Tibu ja Pätu

Härra Tibu, kui mõtlevat olevust, kimbutas igavus. Ta oli just sisenenud, õues oli täiesti mõttetu olla ja tao või pead vastu seina, aga toas oli veel igavam. Isegi selja tagant oli näha KUI igav ja und ka ei ole ja kui ometi saaks selle jumala päevakese kuidagi õhtusse veeretada. Lausa kahju hakkas loomast...:)
Siis materjaliseerus mesipuu juurde Pätu. Veeretas puutükikest käpaga, vaatas tühja pilguga ringi ja paistis, et temagi võitleb sama probleemiga. Härra Tibu oma rohujuuretasandilt Pätut ei näinud. Tõstsin meie igavleja üles ja näitasin "Näe, Pätu on õues!". Tibu hakkas jalamaid süles rabelema "Ou, nüüd mul on vaja, nüüd ma lähen. Jah, palun tehtagu KOHE uks lahti!" Nagu keravälk oli Tibu sõbra juures, pidurdas kapaku väärikaks sammuks, mehed tervitasid ninasid kokku pannes ja seadsid sammud tiidsalt kuuri poole. "Tralalaa, mina lauakuningas!" hüppas Tibu lauale. "Tralalaa, mina kaa!" polnud Pätu halvem. Üle lauaserva sai käpa rippu lasta ja kuluheinakõrrekest püüda, teine istus kõrval ja vaatas seda väga targa näoga pealt. Siis läks Pätu peenraääre peale kõndima, Tibu talle järele. Ikka nii hea kui sul on selline sõber ja igavused näisid olevat plaksupealt lennanud kus see ja teine. Oma väikeste jaburate meelelahutustega tegelesid mehed kuni pimedani. Siis tuli Tibu naeratades tuppa, kuukas töömehe isuga söögikausi tühjaks ja kukkus ära magama.
Kõrvalt vaadates on nende kehakeel selline, et tegemist on vanade heade sõpradega, keda on alati maruhea näha, kellesse suhtutakse lugupidamisega ja kelle ettevõtmised pakuvad suurt huvi.
Bondiga saadakse hästi läbi, et no mis teha, viisakus ja ühepere kassid, aga mingit erilist klappi neil kahjuks ei ole.