pesitsenud preerialiilia millalgi õitsema ka suvatseb hakata? Kui kõrgeks kasvab kobar-lursslill eesaias? Kindlasti mitte kolm meetrit, aga ennustada väga ka ei oska, sest harulise maksimaalseks kõrguseks pakkusin mõttes ca 2 m. No seal kõrgel ta nüüd heljub, isegi toestama ei ulatu.
Küsimusi on veelgi: Kas stafülea koduneb ja hakkab õitsema? Oh, kõigepealt muidugi, kas elab talve üldse üle? Kas lavendel peab uues kohas talvele vastu? Aga noored taimed?
Seekord õnnestus Räpinast saada amorfa valminud seemneid. Amorfa pärast oleksin nõus isegi talvekattega mässama jne. Kui amorfa õisi üleeelmine kevad Räpina pargis nägin, ah mis nägin - nuusutasin, siis olin kadunud. Äärmiselt hurmav taim. Aga kevadel siis amorfaga näeme, seemned on mul olemas.
Eelmine nädal õnnestus ära määrata ka mesila juurest leitud huvitava välimusega taim, mida ma esialgu "Eesti õistaimede kukeaabitsast" ei leidnud, küll aga oli hea pilditahvel "Põhjamaa õistaimedes". See on harilik keelikurohi. Kevadel üritan ka seda külvata, väga ebamaise välimusega taim.
Aga muidu on täiesti tavaline hommik, päike hakkab aina rohkem pilvede vahelt piiluma, ilm läheb ikka poole kraadi võrra kogu aeg soojemaks ja harakas otsib õues kobedamaid pabulaid.
Ja oh imet! Lursslill on oma esimese õieküünla TÄIESTI lahti löönud. See on lumivalge ja umbes 40cm pikk ning õietorikaid tuleb suuri 4 ja väiksemaid 10 ringis. Paistab, et koht meeldib. Eelmisel sügisel esimese aasta taimena õitsedes oli tal vaid üks õievars, millel ca 20 cm pikkune õis. Noh, vähemalt ära nägime.:)
Järgmine suvi tuleb huvitav: Kuidas kannatab kriitikat esimene tõeline kujundatud maalapike jugapuu ümber? Millised õied on pargirooside pistokstest paljundatud taimedel? Millised õied on päevaliiliataimedel, eriti spider tõugu Skywalkeril? Millised õied on kõigil neil hostataimedel, mis järgmine suvi esimest korda õitsevad? Kas peenras juba 3 suve salaja pesitsenud preerialiilia millalgi õitsema ka suvatseb hakata? Kui kõrgeks kasvab kobar-lursslill eesaias? Kindlasti mitte kolm meetrit, aga ennustada väga ka ei oska, sest harulise maksimaalseks kõrguseks pakkusin mõttes ca 2 m. No seal kõrgel ta nüüd heljub, isegi toestama ei ulatu.
Küsimusi on veelgi: Kas stafülea koduneb ja hakkab õitsema? Oh, kõigepealt muidugi, kas elab talve üldse üle? Kas lavendel peab uues kohas talvele vastu? Aga noored taimed?
Seekord õnnestus Räpinast saada amorfa valminud seemneid. Amorfa pärast oleksin nõus isegi talvekattega mässama jne. Kui amorfa õisi üleeelmine kevad Räpina pargis nägin, ah mis nägin - nuusutasin, siis olin kadunud. Äärmiselt hurmav taim. Aga kevadel siis amorfaga näeme, seemned on mul olemas.
Eelmine nädal õnnestus ära määrata ka mesila juurest leitud huvitava välimusega taim, mida ma esialgu "Eesti õistaimede kukeaabitsast" ei leidnud, küll aga oli hea pilditahvel "Põhjamaa õistaimedes". See on harilik keelikurohi. Kevadel üritan ka seda külvata, väga ebamaise välimusega taim.
Aga muidu on täiesti tavaline hommik, päike hakkab aina rohkem pilvede vahelt piiluma, ilm läheb ikka poole kraadi võrra kogu aeg soojemaks ja harakas otsib õues kobedamaid pabulaid.
Friday, October 2, 2009
Peale kooli
Seekord oli üsna pealiskaudne sess, sest esmaspäeval algasid tunnid peale lõunat ja reedel panime kohe hommikul kodu poole ajama. Ka see väsitab kui mõtled mis kõik kodus teeks selle asemel, et siin koos teistega oma aiaplaani kallal nohiseda. Seda võib täiesti edukalt ka kodus teha. Pealegi ei suutnud paljundusmasin mu koopiat 50 prossa suurendada ja seega polnud ka õiget alust. Lille plaan jälle oli juba suvel valmis tehtud ja seega saime järsku aru, et mis siin ikka pikalt vahtida, aidaa kodu poole.
Aga Räpina oli mõnna, korjasime Iia tammemetsa jaoks pool kotti tõrusid ja kui ma küsisin, et palju ta tahab, siis ütles Lill, et maitia, tal mingi 300 juba on. No mets, noh. Jajaa, mõistan küll. Punase tamme mets, see võib ikka äge tulla kui see ükskord juba mühiseb jne.
Ja poe juures konutas kurg. Täitsa tavaline toonekurg, kes inimestest üldse välja ei teinud. Vahepeal seisis ühel jalal poeesisel parkimisplatsil, vahepeal passis ukse juures. Tõenäoliselt selle poe kurg.:)
Uue väljendi sain kah. "Pagulasestiilis aed".:)
Aga armuline sügis on, sest hoolimata pehmelt öeldes jahedast ilmast, ei ole öökülma veel olnud. Krüsanteem on häppi ja õitseb täies ilus, lursslill alles avaneb ükshaaval. Tõin koju kaks hiiglaslikku lauku (eks näis, mida talv nendega teeb või ei tee) ja kaselehise enela "Tor". Üskumatult ilus sügisvärv! Niisugune lillepeenrakaunistus siis.
Aga aiaplaani kallale asuda ei ole mul veel mingit tahtmist. Natuke turri ajas see, et ma pean maha vaikima umbes 270 taksonit ja võin esineda ainult mingi 50-ga. Aga mis teha, aed ei ole ladu ja kui ma tahan selle aiaplaaniga läbi ka saada, siis pean viisi pidama. Nu näis...
Aga Räpina oli mõnna, korjasime Iia tammemetsa jaoks pool kotti tõrusid ja kui ma küsisin, et palju ta tahab, siis ütles Lill, et maitia, tal mingi 300 juba on. No mets, noh. Jajaa, mõistan küll. Punase tamme mets, see võib ikka äge tulla kui see ükskord juba mühiseb jne.
Ja poe juures konutas kurg. Täitsa tavaline toonekurg, kes inimestest üldse välja ei teinud. Vahepeal seisis ühel jalal poeesisel parkimisplatsil, vahepeal passis ukse juures. Tõenäoliselt selle poe kurg.:)
Uue väljendi sain kah. "Pagulasestiilis aed".:)
Aga armuline sügis on, sest hoolimata pehmelt öeldes jahedast ilmast, ei ole öökülma veel olnud. Krüsanteem on häppi ja õitseb täies ilus, lursslill alles avaneb ükshaaval. Tõin koju kaks hiiglaslikku lauku (eks näis, mida talv nendega teeb või ei tee) ja kaselehise enela "Tor". Üskumatult ilus sügisvärv! Niisugune lillepeenrakaunistus siis.
Aga aiaplaani kallale asuda ei ole mul veel mingit tahtmist. Natuke turri ajas see, et ma pean maha vaikima umbes 270 taksonit ja võin esineda ainult mingi 50-ga. Aga mis teha, aed ei ole ladu ja kui ma tahan selle aiaplaaniga läbi ka saada, siis pean viisi pidama. Nu näis...
Subscribe to:
Posts (Atom)