Bond

Bond kakleb nagu oleks kõuts edasi. Peale teist korda õmblemas käimist jäi meie kolakamagnet tingimisi koduaresti. Nädal aega pääses isand õue ainult hommikupoole. Need muud mängud toimuvad tavaliselt õhtuti ja öösel. Nii arvasime meie.Vanad haavad jõudsid vaevalt kooriku peale võtta kui ühel päeval ta kadus ja ilmus alles järgmisel hommikul. Nägi välja nagu oleks tanki alla jäänud ja siis langetas kodukohus otsuse. Enne  üldse välja ei saa kui haavad täiesti paranenud on.
Bond ringutas käsi, lõugas nagu mardus ja kraapis küüntega rõduakna klaasi. Väljas on paradiis, päike, liblikad ja naabrite sulnis hall emakass, aga minu nõmedad inimesed panevad mu tuppa kinni! Kuna all resideerub Tibu, siis kolis Bond ülemisele korrusele ja sooritab sealt toitumiskäike, kergendusretki kassiliivakasti ning ronib õhtuti ka meid sõtkuma kui me teleka ees lebos oleme.
Muidu magab ta üleval oma pesas ja oma toas ning kui ma sinna kaltsukerade värve otsima lähen, siis teeb ta küsivalt Knrrrh?, et mis peaks minul olema asja tema apartementi. Üldiselt on ta kohanemisvõimeline, sest hommikused õueküsimistragöödiad on lakanud. Meie elu on keeruline, sest rõduuksel peab kassid alati ära sorteerima, et kes saab välja ja kes ei saa. Ka tuppa tulemine ja sealt väljumine on nagu hästi kontrollitud riigipiiril. Alati peab vaatama, et keegi jalgu ei viskuks, sest vabaduse ja feromoonilõhnalise tuule nimel ollakse kõigeks valmis. Nii, et koduarest ja naha paksemaks kasvatamine. Nõnda siis jah,