No seda poleks küll arvanud! Peen mustvalge harakaisand keksis elegantselt hommikuse koerajunnikuhila juurde ja asus aplalt einestama. Vaatasime köögi aknast kuidas ilus lind sulasitta sõi ja olime väga hämmeldunud. "Võibolla harakad ei tunne maitset," oletas Pokumees viimaks. "...ja haistmisega on puhta pekkis," pakkusin mina.
Aga issanda teed on ära arvamata ja pool kuhilat kadus haraka pugusse niguniuhti. Teisele poolele pean ikka mina sibitädi tegema. No kust see hea kompost muidu tuleb kui sõnnikut sees ei ole?:)
Oli rõõm nentida, et tervelt kuupmeeter kenasti laagerdanud komposti on istutuste ajaks võtta. Kast on hea asi. Palju mahutab ja hästi laagerdab. Lahtisele hunnikule (eelmisel suvel) pääses palju välismõjusid ligi ja nii laagerdus see poole aeglasemalt.
Ja milline vihmaussikasvandus! Igas labidatäies tosin roosat vonklejat.
Istutasin eile enamuse uudismaad täis, kasta polnud vaja, sest peale päevatööd tuli padukas peale.
Kuna sorte on aias rohkem kui kahe käe näppudel kokku, siis hakkasin kartoteeki pidama. See on abiks ka kasvutingimuste tabelite tegemisel. Hea lihtne, kõik on ühes kohas olemas.
Nimede peale jahti pidades tuvastasin, et pitsilise välimusega kollase lille nimi on tanguudi kuldkepp (Ligularia tangutica või sinacalia tangutica) ja senini mu aias anonüümsena esinenud õhulise kiviktaimlalille nimi on kivirik-kaljunelk (Petrohagia saxifraga). Hea teada. Loodetavasti jõuan kunagi sinnani kus on null anonüümset. Praegu on umbes viis hostat ilma nimeta. Pelgalt välimuse järgi laksust tuvastada on minutaolisel asjaarmastajal neid raske, sest tuttavad tunnen ära küll, aga nimetute lehevärvi järgi neid raamatust leida juba keerulisem. Üks vähegi endast lugupidav hosta on nagu kameeleon: suve jooksul muudab ta mitu korda värvi. Võta siis kinni kuda ja mis. Aga ma arenen. Ja ruumi on.:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment