Saturday, December 7, 2013

Lumi ja tiaater.

Püsiv miinus 2, päeval 0. Lumi on maas, kuid maa põhjalikult läbi külmuda ei ole jõudnud. Sulamaalumi. :) Kuna valget aega on nii vähe, siis kasutan kogu laupäevase valgusressursi lõime peale panemisele. Natuke saab see ka veidi eksperimendi moodi asi olema, sest üritan seda pikaldast ja tüütut tööd teiste võtetega teha. Reegleid rikkudes. Kui see ei lõpe vussikeeramisega, siis võib pärast uuenduseks või arenguks nimetada.:)
Jah, reegleid olen telgede juures juba varemgi eiranud. Vippide ja niiepuude vahelised kaheksa sõlme on kõik asendatud kettide ja "kassidega". Metall ei lõtvu ega lähe sõlmest lahti. Plaanin sedasama (võimaluste piires) teha ka tallalaudadega ühenduses oleva muu süsteemiga. Millalgi, ükskord...Võib vast tore hääl olla siis edaspidi kududes. Enne oli puu laksatus vastu puud ja käginad, naginad, edaspidi võiks olla siis helinad-kõlinad saateks.
Aga muidu on talvine vaikelu ja pisikesed tubased koomuskid seda elustamas.
Proua Muri armastab villaseid kampsuneid. Kirglikult. Juhtub keegi oma kehakatte toolile unustama, siis on tavaline, et mõne minuti pärast materjaliseerub selle peale väike kirju loomake, kes egiptuse kassi poosi võtab ja sissepoole pööratud pilgul kordamööda küünarnukke tõstes kampsunit sõtkub. Seisund meenutab transsi. Tavaliselt on kampsuni omanikul kahetine tunne näha veel kedagi kellel on tema kehakattega suhe ja Proua Muri jääb tihtipeale oma objektist ilma (krauh!). Küll aga on võimalik selle salaharrastusega tegeleda kapis, kus riiulil vedeleb MITMEID villaseid kampsuneid. Tavaliselt on kapp kinni ja ega suvel palavaga sinna väga trügitagi, kuid talvel muutub elurütm ja muutuvad kombed. Nõnda, et kui minaisik töölt koju jõudis ja reetlikult poikvel kapiust nägi, siis polnud toimuva suhtes kahtlusekübetki. Pistsin käe riiulile - pehme, soe, karvane ja keegi vigises (krii-iuäratõstamindvälja!). Keelatud tegevuste juures (kappi ronimine) on jutt lühike ja mingeid proteste kuulda ei võeta. Ja kapiukse keerasin lukku.
Siis algas tiaater.:)
Natuke aega käis "kodutu" toas ringi ja otsis teisi huvitavaid magamiskohti, aga jalad viisid ikka kapi juurde tagasi. Kui kedagi nägemas ei olnud (kuid kuulmas küll:), asus ta ust lahti kangutama. Proua Muri surub esikäpad ühe uksepoole vahele ja tagakäpad vastuvedruks, ning saab sedasi lahti isegi raske rõduukse kui see riivis ei ole. Lõdvad kapiuksed loksusid ja jätsid mulje, et kui piisavalt pongestada, siis ehk saabki lahti. Paraku, lukk on lukk.
Tegi uue tiiru, käis isegi ülakorrusel ära, aga poole tunni pärast kostis kapi juurest jälle naginat ja ähkimist. Kangutas ikka elu eest ja tükk aega nagu kurjast vaimust vaevatud hulgus, keda oopiumiurkasse sisse ei lasta. Pidas veidi vahet ja läks jälle rünnakule. Ilmselt oli nii raske loobuda kui tema lemmikkampsun lebas täiesti kasutult teisel pool ust.

2 comments:

  1. Sa peaksid ühe kampsuni lihtsalt proua Murile annetama, meie villaselembik Mustikas sai isikliku soki a kinda ja sellest saati püsivad kampsunid ühes tükis ja oma koha peal, tõsi need on tavaliselt kõrgemad kohad aga ega ühte kassi see ometi ei heidutaks.

    ReplyDelete
  2. Ah Mustikas ka villaselemb?:) Olen seda kampsuni annetamise asja juba katsetanud, aga ta polnud oma äralätsutatud kampsunile kuigi kaua truu ja asus majapidamisest uusi villaseid elamusi otsima. Muide, ja see peab olema just kampsun, sest põrandavaibad on ka täisvillased, kuid neist vaadatakse täitsa mööda. Õnneks. Ja auke ta ka enam ei tee, aga nooremas vanuses oli see kass hullem kui koi.:)

    ReplyDelete