Haned läinud, ilmad kenad.

Imekaunis päikseline nädalalõpp on selja taga.
On jätkuvalt kuiv, nii kuiv, et olen uusistutusi kastnud. Teisipäev ja kolmapäev olid sel nädalal soojemad, kuid ülejäänud hommikutel on meie kandis püsivalt miinus 3,5-7,5.
Uudisekünnist see enam ei ületa, aga statistika mõttes ikka...lursslill, siilkübarad, kõreliiliad, hostad ja astilbed on silostunud, alpikannil on õied mida ta pole veel avanud. Kas jõuab enne lund?

Õitsema on jäänud maatõugu sügisheleeniumid, taevassinine aster, krüsanteemid ja madal aster.
Erilise nähtusena õitseb öökülmadest üle olles Eve imekaunis floks. Kas libisevad külmajoomed sellest kohast kahju tegemata üle või on floks tõesti eriliselt külmakindel?

Kased ja lepad on meie kandis juba tükk aega raagus.

Lõikasin laupäeva hommikul natuke pealseid, aga rohida ei saanud, sest maapind oli kõva kui kivi, seekord oli isegi veeämbril korralik jääkaan jne
Öökülmad on enamuse taimi ära võtnud kuid leidub erandeid...roog-sinihelmikas troonib uhkelt üle kõige.

Ainuke madal aster aias kelle levimiskommetele ma läbi sõrmede olen vaadanud, sügisel saab temast staar, sest enamasti elab ta kõik hallad ja hullud ilmad üle, vahel ka lühemad lumed. Tore vinske sort.

Bond vaatas tähelepanelikult aedniku tegemisi.

Soe päike meelitas eesaeda. Panin mõned paelatakad sillutisse. Töö käigus sattusin sellise koha peale kus mägisibulate kaitseala kaar koledasti silma riivas. Kuidagi kohe eriti riivas. Asi lõppes sellega, et ajasin kaare õigeks. Juurde tuli ruutmeetrike mägisibulamaad ja sillutise tegemise ajal välja tulnud paeprügi leidis ka endale õige koha. Päris valmis veel ei saanud, ei sillutist ega uudismaad. Kuskilt tuleb leida veel umbes 10 kivi väravaalusesse siis on valmis nii üks kui teine.
Sügis süveneb, õhtute pikenedes hakkab lugemiseks jälle rohkem aega olema.
"Põgenemine" (autorite trio, kellest üks George R.R. Martin) osutus üle hulga aja tõeliselt heaks ulmekaks. Mis teeb ühe sedalaadi teose siis teistest hinnatavamaks? Kõigepealt peab hea raamat olema hästi kirjutatud. Ja hea ulmeka kõige olulisem osa on osavalt lugeja vaimusilma ette manatud võõrapärane kuid loogiline keskkond, kus sündmustik vähehaaval lahti hakkab rulluma. Raasuke raasukese haaval poetab kirjanik hinnalisi üksikasju kohaliku fauna, floora ja loodusolude kohta. Keskkond on äärmiselt põnev.:) Ja ka stoori on võimas.
Viletsavõitu elukäiguga tequilast läbi imbunud mehhiklasenäru pussitab võõrplaneedi asulas pummeldades surnuks Europa saadiku ja pageb karistuse eest esimesel võimalusel kõnnumaale, lootes leida mõne maavarakaevandajaid huvitava maagimaardla ja ühtlasi ka veidi teenida (väikese lootusega, et ehk on ka mõrvajuurdlus ta naasemise ajaks asulas suletud). Maavarajahil olles märkab mees mägedes midagi huvipakkuvat ja otsustab järgmisel päeval asja lähemalt uurima minna. Kõrgendikule jõudes paigaldab ta lõhkelaengu, et paremini näha pinnaaluseid kivimikihte. Laeng tekitab maalihke, maha variseb terve mäekülg, mis paljastab hõbedaselt läikiva seina. Mees pageb halba aimates. Tagasi vaadates näeb ta, et seinasse moodustub ümmargune avaus ja sellest väljub ühte koma teist...Algab jaht. Plaanitud rahulikust kõnnumaaretkest saab painajalik unenägu...