Olen kevadega ülimalt rahul. Ühtlane soojenemine, järske tagasilangusi (aprillilund) pole olnud ja tulpide julgetest ninakestest on tänaseks juba mõned õied saanud. Üleeile tegi Turkmeeni tulp silmad lahti. Täna on need kinni, sest sajab.
Soojemas nurgakeses sirutab ennast välja esimene kerapriimula.
Blogiwärk annab tegelikult hea võimaluse kevadeid kõrvuti panna.:) Võrreldes eelmise aasta blogi piltidega on näha kuidas roosaõieline kivirik on palju suuremaks kasvanud, kuidas topeltõielisel sinilillel on palju rohkem õisi ja kui võimsaks on taim tänavuseks saanud.
Reedel jäi tööpäevast niipalju auru üle, et vuhisesin peale tööd ämbriga aeda. Õigemini, terve komplekti tööriistade ja potsikutega. Jumalatelillele happelist turbamulda, äärispriimulale lubjakiviklibu, teistele tavalist komposti. Ja kõik sinised scillad, võililled ja muud umbrohud peenrast välja. Lohkudesse komposti jne. See on niisugune kevadine posserdamine.
Tänavu on see teine rohimine.
Asja käigus ilmnes igasuguseid fakte. Vaipsasik ei ole hävinud. Paekivide vahel roomanud stooloneid uurides selgub, et alumised on elus. Ja ka oganupp julgeb mõne lehekese lahti teha. Aga mägisibulaid hävib ükshaaval edasi. Talvise liigniiskusneeduse jätk. Viimati läksid ära Happy ja Pacific Blue Ice. Korjasin peenrast veel mõned kahtlusalused pottidesse kosuma. Parem karta kui kahetseda.
Huvitav moment oli Gentiana orbicularega: pisike mägilane alpikaljul arvas, et november võib sobida õitsemiseks ja tegi õie. Ühel päiksepaistelisel päeval nägin seda isegi avatuna. Siis tulid pakased ja lumi. Kui lumi ära sulas, algas pikk sula, mis lõppes jälle mõningate lumede ja külmadega. Siiamaani mägilane magas, aga 20. aprilli paiku arvas ta et on jälle piisavalt sobiv kliima ja tegi oma kauahoitud õie jälle lahti, et korralikult lõpuni õitseda.
Mõnusad aiahetked - istutamine, kärpimine, nimesiltide värskendamine. Kaks pikkade vurrudega abiaednikku kössitavad (üksteisest väärikasse kaugusse hoidudes) mu läheduses. Kaks musta kassi mustal mullal. Must värv on umbes sama nüansirikas kui valge, sest kõik kolm musta on erinevad.:)
Üle kõige heljub näsiniinelõhnane tuul...
Illustratsioone pole, sest fotokas pani pildi tasku ja ma ei leidnud akulaadijat üles. Kui leian, saab pildid ka.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Mul tekkis selline mõte seoses mägisibulatega. Vaata vahest on säilinud sorditaimel üksikud, ma ei tea, mis nende nimed on, osad sibulast. Kui need mädanenud kolde küljest ära rapsata ja viitsimist mullaga ühendada, kas ei võtaks vedu. Ma ei ole seda katsetanud kunagi, aga tegelikult võiks proovida. Eriti sina, kes viitsid poputada soputada.
ReplyDeleteMeil oli pigem pargine nädal, iga vihmavaba hetk kulus istutamisele.
ReplyDeleteMul läks ka see Pacific Blue Ice looja karja, nii kahju, neid siniseid väga palju pole :(
mina ka, mina ka, ainult mitte pange vaid käruga :) Gentiana selline õitsemine on väga lahe! Mägisibulad ... ega nad ju kõdune, neil on nüüd miskit muud puudu, puhtaks ja siis jälle juurduma? Nad taluvad külmagi nii, et välised lehed ohverdatakse südamiku säilitamiseks või pinnase/huumuse tekitamiseks.
ReplyDeleteKas `Pacific Blue Ice` on sinine? Mul oleks nagu ka samanimeline, aga värvus on hoopis midagi muud. Võib-olla see polnud Pacific, eks ma kontrollin.
kevadposserdamine on hää!
Posserdamine on hää jah ja väikesed vihmavahed seda ainult lubavadki aga aed karjub fokinit. Gentiana on sul küll toredasti käitunud :) Peaks kõik peenrad puittaimedega katma ja ainult õige natuke rohttaimi jätma, siis näeks ka nüansse :)
ReplyDeleteKhmmm, see põhja-lääne-eesti lumi tuli nüüd ikka küll vist Sinu postituse peale! :D
ReplyDeleteSibulikud võivad olla petlikud ja aedniku kahjuks - lühike vars ja juur on talves hävinenud, kuid lehed püsivad mõnda aega kevadel veel elus. Sibula kujul sellisest taimest enam asja ei saa, õnnestuda võib mõne üksiku lehe kasvama ajamine.
Olen proovinud seda lehewärki. Mõni läheb, mõni mitte. Aga pean vist kõik kahtlased sibulad üle sikutama, on tõesti nii, et kui juur enam ei toimi siis on rosett seal lahtiselt peal.
ReplyDelete