Kassi tuleb kutsuda ilusti. Nimepidi, mitte kis-kis-kis. Ja mitte kunagi ei tohi talle tünga teha. Ikka midagi maitsvat noka vahele, sest, hoidku jumal, selle pärast ta ju tulebki.
Ei pea olema mürsik, et koerust täis olla.:) Mõnikord võtan vorstikillu (aga see peab hea vorst olema, sest kehva Muri ei söö), hüüan ja jään ootama. Kass magab teisel korrusel. Üleval hakkab algul kobin, siis ölbaku-ölbaku trepist alla ja ikka suure kiiruga, sest maiust ju saab. Tore on vahel meie sigaväärikat kassimaadami ka kappamas näha.
Kord oli naljakas situatsioon. Sulatasin näugamile räime ja hõikasin sööma. Minu teada pidi Muri toas olema. Vaikus. Hõikan veel, ikka eikedagi. Siis panin registrid hüüdma nagu kirikuorel, et toho pele, kass magab nii kõvasti, et räime järgi ka enam ei kõlba tulla. Toa poolt kostis tuhm mütsakas, läksin vaatama. Paduõnnetu loom oli hüüdmise algusest peale rõdul võimelnud, aga sisse ei saanud. Viimases hädas otsustas ta vastu rõduust hüpata, et ehk läheb lahti. No ei läinud, riivis oli.
Hah...ja kassiomanikud räägivad, et kass ülbe loom, kutsumise peale juurde ei tule.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment