Kesksuvi

Nüüd on paras aeg aias kullipilguga ringi vaadata. Kes elab teiste seljas, kes on päiksevalgusest ilma jäänud, kes vajab toestamist ja kes ümberistutamist. Oma aias võib suure juurepuhmaga keskmist kasvu taime ümber istutada kasvõi keset õitsemist ja ta mitte ei märkagi. Hiidude (kitseenelas, suured päevaliiliapõõsad, käoking, kobarpead) kallale ei maksa muidugi minna. Kuid hostataimi ja muid väiksemaid asju võib liigutada küll. Paistab, et täna on üks ringitõstmise päev.

Vihmaga vaheldumisi

Õues leotab taas üsna korralikult. Sadu algas ilmselt juba öösel, aga seekord ei torma. Puuladvad on täiesti paigal. Avastasin eile astelpaju tüvelt väikesed rohelised mügarikud, mis tähendab, et ta viljub. Uskumatu vitaalsus! Istutasin nad ümber õitsemise ajal. Vahepeal oli kartus, et isane annab pika põua peale üldse otsad. Tõmbas lehed poolenisti pruuniks ja nägi kurva välja. Aga see va rannikualade umbrohi, kibuvits, teeb muret. Säärase pika leotamise peale võiks juba ju mõni võsund pea välja pista. Uus asukas Punanupp lõi õied lahti. Need paistavad üsna ootamatu välimusega olevat - punanupu õis on nagu hästi suur roosa päevakoer või nagu narmaline miniviiner. Ebalillelik, kuid hea lõhnaga, mis meenutab sinilille oma. Jalglehel on tänavu pirakas mari küljes. Ise ta seal kuuri kõrval elutseb, ma väga vahele seganud ei ole. Peaks olema 4 aastat tagasi külvatud üks peotäis. Neid tuli välja küll, aga kus vähegi musta maad paistab ja kuiv muld, seal käib kassimaadam pissil. Vaja auk kraapida jne. Nii neid taimekesi jäi ikka vähemaks ja vähemaks.
Naabrite väga suur isakass Artur tuli eile Poku juurde ja tegi arglikult "Miu?", mida võis tõlgendada umbes nii, et "No sa ju tead, et nad kõik on ära sõitnud, aga mul on kõht väga tühi." Varem Artur meid kõnetanud ei ole.

Jälle mustikale

Meilt on hiigla hea mustikale minna. Ei ole võileibade kaasategemist ega meeste nõusserääkimist. Et siis õhtuks maruväsinuna kaugetest laantest tagasi tulla. Ei midagi niisugust. Siin käib lihtsalt. Astud korviga väravast välja ja kõnnid umbes 300 meetrit. Ongi mustikad. Täiesti tavalised, sinised, määrivad käed ja suu ära. Täna palju ei viitsinud korjata, umbes poolteist kilo tuli kokku. Marju oleks olnud küll, aga tahtsime veel turule ka minna. "Kas müüma?", küsis Poku ja tegi irw.
Müüma me jee. Siis peab ikka viimane häda käes olema, et kaks ja pool tundi küürutamist raatsid kellegile ära müüa. Pealegi on minu küürutamine nii kallis, et keegi ei ostakski. Ikka ainult oma tarbeks. Aga turult tõime aedmaasikaid, eesti marjad on valmis ja neid müüdi veel täitsa hulgi. MASU tingimustes müüs mõni isegi 19 krooniga. Nii odavat eesti maasikat ei ole varem näinud.

Vihmapüha

Sajab. Või pigem lausa kahe- või kolmesajab.:) Õuest kostab vihmamürinat, taevad on tumedad ja üks padukahoog järgneb teisele. Muljetavaldav õhtupoolik. Jõudsime Mari-Anni sünnipäevalt koju alles kella nelja paiku päeval. Tee peal käisime läbi ka Elmuri mesilast kus nägin kõige ilusama kujuga jaapani sirelit. Neid kohtab üldse harva, aga too oli kuidagi eriti kompaktne ja kahju, et ei taibanud küsida kas lõigatud selliseks, või vabalt ise kasvanud. Ligustriinil on äärmiselt meeldiv aroom. Midagi meenutanuks justnagu ka sireli õielõhna, aga muidu hoopis iselaadi asi. Meie omadest hakkab üks esimest korda õitsema ilmselt järgmisel suvel. Möödaminnes ostsime väikese meevurri ja meil on nüüd kõik mesinduseks hädavajalik olemas. Muidugi ei olnud võimalik meetalust ära tulla ilma meeta. Oma mett ju veel ei ole. Vedas täiega, sest saime ühe purgi võilillemett. Ka tardununa on võilillemesi tõeline hitt! Kujutan ette missuguse energialaksuna mõjub talvel juba ainuüksi võilillemee purgi lahtikeeramine - terve bukett kontsentreeritud suve kaane all. Kõige ilusam mesi.
Ma ei tea kas see tähendab nüüd esimesi märke sügisest, aga Sakus on mustikad valmis. Käisin reedel üle raudtee ja korjasin umbes 4 liitrit.
Karm sadu. Väljas oli hetk tagasi tõeline TÄPE (loe: täitsa perses), vett tuli vihmaveetorust nagu arteesia kaevust - niimoodi purskus vahuse veena ülespoole, kuid meeldiv oli tõdeda, et paekivid hoiavad õue ka megapadukaga kuiva. Tuleb õu täis laduda ja me ei pea enam lompide vahel ristlema kui juhtub vihmaperiood olema. Ja üldse - sadagu, enam me ei upu.

Suvehommikud

Üks parimaid asju maailmas on soe suvehommik. Kobid kohviga verandale, istud trepiastmele maha, laotad raamatu või kirjavärgid ka sinna kõrvale ja jääd viivuks vahtima. Aeda peab vahel vaatama ka. Selle jaoks ta on tehtud. Olen selle suvega mõistnud, mida tähendab täiskasvanud aed. Minu oma on alles nooruke, aga esimest korda adun, et midagi nagu juba oleks. Ei, ma ei mõte seda olematut kompositsiooni vaid hoopis lillepõõsaste suurust, jugapuu külluslikku rohelust ja hollandi jalaka mõjukat kollast hüüet õunapuudehämarast. Enne oli seal taga pime, vaid paar kollast lehte vilkus tuules kõikuval rootsul, nüüd aga paistab värve. Nõnda on nende taimedega, et enne peavad kasvuhoo sisse saama, 3-4 aastat kosuma, siis võib alles rääkida, päevaliiliast, kullerkupust või kitsenelast. Sest kui vana lillepõõsas õitsele läheb, siis see on nagu häppening. Sel suvel on minult tihti küsitud, mis on see õnnis roosa asi seal päevaliilia kõrval? See on tavaline tõnnike, taluaia lill, mis on kasvanud tõelise dekoratiivsuseni ja tunneb ennast kukeharja ja rodgersia vahele pressituna ülihästi. Lehti pole õite vahelt üldse näha. Kõik uued hostad on endale 3-4 uut lehte ja õievarred kasvatanud, aga õisi ma maha küll ei lõika. Õitsegu rahus. Ja lõppude lõpuks on ka need õied megahuvitavad. Blue Cadet helevalged õiekellukad on lausa imeilusad. Poest viimasena toodud hostal Wide Brim olid lehtede ilu pärast õievarred maha lõigatud, millest oli lausa kahju. Eile oli hea päev, poisid olid abiks ja üle poole puudest sai saetud ja kuuri. Aga töökoormust võib rahumeeli suurendada, sest isegi peale kahtteist öösel kostis köögist toolide kolinat, jutukõma ja jalgade padinat.

Koera sõnavara

Ei pea vist mainima, et vihma koha pealt on kõik häppid. Isegi mesilased, kes saavad koduseid töid ka teha ja ei pea kogu aeg korjele lendama, liitrine purk näpus. Ega see mesilase elu meelakkumine ei ole, mesinikust rääkimata.:)
Aga sellest ei tahtnud ma rääkida. Hoopis meie õuekoerast, Morganist. Morgan on 5 aastane ja väga kõva iseloomuga. Kahtlematult matšo. Palli taga ajades peaga vastu auto järelkäru põrutamine ei pane teda isegi mitte niuksama. Tuli jutuks, et koera sõnavara. Mitut sõna koer teab? Hakkasime siis mõtlema ja tuleb välja, et tavaline õuekoer teab täitsa palju sõnu:
Kokku lugedes tuli umbes 20 ringis. Aga selles ei olegi midagi ainulaadset, sest kui hakkasime külas olles Mari-Anni ema koera sõnavara loendama, siis tuli umbes sama palju.
Kassi suhtlemisoskus on tunduvalt passiivsem.

Kaks tilka vihma

Ilmateade arvutiekraanil näitab, et peaks olema 2 tilka vihma. Kus siis on? Kus on mu tilgad! Muld kuiv, lilled janus. Jälle vaja minna kastekannuga nalja tegema. Aga see on küll täiega loll jutt, et igapäevane kastmine pinnajuuri kasvatab. Ruumikitsikuse tingimustes tuli jälle üht-teist ümber tõsta ja selle käigus oli rõõm tõdeda, kui kenad juurepuhmad olid kevadsuvel istutatud hostad kasvatanud.
Panin uue lõime peale ja nüüd on ilmselt kuni sügiseni siniste vaipade ajastu.
Kell läheb, hakkan asjalikuks.