Moosi keetmise päev

Sügis võtab jõudsalt maad. Hommikuti on aias vaikus. Ei sidinat, ei vileotsakestki. Metsas samuti. Elu oleks justnagu peatunud. Ainult õunad paisuvad. Keedan õunamoosi ja pean vaikselt õunamahla tegemise plaani. Aga mitte veel täna, tänaseks on päevaplaan juba paigas. Moos, siirup ja õuesillutis. Eilne päev möödus kerge frustratsiooni tähe all, sest on ikka kena lugu küll, kui kutsutakse töövestlusele ja intervjueerija ise ei tulegi kohale. Pärast ka vaikus. Nii pahad on lahtised otsad. Nüüd ma ei teagi kas saan tööle või mitte.
Igatahes eile võttis see igasuguse tööisu ära.
Hiina emajuur oli üsna poti külge kinni kasvanud ja ilma juuri kärpimata teda maha istutada poleks saanud. Selle peale keeldus ta õisi avamast. Vaatab, mis saab. Kas aeg annab arutust või ei anna.:)

Heade uudiste päev

Juhhuu, homme saab teada kas ma saan tööle või mitte. Ametipost asub minu kodust ca 200m kaugusel. Hakkasin mõtlema kuidas ma vanasti linnas tööl käisin - tund aega sinna, õhtul tund aega koju tagasi, vahel kauemgi. See tegi päevas 2 tundi, nädalas 10 tundi, kuus 40 tundi, aastas 440 tundi jne. Jube meeldiv on kasutada tööe ja koju sõitmiseks kuluvat aega enda jaoks. Lihtsalt.:)
Aga täna oli naabrimehe mesipuust meevõtt. Oi, see oli põnev! Naabrimehe mesi lõhnas tugevasti mingi lille aroomi järele. Esialgu pakuksin, et hobumadar, aga ei saa pead anda, samahästi võiks olla see taim ka mesikas. Mees kangastuks justnagu mõlemat, lõhnatüvi on võrdlemisi sarnane. Tume, vedel, lõhnav. Vat niisugune mesi tuli Sakust. Olen täiega põnevil, sest mis meed võivad olla järgmisel kevadel? Oma võilillemett mekkida võib olla ikka kõva wärk!:)
Seenel käisime ka. Tegime täna "aadlikku". Kuna kumbki ei viitsi eriti seeni puhastada, siis leppisime kokku, et korjame ainult mitteussitanud ja "kohe pannile" seeni. Kuna mets on ligidal ja seenekohad teada, siis võib endale seda lubada küll ja pealegi on mittekibedad seened palju maitsvamad kui va kupatatavad. No võiga praadides vähemalt. Eks siis marineeritud seente jaoks ole aega terve septembrikuu riisikaid jahtida.

Mesiniku palgapäev

Eile siis oligi. :)Terve suve pikkune tarude, töökastide, kärjeraamide ja muu mesindusvarustuse valmisehitamine, lendperede jahtimine ja kodustamine (kaks neist pakkisid asjad ja lendasid ilma hüvasti jätmata minema), peaaegu sada nõela ja emajaht raevust lämbuva pere silma all, kõik see sai nüüd lõpuks tasutud. Mõnusa teadmisega, et mesila on käima läinud ja toimib, et suve algul üsna kehvakesed pered on muutunud tugevaks ja tegusaks ja et see pere, kuhu lasti lahti Järvamaalt toodud kollane ema, on meesaagilt teisel kohal. Eile oli meevõtupäev. Pokumees tuli alles õhtu hakul mesilast ja siis algas vurritamine. Alguses proovisin ikka iga kärje kaanetist, et kas on teistmoodi maitsega ja oikuihea on värske mesi! Aga kümne paiku õhtul, siis kui töö otsa hakkas saama, siis ei tahtnud enam mee poole vaadatagi. Täna ka ei taha. Poleks arvanud - mina, kes ma ilma meeta üldse elada ei oska. Ilmselt pole seda varem nii palju käes olnud, et isu nii täis süüa.:)
Aga Pokumesilas oli kolme sorti mett. Esimene oli niisugune vedel, üliaromaatne, kreftine, mis jättis kurgupärale kergelt kibeka meki. Teine oli paks, kleepuv, laheda maitsega mesi, mis ei tahtnud kärjest välja tulla ning peaaegu ummistas sõela. Kolmas, kollaste oma, oli vedel ja ka veidi kreftine, kuid maitselt krainide omast selgelt eristatav.
Kõige rikkalikum meesaak oli Hüürust toodud suurel kurjal perel. Kaklesid kui beerserkid*, aga taru oli mett täis. Mõistetav ka, sest nemad ei pidanud oma auru raiskama pere suureks kasvatamise ja kärgede valmistamise peale. Võis lõviosa mesimummudega korjele tuisata...või on mingi vihmamesilaste liik, kes käib ka seenevihma ajal korjel. :)
Igatahes vihma nad ei kartnud. Kui tarus suvel lämbeks kiskus, siis keeldusid mõned vintskemad isegi vihma ajal tarusse minemast. Haakisid ennast lennulaua juures taruseina külge, järgmised sättisid ennast tagaotsaga esimeste pähe ja kolmandamad järgmiste pähe ja nii tekkis lennulaua kõrvale seinale midagi, mis matkis ülesehituselt kivikatust. Vihm sirises libamisi asetsevatelt tiibadelt maha ja ei teinud mesilastele midagi. Kui dushist küllalt sai, siis kobiti tarru tagasi.
Kui keegi küsiks minult, kes on mesilased, siis ma ütleksin, et nad on mõistatus. Mesinik, usun, et ka vana ja kogenud mesinik, puutub tõenäoliselt mesilaste juures ikka ja jälle kokku mingi uue nähtusega. Olemuselt midagi väga erinevat teistest putukatest. Aga telepaatiat ei ole nad igatahes veel leiutanud. Muidu nad ei tantsiks, või mis?:)

*beerserkid -võitmatuks peetud muistsed viikingi sõdalased, kes enne lahingut teatavaid rohte manustasid ning kelle verejanust ja surmapõlgusest legende räägiti.

Viimased istutused

Kohe-kohe avab õied hiina emajuur (gentiana sino-ornata), aga mina pole jõudnud teda veel mahagi istutada. Huvitav, kumb jõuab ennem, kas mina tema mulda või tema õied lahti?
Õnneks pole veel sadama hakanud ja kahtlane kas hakkabki. On kuivad ja soojad ilmad.
Eile oli Pokumehe tädipoja juubel. Väga suur pidu noorusliku juubilariga ja palju rahvast väikses vaikses maa-asula rahvamajas. Pidu meenutas natuke suguvõsa kokkutulekut, kus kõik lähemad ja kaugemad kohale tulnud. Mõned kaugema kandi inimesed polnud üksteist ju aastaid näinud.
Kahekümne aastaga ei juhtu mittekui midagi. Muusika sama ja tantsud ka ikka samad. Puhas klassika. :)
Muidugi oli vahelduseks äärmiselt huvitav vaadata kuidas tüdrukud padespaani tantsisid - ilmselt rahvatantsuringi wärk. Ja tort! Olen palju kuulnud tädi Mai pidutortidest, kuid mis maitsega või millised need kunagi olid, ei oleks osanud ette kujutada. Tort oli tõesti eksootika - sellist Tallinna pagaripoodidest ei saa. Paksud munakollase värvi tordipõhjad ja lihtne vahukoor vahedumisi moosi ja mingi põneva kodutehtud kreemiga - see oli elamus. Kunagi kui rohkem aega kodus nohistada, siis peaks proovima midagi taolist järgi teha.
Aga aias on vaikus. Hostad tegelevad lehtede kasvatamisega, kobarpead ja kuldvitsad õitsemisega ning aktiniidia otsib keda kägistada. Mul on lausa harjumuseks saanud tema juurest läbi astuda. Kord võtsin silmuse kaelast lursslillel, kord astilbel. Mutt on ülbeks läinud. Järgmine kevad istutan talle peika kõrvale ja hakaku parem marju kasvatama!
Peika on praegu nii-nii väike. Huvitav, kuid kassid teda ei ründa. Ehk lõhnab vähem? Emase aktiniidia juurekaela pidin ju lausa traatpuuri peitma, et kassid seda oma kasukatega ära ei kulutaks. Irw, traatpuuri ümber on kevadeti raskete kõutsikäppade poolt sõtkutud sügav himuring. Ja mis seal rääkida, ka meie oma peent kassikrafinnat olen seal aelemas näinud. Elegantselt, loomulikult. :)

Kuidas kutsuda kassi?

Kassi tuleb kutsuda ilusti. Nimepidi, mitte kis-kis-kis. Ja mitte kunagi ei tohi talle tünga teha. Ikka midagi maitsvat noka vahele, sest, hoidku jumal, selle pärast ta ju tulebki.
Ei pea olema mürsik, et koerust täis olla.:) Mõnikord võtan vorstikillu (aga see peab hea vorst olema, sest kehva Muri ei söö), hüüan ja jään ootama. Kass magab teisel korrusel. Üleval hakkab algul kobin, siis ölbaku-ölbaku trepist alla ja ikka suure kiiruga, sest maiust ju saab. Tore on vahel meie sigaväärikat kassimaadami ka kappamas näha.
Kord oli naljakas situatsioon. Sulatasin näugamile räime ja hõikasin sööma. Minu teada pidi Muri toas olema. Vaikus. Hõikan veel, ikka eikedagi. Siis panin registrid hüüdma nagu kirikuorel, et toho pele, kass magab nii kõvasti, et räime järgi ka enam ei kõlba tulla. Toa poolt kostis tuhm mütsakas, läksin vaatama. Paduõnnetu loom oli hüüdmise algusest peale rõdul võimelnud, aga sisse ei saanud. Viimases hädas otsustas ta vastu rõduust hüpata, et ehk läheb lahti. No ei läinud, riivis oli.
Hah...ja kassiomanikud räägivad, et kass ülbe loom, kutsumise peale juurde ei tule.

Kuidas laost teha iluaed?

Keeruline küsimus. Oletame, et teil on kaks (ei, pigem viis) virna värvilisi eri suuruses kaste mis on üksteise kukil ja ei võta palju ruumi. Nüüd tuleks nad taustale (mis see ka poleks) niimoodi laiali paigutada, et seda ka kena vaadata oleks. Seda ma juba teist nädalat teengi.
Eile harutasin suurte püsikute puntra lahti. Usinad vihmad on peenramulla nii läbi niisutanud, et pinnas jääb nagu tatt labida, jalanõude ja kinnaste külge. Juhtud siis sääske lööma...Ühesõnaga, õhtuks olin rahul ja porine nagu siga sopaugust tulles.
Aga kurta tõesti ei saa, sest enamus hostasid on oma koha leidnud, kõige suuremad istutused on tehtud ja on jäänud veel keskmist kasvu aiaelanike ümbertõstmine. Väiksematega on kõige lihtsam.
Muig, on ikka tunda küll, et siin mõni ehitas maja ja peenardega pold rohkem asja kui hädarohimine, kõik on nii ülekasvanud.
Paistab, et kevadel tuleb paljunenud materjaliga Saku kevadlaadale minna. Muidu jääb tõesti ruumi väheks.
Täna on Lapse sünnipäev. Teeme talle punamütsikest, viime kooki ja veini.

Piiludes haraka menüüsse

No seda poleks küll arvanud! Peen mustvalge harakaisand keksis elegantselt hommikuse koerajunnikuhila juurde ja asus aplalt einestama. Vaatasime köögi aknast kuidas ilus lind sulasitta sõi ja olime väga hämmeldunud. "Võibolla harakad ei tunne maitset," oletas Pokumees viimaks. "...ja haistmisega on puhta pekkis," pakkusin mina.
Aga issanda teed on ära arvamata ja pool kuhilat kadus haraka pugusse niguniuhti. Teisele poolele pean ikka mina sibitädi tegema. No kust see hea kompost muidu tuleb kui sõnnikut sees ei ole?:)
Oli rõõm nentida, et tervelt kuupmeeter kenasti laagerdanud komposti on istutuste ajaks võtta. Kast on hea asi. Palju mahutab ja hästi laagerdab. Lahtisele hunnikule (eelmisel suvel) pääses palju välismõjusid ligi ja nii laagerdus see poole aeglasemalt.
Ja milline vihmaussikasvandus! Igas labidatäies tosin roosat vonklejat.
Istutasin eile enamuse uudismaad täis, kasta polnud vaja, sest peale päevatööd tuli padukas peale.
Kuna sorte on aias rohkem kui kahe käe näppudel kokku, siis hakkasin kartoteeki pidama. See on abiks ka kasvutingimuste tabelite tegemisel. Hea lihtne, kõik on ühes kohas olemas.
Nimede peale jahti pidades tuvastasin, et pitsilise välimusega kollase lille nimi on tanguudi kuldkepp (Ligularia tangutica või sinacalia tangutica) ja senini mu aias anonüümsena esinenud õhulise kiviktaimlalille nimi on kivirik-kaljunelk (Petrohagia saxifraga). Hea teada. Loodetavasti jõuan kunagi sinnani kus on null anonüümset. Praegu on umbes viis hostat ilma nimeta. Pelgalt välimuse järgi laksust tuvastada on minutaolisel asjaarmastajal neid raske, sest tuttavad tunnen ära küll, aga nimetute lehevärvi järgi neid raamatust leida juba keerulisem. Üks vähegi endast lugupidav hosta on nagu kameeleon: suve jooksul muudab ta mitu korda värvi. Võta siis kinni kuda ja mis. Aga ma arenen. Ja ruumi on.:)