Kuldselt küütlevad amuuri adoonised.
Suurte õite kõrval teeb tohutult rõõmu jälle selline väike kribalas, kes hästi talve üle on elanud ja nina päiksepaistele sirutab. Nevada leviisia.
Meconopsis. Hämmastavalt vara ilmuvad need lopsakad rosetid maapinnale, kannatavad silmagi pilgutamata öiseid öökülmu (-12) ja siis veel räägitakse, et kapriisne ja õrn taim.:)
Crocus chrysanthus var. fuscotinctus. Kriimuõielised kaunitarid.:)
`Romance`, see kõigevarajasem.
Must lumeroos alles ärkab ja lumi alles läheb.
Kivirikud on stardivalmis
Maastik punase ämbri ja rohelise kastekannuga.
Mis kivirik see seal eelviimasel pildil sul on, väga põnev paistab olevat.
ReplyDeleteSee on esimese alpikalju kasvandik, kaks suve vana ja jõudsa kasvuga, silt on kadunud, aga katsun tuvastada.
ReplyDeletePunane ämber :D ega ilma sinu puhul enam saagi. Vähemalt 1 pilt peab ikka ämbriga olema :D Uhke kivirik tõesti.
ReplyDeleteKivirik on tõesti ilus ja punane ämber lausa kaunistab pilti!
ReplyDeleteÕitsejaid on Sul juba päris palju!
Amuuri adoonis on tõeliselt ilus ja päikseline! Maastikud oma kindlate elementidega on vahvad!
ReplyDeleteAprill on alati aednike käpuli käimise aeg :D
ReplyDeleteMeconopsised pole kapriissed, mul on tunne, et nad on hoopis lühiealised või isegi monokarpsed meie oludes ja seepärast tuleks neid alati külvata
Su kivilad on ikka väga nummid!
ReplyDeleteAmuuri adoonis on mul puudu :) selle asemel tärkab kevadadoonis, vist veidi hilisem teine.
Meconopisised on mul teist aastat ja tahaks väga nende taevasina näha, ootan põnevusega.
mönus, mönus.
Teist aastat õhkan juba Amuuri adoonise järele, tuleb omale rasvasemalt kirja panna, muidu kaob suviste soovide vahele ära.
ReplyDelete