Neljapäev

Eile nägin läbi linna Lasnamäele tuhisedes esimest korda eemalt Solarise keskust (vahemärkusena lisaksin, et ma pole kordagi ka Soomes käinud:).
Selle koha peal kus minu linnamälestustes paiknes vanasti vaikne hämar pargiosa suurte puude ja parkimisplatsiga, kõrgus pimedas neoontulesid ja klaasivälgatusi pritsiv monstrum. Mina ei tea. Minu esimene mulje oli selline, et Estonia teatri, Teaduste Akadeemia kompleksi ja mitte vähem stiilse riigipanga hoone vahetus naabruses tundus see asi lausa röökivalt kohatu olevat. Rotermanni kvartalis on ju jeerumkuipalju ruumi igasuguse arhitektuuri jaoks. Aga kuna ma niikuinii just eriline Tallinna fänn ei ole, siis ehitatagu või Tammsaare park Tammsaare keskust täis...ee...tingimusel muidugi, et suudetakse täiesti tervelt minema viia seal kasvavad punaseõielised kastanid, püramiidtammed ja veel mõned pärlid.
Aed sai eile talvekorda seatud, aga peenrapõhi pole ikka veel valmis. Osa uuristamist jääb raudselt kevade peale. Täna õue ei kisu, sest seal võimutseb vihm.

Teisipäev

Eilne ilm oli ilus ainult kuni eelmise sissekande viimase lauseni. Umbes sel ajal hakkas vaikselt sadama. Õnneks nii vaikselt, et rohimist ei seganud ja peenrapõhja rajamist ka mitte. Täna lõikasin ülejäänud pealsed ja heakorrastasin lõviosa istutusaladest. Asja käigus ilmnes üllatusi: liblikja kannikese külmast klaasjate lehtede all (igihaljas ta ilmselgelt ei ole) leidsin elujõuliste varte otsas õienupud. Veel üks talikannike või on pikk sügis lihtsalt pea segamini ajanud? Sama nähtus (kõhklevad õienupud)vaatas vastu valge kannikese puhmikus. Nüüd on selge, et tegemist ei ole lõhnava kannikese valgeõielise sordiga nagu seni arvanud olin. Lõhnav kannike õitseb hetkel mõnuga ja tema lehed pakast ei karda. Valgeõielise kannikese osas olen nüüd üsna nõutu, sest kui ta oleks lõhnav kannike `Alba`, siis ta õitseks juba septembrist saadik.
Üheksavägine õitses täies elujõus. Umbes nii nagu külma polekski olnud.
Krüsanteemid lõikasin maha, sest külmadega oli kasv peatunud ja ega lõdisev lill enam õitsema hakata ei jõua.
Madalad astrid lubavad endiselt õienuppe avada, roosal oli mõni lausa poolel poikvel, no näis.
Kassid tilpasid ka õues ringi ja tegid tiaatrit. Ei saanudki aru kas koerale, mulle või lihtsalt lustist. Maadlusmatš koerakuudi katusel ajas Morgani täiesti endast välja. Kaklus käib suisa nina all, aga vahele minna ei saa!:)
Sass tüdis maadlusest ja leidis uue meelelahutuse akrobaatika näol. Rohiva inimese kukil on ju igavesti lahe kitse hüpata ja ilunumbritest tüdinuna sai aedniku turjal mõnusasti lesida...kui ta, sunnik, ainult nii palju ei rähkleks. Aeg-ajalt pidi Sass nurrulöömise katkestama ja küüntega jopest krabama, et mitte maha kukkuda. Varsti tõusis aednik püsti, et täis ämber komposti viia. Ega siis kass maha ei kukkunud. Hetke turjal rippunud, leidsid ka tagajalad tuge, ratsanik ronis õlale ja sättis ennast armastavalt "kraeks". Ok, rääkisid pehmeks.:) Läksime tuppa ja karvikud said oma konserviportsu kätte.

Esmaspäev

Lubatud vihma asemel on poolselge taevas ja ainsast pilgust läbi aknaseina aia suunas piisab, et tuvastada ebakohti (lumi on ka ära sulanud).
Paistab, et täna on kompostipeenra teine etapp ja aia rohimine.
Nii ilusat ilma ei saa ju ometi lasta raisku minna.

Täiesti vaba päev

Hommik oli kohutavalt päikseline. Justnagu vabanduseks eilsete taevalike inetuste eest (sadas kogu aeg ja kõike, õhtul isegi müristas ja lõi välku).
Vana tammepuu säras lumes ja päiksevalguses kuidagi eriti kuldselt.
Pesime silmad ära ja läksime jahile.
Jaht oli hea, aga linn äärmiselt väsitav. Samas, milleks see laupäev ikka muuks on loodud kui puhkamiseks. Hakkan heaks millalgi homme või veidi hiljem.

Väga valge reede

Paistab, et viimasest lumest on möödas piisavalt palju aega: esimene lumi tundub kuidagi...ütleks, et isegi pidulik. Uskumatu, aga ma ei mõtle sellest üldsegi veel mitte kui "valgest pasast, mida kõik kohad kuni kevadeni täis on".
Pigem on see meeldiva valge vaibaga katnud mõned mu probleemid, mis ka aknasse ära paistavad. Näiteks nagu rajamata kompostipeenra, mõõdukalt umbrohtunud lillepeenra värava kõrval ja tagaaia lõikamata lillepealsed. Pole. Lume all peidus.
No nii optimist ma ka ei ole. See lumi sulab juba homme ära ja halvad ilmad tusase taeva all jätkuvad kuni jõuludeni. Enne jõule on tore mõistatada, et kas valged või mustad. Kui tulevad valged, siis lajatab ka pakast ja kotiga lund ning seda kõike kuni aprillini. Kui tulevad mustad, siis sajab kogu siia määratud lumi vihmana alla ja sellel on muu halva seas vähemasti üks hea tagajärg - meie aeda ennast elama uuristanud rott või mutt kolib igaveseks minema...või upub une pealt oma urus, mis ei ole ka paha variant.
Õhtuks on lumi ikka veel maas.

Peaaegu porikuu

Hoolimata meie kandis öösiti laiutavast valgusreostusest paistis tähistaevas täna hommikul suurest aknast lausa ebamaise selgusega. Kahtlustan tänavavalgustuse elektririket, sest Orioni vöö ja teised olid nagu peo peal ehk pigem nagu tumesinisel sametil.
Päike tõusis ja säras. Vana tamm kuuri taga on kollaseks läinud ja pakub vaatepilti. Käskisin pesumasinal pesu ära pesta ja läksin tööle.
Õhtupoolne ilm ei kõlvanud kuskile, sadas midagi udu ja vihma vahepealset. Pagesin selle eest raamatusse ära.
Hiina emajuur õitseb väga kaunisti, Arendsi kivirike mättad on erkrohelised ja süda igatseb kangesti ühe suurte pindadega kiviktaimla järele. Aga küll ma järgmine suvi teen.
Madalad astrid ei õitse ikka veel kuigi roosa on avanud isegi juba kaks õit.
Vaba nädalani jääb kolm päeva.

Minoorne labajalg

Eile oli täiesti maaväline kogemus! Bändiproovi tulid viiulid. Täieliku üllatusena isegi kaks ja uue häälena oli kohal ka teine mandoliin, kuid viiulid värvisid kõik lood uskumatult teistsuguseks.
Kui mõne lõõtsalooga on vahel nii, et kuulad ja ohkad hardalt, et kuidas ikka "pill nutab mehel käes", siis viiul on selles osas palju põhjalikum. Minoorne labajalg oli koos viiulitega täiesti metsik pisarakiskuja.
Ukuaru valsist ma ei räägigi. Ohjah. Kui neil vaid jaguks aega vähemalt mõneski proovis käia, kasvõi kordamöödagi.
Veel andis viiul lugudele põneva iidse varjundi. Millegipärast kõlab see pill palju vanaaegsemalt kui kitarr või lõõts. Kui ka edaspidi viiulilootust on, siis oleks põnev meie bändi esituses kuulata lausa mõnda päris madrigali.

Lumine laupäev

Visuaalsel vaatlusel ka ilgelt külm, sest kell on juba 11, aga lumi ei ole ikka veel ära sulanud. Ma parem rohkem ei vaata.
Paistab, et tuleb kudumise päev. Liiatigi, et juba nädala pärast on üks väga tähtis sündmus kuhu saab ainult vaibaga minna ja kõik eelmise talve vaibad on endale juba kodu leidnud.
Ega muud kui kuum kakao näppu ja vuta-vuta telgede juurde.

Tähetolm

Üle hulga aja üks väga kaunis suurte inimeste muinasjutt. Nälg oli küll viimased tunnid vihjanud võileibadele külmkapis, aga täiesti asjata - sellest raamatust lihtsalt polnud võimalik ennast enne lahti imeda kui lugu läbi sai. Isegi kööki süüa otsima tuiates olin paksult "tähetolmuga" koos. Niuks, et ikka NII ilusaid raamatuid kirjutatakse!
Aga muidu on tüüpiline hilissügis pimedate akende taga huilgava kõleda tuule ja poolkülmunud vihma plekise tärinaga akendel. Õues lükkab tuul motikaid ümber ja lauatelefonist tuleb ühenduse saamise asemel Vikerraadiot, ilmselt on torm raadiokaablid telefonikaablitega nii sõlme ajanud, et pole väga vahet kust ja mida.
Järgmine suvi terendab alles väga pika ja väga lumise koridori kaugeimas otsas.
Võib muidugi juhtuda imesid eriti soojade ilmade näol, mis laseksid sooritada veel mõned sööstud peenardele, aga muidu peaks olema selle suve aiandusega ühel pool.
Ahjaa, nartsisse istutades näis mulle, et sibulakotis võib olla rohkem kui üks sort. Mul oli õigus, on vähemalt viis sorti neid kõige lihtsamaid. Oivaline, sest vanad sordid on vastupidavad. Istutad ja nad jäävad. Hollandi päritolu tulbid ja nartsissid kipuvad ära hääbuma.
Aias sigatseb mingi näriline. Ei teagi kas mutt või mügri. Loodan väga, et ta ükskord kinni püütakse ja meile "söögiks" tuuakse. Tahaks kohe pikalt-pikalt otsa vaadata sellele, kes mu noored kipslilled segi tuhnis ja hostade peenrasse metrood rajab.

Hiir toas!

Rõduukse tagant kostis täna hommikul väärikas ja selge NÄUUU! Poku laskis Muri sisse. Loodus on teatavasti mitmekesine ja kui lased kassi sisse, siis pead arvestama, et koos temaga võivad tulla ka puugid, kirbud...ja hiir. "Hiir toas (mees üle parda, tulekahju)!!!", karjatasin ma nii kõvasti, et kõik, nagu soolasambad, vahtima jäid ja hiir diivani alla vupsas.
Muri oli selle hiire (äärmiselt elusa) meie jaoks tuppa maha pannud (tõi karjale süüa)ja muu teda enam ei huvitanud. Nüüd tahtis ta oma toidukausi juurde ja juriidiliselt oli kõik korrektne.
Aga meil oli HIIR TOAS!
Härra Tibu võttis olukorra oma kontrolli alla. "Kuulge, miks te diivanit kahe jala peale upitate? Misasi teil siin...MIDA???!!!" ja saak oli ühe hüppega käes.
Oli äärmiset rahuldust pakkuv näha, et Tibu "küüned olid TÄIESTI oma poole" ja me ei pidanud oma imeliku kingiga enam edasi jamama. Kadeda jõrinaga jooksis kass ukse juurde ja küsis õue. Et oma saaki rahus nosima minna.
Kui kõik jälle rahulik oli, pidasime pikalt aru, et kuidas saab kas täiesti selgelt öelda NÄUUU! kui suu on hiirt täis. "Äkki ütles ühe suunurgaga," arvas Pokumees.

Mõtelda on mõnus

Näiteks umbes midagi sellist nagu: "Mis on üks aed ilma poeedinartsissideta!" Hah, eksole.
Jah, mõtelda on mõnus, aga kui täna kõik need 300 kohale toodi, siis polnud üldse enam mõnus. Läksin välja maad mõõtma. Ja rohima. Ja kaevama. Sest kui oktoobri keskel pole nartsissid maha pandud, siis ei ole neid varsti üldse mõtet panna. Ja püsikute peenrasse nartsiss ei sobi. Poole suveni koltuvad pealsed pole ometigi mingi ilus asi, aga kui juuni alguses lõhnavat neitsikummelit vahele istutada, siis peaks kärama küll.
Rajasin uue peenra ja istutasin siis ligi tund aega oma nartsisse.
Tuul oli külm, kassid mängisid värskel uudismaal oma pissi-kakamänge (sa kraabid augu ja paned sinna midagi, ahhaa!, mina ka!), käed kohmetasid isegi läbi kinnaste ja päike hakkas loojuma (tegelikult oli ta suure musta pilve taha pugenud, aga see ei muutnud eriti midagi, sest tund aega hiljem loojus ta ikkagi). Aiatööde jaoks on vist paremad ajad möödas, mõtlesin ma lõdisedes. Ja jätsin seenele minemata, sest õues oli ikka kuradima ilgelt külm.

Kuldne sügis

Ähvardavad läheneva saju ja lörtsipilvedega, kuid täna-homme lubatakse veel lauspäikest. Ei raatsigi linna minna, sean parem aiamaastikke, homme ka päev.
Eile mõisa pargis promeneerides nägin milline näeb heades oludes välja madal aster `Prof. Anton Kippenberg` ja mul on oma eelmise nädala halastusostu üle väga hea meel.
Suured erkroosad õied, tõeline aare. :)
See, kelle ma kodus maha istutasin, oli muidugi äärmiselt väike ja vilets, aga ühe rääbaka õie järgi andis pargis paralleele tõmmata küll ja missugune värv!

Kompostipeenar

Eile peale tööd tegin selle rõveda asja ära. Tühjendasin aiaäärse riba ehitusprahist ja killustikust ning sumasin sinna kogu väiksemasse kompostikasti tambitud kauba. Peale sai mulla moodi asja keskmisest kompostikastist ja üldmulje jäi...hmh...kobe.
Kevadel saab sinna juba istutada. Kui projekti edasi arendada (veel kiviklibu minema teleportida ja mullaga asendada), siis peaks asjast lõpuks kujunema kena keskpäevapäikses kümblev poolkaar kõrgemate põõsastega (haa, nagu aiaplaanil!:). Ja isane aktiniidiapojuke saab endale ometi viimaks OMA koha. Seni on teda muudkui tõstetud ja tõstetud (et ei oleks liiga varjus, et ei oleks kullerkuppudel ees, et ei kannataks jugapuu juurte ahistamist). Üks õnnetu ja niru taim, juba tema juurdumine oli nii vaevaline. Panen palju lootusi hobusesõnniku peale, mis kevadeks peaks olema laagerdunud.
Eesaia-tagaaia vaheline väike kena värav (tulevane, sest praegu seisab seal suur ja kole) on plaanis polsterdada aktiniidiatega. Sealt edasi peaks tulema harilik amorfa ja topeltõielised sirelid.
Kahtlustan aniisi-hiidiisopit isekülvis, sest tema alune on paksult "pudi" täis. Paksud musta tagumikuga metsmesilased leiavad ikka veel õisi, kuid üldiselt on pidu läbi. Väga pikk õitseaeg - juulist oktoobrini.
Nädalavahetusel midagi pakilist ees ei terenda ja paistab, et üle hulga aja on jälle aega aia jaoks.

Noored

Ja siis nad tulid...pruudil valge hipineiu kleit, millele maalitud lilled, peigmehel 70- ndate suveülikond ja Liisuke kohevas roosas kleidis. Liisukese silmad olid kogu aeg nii-nii suured, aga protest tuli alles siis kui ema ja isa pulmamarsi helide saatel mööda läksid, mitte tädi sülle hoiule antud Liisukese juurde ei tulnud. Kingo oli vahetu "No võtke ometi see laps oma juurde, laps tahab." Ja tseremoonia läks edasi.
Pärast oli soojas keskpäevapäikeses väike lõdvestushetk - pakkusin sõduriplaskust 50 kraadist Vana Tallinnat ja siis oli kodutee.
Õhtul viisime noortele aiapeo jaoks kaks pitsat ja koogi.
Oli ilus päev.:)

Imelised ilmad

Aga eilses tuules oli juba mõõdukat kargust. Käisin pärastlõunal rabas koera tuulutamas. Korjasin muuhulgas ka sookailu ja kanarbikku. Sookailu lehed on parim vahend riidekoi vastu. Kuna viimase aastaga on palju villast vaibamaterjali kogunenud ja kõike selle talvega ära ei jaksa kududa, siis on seisma jäänud villasel tunduvalt julgem sookailuga kahekesi olla. Ülejäänud õhtu kulus lilletamise peale.
Lursslill, kipslill, roosad miniroosid, kuldvits, kanarbikuõied. Tuli kena.
Hiina emajuur õitseb, kuid madalad astrid pole hoolimata ilusatest ilmadest ikka veel õisi avanud. Lursslille õie tupplehed meenutavad pajutibude kesti, need on tumedad ja pudenevad maha kui õis puhkeb. Huhuu, külmas tuules.
Järgmiseks nädalaks lubatakse lörtsi.

Üks päev enne pulmi

Viimasel nädalal on selgunud, et noorpaar oma tähtsat sammu mikihiirekostüümides siiski ei tee ja on otsustanud traditsioonilise kleit-ülikond kasuks. Midagi hipilikku, arvas Laps. "Ja sa võiks ju mingi kimbu sinna juurde ka valmis visata. Näiteks sellest, mis kasvab aias."
Oh, lõdva randmega, sest ma olen eluaeg pulmakimpe teinud ja öökülmad ei ole ka aiast kaks korda üldse üle käinud, mõtlesin ma endamisi. Aga kui eile juba kimbutegija pilguga peenardel ringi vaatasin, siis ei paistnudki olukord enam nii lootusetu. Lursslille tõlvikud on lahti ja need on ligi paarkümmend cm pikad, lõhnav neitsikummel on ka täiesti elus, lisaks kastiku valgekirjud lehed jne. Korra peaks minema ka alvarile vaatama, oktoobris kasvab seal veel täitsa kobedaid lillühikuid. Nii, et hipineiu saab homme oma täiesti erilise kimbu.

Veel üks suvine päev tulekul!:)

Eile tegime terve päeva õunamahla. Olime kolmekesi ja aega läks kogu tegevuseks kokku kuus tundi. Mõtisklesin pressi juures toimetades vaikselt selle üle, et alati on kambas olnud keegi kes ütleb, et ära nii palju pane. Seekord selline keelaja puudus ja ma panin volilt igasse vahesse kolm kuhjaga kopsikut. "Laboritulemused" näitasid, et pressist tulnud pätsid on täiesti kuivad. Ja töö oli 2 korda tõhusam - ühe vajutusega tuli ca 16 liitrit mahla.
Hommik algas tuttavate tuhmide mütsatustega vastu akent. Verandal istus härra Tibu, lai naeratus näol ja käpp saagil.

Päikest kui kulda

Lugesin just eelmise aasta sügise blogisid, kus järgnes üks kaebus teisele. Lõppematu vihma osas, nimelt.
Sel aastal on küll imelised ilmad. Juba üle nädala on kuiv ja päiksene olnud. Mitte et ma eriline meteoroloog oleks, aga aastate võrdlused on huvitavad. Eriti aia osas. Lursslill sai eelmisel aastal õitseda vaid nädalakese jagu. Oktoobri esimesel nädalal viskas 7 kraadi külma ja see võttis aia puhtaks. Vegetatsiooni jätkas vaid sügisaster ja imelikul kombel ei muutunud ka kahkja iirise ilusad lehed siloks.
Täna on operatsioon "Õunamahl" ja homme loodan jõuda valmis rajada aluspinnase niisuguse koleda asja jaoks nagu kompostipeenar. (Õieti tohiks sellisest asjast ainult sosinal rääkida).
Kui pole aega, ruumi ja hobuse kannatust, kuid püsti seisab veel prognoositavalt umbes viis aiakärutäit lillepealseid ning kõik kolm kompostikasti on kurguni täis topitud.
Mida teha?
Kevadel on tarvis mulda uue istutusala jaoks. Alustan selle rajamisega juba nüüd.
Vean osa kivikillustikuga tugevdatud õuest maja taha teerajaks ja panen tekkinud peenrakoha põhja selle aasta lillepealsed ja üldse kogu värske staffi mis veel tulemas on. Suur kompostikast ja plastikkonteiner jäävad kevadeks mulda laagerdama ja kõik mis sealt tuleb, saab peenra katmiseks kasutada. Põhjas võib see kraam siis aeglasemalt laagerdada. Olen selliseid kompostipeenraid ka varem teinud ja asi toimib kenasti.
Aga nüüd algab üks tegus ja imeilus laupäev.:)

Ta tuleb ikka öösel

Kes muu kui esimene öökülm. Täna hommikul näitas kraadiklaas miinus 3,7 ja hall oli maas.
Ma ei ole nii terase pilguga kunagi öökülma tegemisi jälginud, kuid peale toda 3,7 kraadi on hostad ikka veel täitsa kobedad, rääkimata `Stella de Orost´, kes päeval päiksepaistes kümmeldes kaks õit avas. Viimane aeg on midagi ette võtta ka astritel ja emajuurel.
Ainus, kes öökülmast ennast tõsiselt häirida lasi, on äädikapuu. Lehed koltusid ühe päevaga ning hakkasid maha pudenema.
Istutasin maja otsapeenrasse roosa trompetiga nartsissi `Salome` ja kollaseid ja valgeid krookusi. Järgmine kevad tuleb väga ilus.:)