Väga sinised taevad ja ürgkülmad ööd.

Kuu on õhtuti nagu taaler ja öösel virutas miinus 7,8. Karvane viirpuu loobus laksupealt kõigist lehtedest, õisenelas kiilaneb ja astelpajudega  on naljakas lugu - emane oleks nagu õrnem, enamus lehti juba loovutatud, kuid isane hoiab ikka veel kiivalt kasukast kinni.
Astelpajude all on miniatuursete vormidega kivila, mille lehtedest puhastamine on peen näputöö. Eeh, tuleks need lehed juba ükskord alla, saaks aiaga ühele poole...
Imeline hommik safiirsinise taevaga...ehatähe kõrval figureerib teine hele täht. Marss ja Veenus kõrvuti? Tähtede selline seis. Ilus.

Oktoobrine

Astelpajul, hiina õisenelal ja karvasel viirpuul on ikka veel lehed peal ning enne lehelangemist nende alla rehitsema minna pole mõtet. Puhastasin liiliapeenrad, kaevasin kaeralilled välja ja panin eelviimase kivi sillutisse. Kohtades kuhu vähegi lehti on kogunenud, leiab kõikjalt tigusid ja nälkjaid. Enam-vähem pooleks on nii ühte kui teist ja näib, et kaks järjestikust vihmast suve on populatsiooni suureks paisutanud.
Nädalavahetus oli soe. Laupäeval anti terve päeva luksuslikku päikest ja pühapäeval sadas.
6,6 kraadi plussis, vihmane varahommik keeras ilusaks päevaks.

Torm veeklaasis

Kuna perenaine hakkas vaibakaltsu lõikama ja see on villane (naturaalseid materjale oskavad kassid hinnata:), siis magab Härra Tibu kaltsukastis diivani ees. Kui vahepeal mõned ribad keraks on keritud, siis katsub ta neid pahaselt lahti harutada, tirib küünte ja hammastega, endal seljanahk nördimusest tõmblemas. Ega siin majas ei tohi ju kassil kunagi mingeid väikesi rõõme olla, kuradi kerad, ma ütlen...
Kui tuli kustu pannakse, siis hülgab Härra Tibu oma privaatpesa ja hiilib voodisse. Jalutsis on tema päriskrunt kus ta saab ennast rahus rehitseda ja pimedas ei ole ka inimesed nii tüütud.
Kuna Bond on viimasel ajal usinasti ametis kohaliku meestekoori hääleharjutustega, siis on seda looma toas vähe näha. Tuleb, kuukab köögis kõhu täis (künnimehe isu), lentsib heatujuliselt tuppa (Ootasite, jaah!:), kukub diivanil külili ja lööb valju nurru lahti. "Oo, kass!" elavnevad telekat vaadanud inimesed ja asuvad pehmet kasukat sasima. Bond on häppi, venitab ennast pikaks nagu nätsu, keerab kõhtu, külgi ja kaela sasijatele ette, nurrub nagu traktor. Põrandahämarast jälgib situatsiooni suur kade silmapaar ja kui Tibu ka seltskonda kutsutakse, siis keerab ta oma pesas demonstratiivselt selja ja jääb sügavalt magama. Peale kõrvade, mis jäävad kuuldele.
Bond saab oma tähelepanudoosi kätte, vaatab kella ja muutub asjalikuks. See mees peab nüüd minema. Mission impossible ootab. Kaledahäälne "Mäuu!" annab rõduukse juures märku olukorra pakilisusest.
Avame ukse, öö neelab väikese musta kogu hetkegi viivitamata.
Film lõpeb, tuli kustub, aga Tibu jalutsisse ei tule. "Tibuu!" vaikus. Tibu magab sügavalt närukastis, ainult kõrvad on kuuldel.
Tervelt kaks ööd on jalutsis kõle ja külm, siis sulab Tibu viimaks üles ja hakkab jälle meie sabaga soojenduskotiks.

Vihm pesi metsad raagu

Öösel sadas ja tormas. Kass nägi õudusunenägusid ja niitsus jalutsis. Hommikul oli maa kaetud paksu lehise vaibaga. Sõitsin pimedas lohinal üle vihmaläikvel vahtra-, kase- ja kastanirüüde. Veel üks pikk samm talve poole. Annaks jumal iirikat...

Peale öökülmade kanonaadi...

Peale öiseid külmtöötlusi näevad muutumatult kenad välja kõik neli alpiala. Aga see on täiesti eraldi teema. Praegu siis lihtsalt aiast. Mis on oktoobri lõpus veel vaadata?
Ikka see roog-sinihelmikas, ei saa ma temast üle ega ümber :) - seekord siis madala õhtupäikese kiirtes

Helmikpöörised muutuvad peale öökülmu eriti väärtuslikuks, sest väike külm ainult kirgastab neid.

Jahedaga on õite areng hästi pikaldane. Kas jõuab enne lund puhkeda?

Külm pildus sügislilled pikali

Harfiõis näikse olevat üks vintske olevus. Ilus iga ilmaga. Seni on õnnestunud saada vaid üks seemik. Järgmisel kevadel proovin pistoksawärki.

Palmilehine tarn kannatab ka hästi külma ja näeb kuni lumeni ilus välja.

Pokumehe mairoos on imekauni sügisvärvuse võtnud.

Taevassinine aster ei lase ennast külmadest häirida ja õitseb uhkelt lõpuni. Kusjuures päikesekiirtes ta isegi lõhnab. Absoluutne oktoobrilemmik.:) Tervitustega Rahmeldajale!:)

Haned läinud, ilmad kenad.

Imekaunis päikseline nädalalõpp on selja taga.
On jätkuvalt kuiv, nii kuiv, et olen uusistutusi kastnud. Teisipäev ja kolmapäev olid sel nädalal soojemad, kuid ülejäänud hommikutel on meie kandis püsivalt miinus 3,5-7,5.
Uudisekünnist see enam ei ületa, aga statistika mõttes ikka...lursslill, siilkübarad, kõreliiliad, hostad ja astilbed on silostunud, alpikannil on õied mida ta pole veel avanud. Kas jõuab enne lund?

Õitsema on jäänud maatõugu sügisheleeniumid, taevassinine aster, krüsanteemid ja madal aster.
Erilise nähtusena õitseb öökülmadest üle olles Eve imekaunis floks. Kas libisevad külmajoomed sellest kohast kahju tegemata üle või on floks tõesti eriliselt külmakindel?

Kased ja lepad on meie kandis juba tükk aega raagus.

Lõikasin laupäeva hommikul natuke pealseid, aga rohida ei saanud, sest maapind oli kõva kui kivi, seekord oli isegi veeämbril korralik jääkaan jne
Öökülmad on enamuse taimi ära võtnud kuid leidub erandeid...roog-sinihelmikas troonib uhkelt üle kõige.

Ainuke madal aster aias kelle levimiskommetele ma läbi sõrmede olen vaadanud, sügisel saab temast staar, sest enamasti elab ta kõik hallad ja hullud ilmad üle, vahel ka lühemad lumed. Tore vinske sort.

Bond vaatas tähelepanelikult aedniku tegemisi.

Soe päike meelitas eesaeda. Panin mõned paelatakad sillutisse. Töö käigus sattusin sellise koha peale kus mägisibulate kaitseala kaar koledasti silma riivas. Kuidagi kohe eriti riivas. Asi lõppes sellega, et ajasin kaare õigeks. Juurde tuli ruutmeetrike mägisibulamaad ja sillutise tegemise ajal välja tulnud paeprügi leidis ka endale õige koha. Päris valmis veel ei saanud, ei sillutist ega uudismaad. Kuskilt tuleb leida veel umbes 10 kivi väravaalusesse siis on valmis nii üks kui teine.
Sügis süveneb, õhtute pikenedes hakkab lugemiseks jälle rohkem aega olema.
"Põgenemine" (autorite trio, kellest üks George R.R. Martin) osutus üle hulga aja tõeliselt heaks ulmekaks. Mis teeb ühe sedalaadi teose siis teistest hinnatavamaks? Kõigepealt peab hea raamat olema hästi kirjutatud. Ja hea ulmeka kõige olulisem osa on osavalt lugeja vaimusilma ette manatud võõrapärane kuid loogiline keskkond, kus sündmustik vähehaaval lahti hakkab rulluma. Raasuke raasukese haaval poetab kirjanik hinnalisi üksikasju kohaliku fauna, floora ja loodusolude kohta. Keskkond on äärmiselt põnev.:) Ja ka stoori on võimas.
Viletsavõitu elukäiguga tequilast läbi imbunud mehhiklasenäru pussitab võõrplaneedi asulas pummeldades surnuks Europa saadiku ja pageb karistuse eest esimesel võimalusel kõnnumaale, lootes leida mõne maavarakaevandajaid huvitava maagimaardla ja ühtlasi ka veidi teenida (väikese lootusega, et ehk on ka mõrvajuurdlus ta naasemise ajaks asulas suletud). Maavarajahil olles märkab mees mägedes midagi huvipakkuvat ja otsustab järgmisel päeval asja lähemalt uurima minna. Kõrgendikule jõudes paigaldab ta lõhkelaengu, et paremini näha pinnaaluseid kivimikihte. Laeng tekitab maalihke, maha variseb terve mäekülg, mis paljastab hõbedaselt läikiva seina. Mees pageb halba aimates. Tagasi vaadates näeb ta, et seinasse moodustub ümmargune avaus ja sellest väljub ühte koma teist...Algab jaht. Plaanitud rahulikust kõnnumaaretkest saab painajalik unenägu...

Südasügisene

Laupäeva hommikul öökülma polnud ja päeval oli selline kena kuiv tuuletu pluss neli. Läksin tegelikult tulbisibulaid maha panema, aga ploom vaatas nii etteheitvalt otsa, et istutasin tema ka maha. Asja käigus tekkis tore lapike uudismaad. Loodus tühja kohta ei salli. Tõin tagaaiast laigulise floksi, kes seal mitu aastat virelenud on ja panin ploomi ette teiste flokside kõrvale. 

Külvasin kastidesse ühte ja teist, lihvisin natuke alpikaljut, kirjutasin uutele pisinäsiniinedele hästi suured sildid ja panin nende kõrvale kivid, et keegi neile peale ei astuks, istuks, ega hüppaks.  Lõikasin hostapeenra lehed maha ja uurisin natuke lähemalt seda tigude asja. Nälkjaid ei olnud kuid lehevarte pealt leidsin väikesi karbitigusid. Teomune ning noori tigusid võib olla ka koorepuru sees. Las külmetab pealsekontsud ka ära, siis saab platsi puhtaks lüüa ja uue multšiga asendada. Kuna hostade vahel sibullilli ei ole, siis panen sinna lubjakiviseguse kruusa. Sellisel multšil pole ma ühtegi tigu ega nälkjat kohanud. Kas saab tigudest lahti? Jälle üks katsepolügon.:)
Pühapäev oli veel ilusam ja päikselisem, kuid varahommikune külmatraditsioon jätkub. Eile -2,5, täna -5.
Aia suhtes sügiseks enam mingeid konkreetseid tööplaane pole. Niisama tavapärane pealsete lõikamine, siblimine, rohimine (praegu saab hästi võililli kätte), talvituvate pottide ja külvikastide maasse kaevamine. Kolm kuni neli elupuud tahaks lastele ära anda. Liiliapeenra ääre võiks ju ka korda saada ja ongi kõik.
Meie `Talvenaudingul` oli 16 õuna otsas. Korjasin nad eile ära ja panin jahedasse. Ühtlasi väike test ka, et kas seisavad jõuludeni? Väidetavalt ei tohi säilitamiseks mõeldud ´Talvenauding` külma saada, aga esimeste öökülmade ajal olid nad veel õues.
Kaeralilledele peab rohkem tähelepanu pöörama. Väga kaunis kultuur. Sel suvel õitses ainult Lucifer, kes peenras kenasti talvitus. Üldiselt aga pole nad talvitumise mõttes siiski Saku laiuskraadi lilled ning parem on mugulad üles võtta ja toas hoida. Bauri punatähe  ja Sveta pillerkoonid napsasin ka enne külmade tulekut õuest ära. 

Kased-lepad on raagus, vahtrad leegitsevad ja pimeda aja pealetung on tunnetatav.

Bond ja Tibu

Küll võtab see lõimumine aega.:) Ühe pere kassid võiks ammu magada seljad koos nagu karvamüts ja hullata, mängida, aga ei.
Härra Tibu näole  ilmub Bondi kohates umbes selline varjund nagu võiks olla inglise aadlikul ameeriklase kauboisaapaid oma sigarilaual nähes.
Tulevad koos õuest, Bond puksab Tibu peaga, nurrub, õnnelik, kohe saab süüa, jesjes. Tibu hoiab pead kõrgel, silmis piinatud pilt, virutada ei sobi, teine nii viisakas, tuppa tahaks ju ka, ohfak, millal see lõpeb, TEE ometi ükskord see uks lahti, vaatab ta mulle otsa.  Oh, draamat.:)
Nurrloomad valguvad kööki, Tibu hüppab toolile, ära kurat sili mind, sa oled nõme, Bond! Bond hakkab isukalt sööma, Tibu pilgutab tooli peal silmi, vaatab. Siis läheb oma kausi juurde, nuusutab, vaatab kuidas Bond konservi vohmib ja kõnnib väga sirge seljaga tuppa. Ei, selle seaga mina koos ei söö! On minnes isegi käppa raputanud. Discusting!!!
Tibus pole õnneks kurjust. Muidu oleks nii, et kuni Bond nooruke, siis klohmitaks teda ja kui täiskasvanuks saab, siis kannataks Tibu, sest tasumata ei jää kassiriigis kunagi midagi.
Nüüd aga...Bond tuleb köögist, lakub vurre, puksab Tibu peaga ja kukub ta nina ette pikali, päris selili, vehib käppadega, tule mängima...Tibu tõuseb tagajalgadele, teeb suu kriipsuks ja hüppab üle Bondi, läheb kangetel jalgadel kööki vaatama, et "kas siin majas ükskord ometi midagi süüa ka saab". Vana sapine lord.:)
Õhtul on telekas film. Tibu plaasterdub. Bond tuleb ka seltskonda. Otsib, vaatab igatsevalt Tibu poole, aga ega see ikka heaga ei lõpeks...Lõpuks räntsatab Bond mu selja taha ja plaasterdub omakorda. Lahe nurruvõileib, teadagi kes on vorst.:)
Jaa, talve tulekuga saab kassiomanik oma kassid kõik täiega tagasi. MidagiGI head.:)

Muudkui keevitab

Öökülm -6,5. Juba õhtul oli -1,2.
Üks natuke kreisi aianduslik eksperiment ka. Väidetavalt on kivirikke (neid pisikesi varaõitsevaid) hea istutada hoopis hilja sügisel (Euroopas tehtavat seda näiteks isegi jaanuaris-veebruaris). Meil on muidugi see põhjalaäärne kant, aga kust sa ikka teada saad kui ei proovi - eile sai siis mõned sellised maha pandud.
Talve poolest...keegi ilmaennustaja olla lubanud ka selleks aastaks kena mahedat iiri talve, kuid milline see tegelikkuses tuleb, seda küll ei oska arvata enne kui päriselt käes on. Kõik on suhteline. Talv tundub kena ja mahe ka siis kui peale kolme nädalat miinus 28-t jälle miinus 15 peale tõuseb. :) Aga praegu on veel kuhjaga valgust ja hoolimata öökülmadest veel isegi mõned õied.

Tagadi kolilaat

Hilinenud pühapäevareportaaž.:)
Mõtlesime, et lähme kohe laada alguseks kohale, saab hea parklakoha müügiplatsi lähedale ja yldse. Aga kuni me ärkasime ja kohvetasime...siis toast kostis mõnusat pillimängu ja siis leidsin ma köögist ühed pohlad mis tahtsid moosiks saada (no olid juba nädal aega tahtnud) ja moos tahtis purki ja nõnda me jõudsime laadale umbes lõunaks. Aga väga võimas oli.:)
Kõike oli tohutult palju - müüjaid, külastajaid, autosid, motikaid, somme, lätlasi. Müüa oli metsikult palju rauda, terast, hõbedat (laua- ja muud), motikaid, jalgrattaid, nõusid, klaasi, puitu, tina, militaarkola, merevaiku, väiksemaid mööbliesemeid ja massiliselt stagnaaegseid inetuid plekist ehteid klaasist kalliskividega Swarowsky kristallid, yteldakse nüüd peenelt tavalise lihvitud klaasi kohta.:)
 Ei saa nimetamata jätta, et märkasin kauba hulgas tervelt kahes kohas kraase (mingi aeg oli mul neid väga vaja ja toona turgu uurides leidsin, et polegi kuskilt mujalt saada kui käsitööriistade veebipoes 50 euriga (!). Pääle korralikku klapperjahti leidsin siiski ühed vanaaegsed ja normaalse hinnaga.
Toredaid puust võimasinaid müüdi paaris kohas. Terve villise kere oli saadaval. Natsa pitsiks roostetanud, aga kenasti üle värvitud ja puha.
Ise ostsin väga ilusat samblarohelist tooni vanaaegse rohupudeli. Ka mul on nõrkusi.
kaks merevaigust tila ja absoluutselt vaimustava hõbedast vidina, mis oli puudu hmh...ühe käevõru küljest. Nojah, igatahes.
Pokumees ostis nelja euro eest "Eesti rahvalaulud" neli köidet: Müüja arendas teemat, et kuhu siis sedasi minnakse raamatud kaenlas, näe, siin on sulle portfell ka, ainult kolm euri...juba minekule sättinud Pokumees jäi naerusäde silmis kuulatama. Mees kes suudab parmupilli järgi tulnud kliendile klaveri müüa, oskab head müügijuttu hinnata.:) Pokumees  hakkas taskust peenemat otsima. Portfell oli tuttuus ja igivana ühekorraga (aastast 1979, kuid kasutamata).
Muidu nuumasime niisama silma. Mõne asja otstarvet välja ei mõelnudki. Kuna stagnaajal polnud midagi saada, siis mõtlesid inimesed asju välja ja tegid põlve otsas valmis ka. Tõeline leid oli näiteks  vigurküpsiste press, mis meenutas jämedat rattapumpa ja umbes samal põhimõttel ka töötas.
Kolilaada kauba moodustavad umbes ühe sajandi sisse kuuluvad olmeesemed, nipsasjad, tööriistad, sõidukid ja nende osad, ehted jne. Saadaval on suurel hulgal kitši, mis jäi kunagistel aegadel puutumatult seisma ja nüüd on nagu uus!:D
Kõigile ikka midagi...Üks vanem mees müüs Putini pildiga tasse ja tal oli pakkuda ka suur kastitäis oktoobrilapse ja komsomolimärke.
Mõnevõrra hämmeldav leid oli detailse pornogravüüriga rokokooteemaline portselankarbike. Ma arvan, et nii mõnigi uuris seda asjakest, aga ostuks ei läinud, sest see oli lihtsalt liiga nilbe, et selle hinda küsida.
Ühe leti ees killustikul lebas hunnik asju ja peal oli silt "Free shit". Pildistajate seas läks rüsinaks, kõik tahtsid head kaadrit saada. Müüja polnud suu peale kukkunud ja küsis pildistamise eest 2 euri. Nali muidugi.:)
Teises kohas müüs mees puust pannilabidaid ja muud puukraami. "Osta endale ka, kuhu sa lähed sedasi ilma labidata! Nurga taga naerdakse kõigi üle, kel pannilabidat pole."
Ja rahvas kes lettide vahel seeris, oli kirju. Võis kohata hundikõrvadega mütse, nahast lendurimütse, kiivreid, kokardeid, raskeid hõbekaunistusega saapaid ja metsikul hulgal nahktagisid, mille mood kõikus seinast seina vastavalt omaniku põlvkonnale. Üldiselt võis eristada kolme põlvkonda motikamehi. Enesekindlad nahktagi ja kotakate dressidega vanataadid, kes omal ajal terve pere "Java" külgkorvi toppisid ja iga suvi Krimmi suvitama sõitsid,
stiilsed keskealised, enamasti väljapeetult mustas ja noored kirevamate kostüümidega. Tagadi laat oli kunagi algselt motolaat, kuid sisult selleks  ka jäänud. Nii, et restaureerija võis laadalt leida vana Volga tuttuue rooli pakendis, kõikvõimalike stagnaaegsete autode ja motikate juppe ning eraldi kohas olid vanad punnvõrrid. Mnjaah, aeg läheb, kunagi nii igapäevane ja tavaline kalameeste sõiduriist, nüüd ole sa lahke - uunikum!:)

Eile.

Hommikul öökülm, -2,5.
Eile väisasin Hansaplanti ja olin rahul, et läksin. Sibulad -30% ja püsikud -50%. Kuigi püsikuid miskit ei ostnud, siis sibulaid küll. Pisike leekivpunane tulp `Red Hunter` ja Greigi tulp `Fire Of Love` on küll aias kuid äraproovituna tasub täiendada, head on mõlemad. Ostsin ka mäestikulauku ja ühe martagoni `Manitoba Morning`(`Claude Shride`oli ka). Kummaline, kuid martagonisibulad olid täiesti kobedad selliselt saepuru sees hoituna.
Ja sõitsingi hästi rahulolevalt koju, ploomilehed nina kõditamas.:)
Ilus suur puuke, pea kahemeetrine `Victoria`.
Häppi.:)

Kassiomaniku veidrused

Kui majas on mõni kass või mitu, siis omandavad inimesed seoses sellega ruttu mõned lihtsad kombed.
1. Eriti keeruline on pimeda aja saabudes. Kassiomanik võib pimedas vetsu kõndides kõnetada põrandale kukkunud diivanipatju ja saada peaaegu infarkti hommikumantli vöö peale astudes. Sama efekt on siis kui vöö peaks kuskile ukse vahele jääma.
2. Kassiomanik teeb enne tugitooli istumist või voodile räntsatamist kindlaks, et ega see ei sisalda neljajalgseid.
3. Kassiomanik ei jäta kunagi vorsti või külmi lihalõike kööki üksinda. Teadagi miks.
4. Kassiomanik teab, et võib nädal aega rahumeeli ise sügavkülmavarudega läbi ajada, aga kui kassikonserv või krõbinad või maius otsa saavad, siis enam elu ei ole. Kähku poodi!
5. Kassiomanik keerab öösel külge selliselt, et tõmbab jalad ettevaatlikult tekisügavustest välja, keerab külge ja topib jalad tagasi sinna kuhu mahub. Hea on kui mahub.
6. Kass peab alati tuppa ja õue saama. Ka siis kui see on tema selle päeva ainuke meelelahutus.
7. Mõned eriti paadunud kassiomanikud hakkavad oma lemmikule ust avades ütlema "Jah, palun." või "Ole nii lahke."

Teine öökülm.

Varahommikul miinus 7. Aiatööde iseloom muutub. Võib hakata koristama. Suvi on läbi.

Esimene öökülm.

Miinus 3,5. Käisin eile videvikus aias ja lõikasin krüsanteeme vaasi. Ülejäänuga on nigu on. Kaks sorti ei jõudnudki õisi avada. Üks on talikrüsanteem Clara Curtis, kuid teine jääbki mõistatuseks kuni järgmise sügiseni.

Õnnis laupäev.

Terve tegus päev aias ja õhtul Päevakoerte saun, mida hing veel võib tahta.:)
Kuna mägitaimed on paari viimase suvega kõvasti südame külge kasvanud, siis tekitasin neile veel ühe nurgakese juurde, et tuleb kes tuleb ja tuleb kuna tuleb...
Ühtlasi oli plaan ka liiliapeenart natuke õhutada ja kui täna vähegi ilma on, siis lõpetan eile alustatud projekti. Kuna sipelgainvasioon läks suvel nii massiliseks, siis eemaldasin peenra äärest paepiirde ja asendasin selle plastikribaga mis käib maa sisse. Katsetus ka ühtlasi, et kuidas see variant toimib. Ja mis seal salata....väikeses aias on kogu aeg nii suur ruumipuudus, et iga ruutsentimeeter kulub marjaks ära. Paepiirde likvideerimisega vabanes 600 x 20 cm, mis teeb kokku terve ruutmeetri istutuspinda! Haa!:D...tõsi küll, see on veidi niisugune kingipaelakujuline maariba, aga siiski...Mida sellega siis toredat ette saaks võtta?:) Ilmselt saab liiliapeenra servas üksteisele juba kukile kasvanud krookused kenasti laiali soputada ja kevadine krookuseilu saab uhkem, ega muud midagi.
Ja üldse, kogu möödunud nädal oli suvine ja mõnus. Käisin reedel Linnametsa krüsanteeme imetlemas ja sügisande maitsmas. Viinamarjad olid valmis ja ploomid ja lõpetuseks tegi Tii selle suve hitti - akvamariinsinist teed. Lukswärk.:)
Natuke halvem on see, et need ploomid olid nii head, see ploomipuu loomult isetolmlev ja nii väikest kasvu, et nüüd ei saa ma enam rahu. Käin muudkui aias ringi ja kaalun erinevaid variante kuhu mahuks üks ploomipuu. Ta ju mahuks. Teoreetiliselt. Elupuude kohale näiteks... Kunagi olid nad nii väikesed, ohjah.:)

Selja taha vaadates...

September oli soe ja ilus. Öökülmasid ei ole meie kandis seniajani olnud. Juba iseenesest hea näitaja. Õitseng on täies hoos. Kusjuures imetlust tekitavad siilkübarad. Varematel aastatel ei ole nad kunagi oktoobrini õtsenud, päevaliilia `Chicago Sunrise` ka mitte ja rääkimata helmikpöörisest `Hollywood`, kes õitseb jasmiinide õitsemisajast senimaani. Väga muljetavaldav. Fototõestus on täitsa olemas, pildisuve seerias jäi ta kaadrisse koos õitseva ebajasmiini `Virginia`, õitsevate martagonide ja õitsevate ängelheintega. Oh, nii palju sõna "õitsema"...
Aga üks ilus ja armuline sügis on see.
Nädala sees on olnud nii palju päikest, et jagus töölt koju jõudnud aednikulegi. Sestap siis olen iga päev tunnikese aias nokitsenud.
Puhtand ju. Muidugi kui öökülm üle käib siis on jälle laga taga, kuid praegu on hää.:)
Kõik seemned on külvatud, potimajandus likvideeritud ja sibulad ka maha pandud.
Nädalavahetuseks lubab ilusat ilma...kaifkaifkaif.:)