Kevadvihm, see tõeline.:)

Vaiksel sabinal sajab ülevalt õnnistust. Kõik äsjaistutatud ja vanad olijad saavad hingekosutust. Eriti on seda vaja uustulnukatele ning äraehmatatud ja pottidesse kosuma pandud paarikümnele mägisibulale.
Ka esimesed kevadhamsterdused on tehtud. Tii aeda vaatama minnes sai kokku lepitud kahe krookusesordi osas, aga kussa sellega.:)
Tii metsikult liigirikkast laborist tulid veel kaasa spiraea `Firelight` pojad, erinevat värvi jugapuude pojad, üks võrratu priimulapoeg ja kauaihaldatud Dianthus arpadianus.
Laupäeval oli ilus soe ilm, lasi aednikel istutada ja siblida. Istutasin uued aarded maha, tõstsin liiliapeenrast välja palmilehise tarna ning panin ta varjulisemasse kohta. asemele tippisin kaeralille sibulad. Siis sai eesõue apialasid veidike tõstetud ja kohendatud.
Täna sajab...
Minu üllatuseks ei pane osad kivirikud vihmasaju ajal oma õisi kinni. Ja nõnda siis vaatavadki nad vihmale otse silma. Näha on lopsakamalt taimestunud alpikalju osa, mis on muust alast aasta vanem.

Siin ja seal moodustub õrnadest kevadlilledest kogemata kompositsisoone. `Vanguard`, pisiputk ja isehakanud lõokannus.

Skopoolia on viimaseid päevi must, juba kumab lehtedest rohelist.

Näsiniined on täies õies. Ja nende lõhna on kaugele tunda kui tuule alla jääd.:)