Zutsakas

Täna murdus üks müüt. Ma olen alati arvanud, et mesilased raevuvad tõeliselt kui avada nende taru enne vihma ja hakata selles sorima. Aga võta näpust! Kuna meil oli nüüd kaks maski, siis aasin ma varumaski endale pähe ja muutusin ka mesilakolliks. Jope nöörid kinni, nahkkindad kätte, maskinöörid kurgu alt sõlme ning Futunimeline kindlus oli valmis liikuma tarude suunas. Võtsin endale kohustuse mesilaspäevikusse kõik üles kirjutada, mis ühes või teises tarus toimub ja andsin asju kätte...skalpell...klamber...koorimismagasin... Silm ka ei pilkunud...või ehk õige natukene viimase taru ajal kui ma sutsaka peffasse kohta sain. Ausalt öeldes oli see üllatus, et no MIDAAA!, lontrused, ikka näkku ja kätte nõelatakse! ja teiseks topeltüllatus, et poldki eriti palju hullem kui kusirautsiku hammustus või üsna sama klassi kuuluv.
Aga mesilased hakkasid õieti närvi minema alles kolmanda taru juures. Olime sunnitud väikse pausi tegema, sest osad tiirutasid erilise rassivihaga. Aga jälle...kas pole mesilased need, kes vanasti või olen mina paljutaluvam. Ei tea. Mulle näib, et vanaisa mesilased olid kogult suuremad, nende rünnakuhääl oli nagu pommitaja unnang ja peale esimest sutsakat poleks olnud mingeid üllatusnägusid vaja teha olnud. Asi oleks selge olnud - vaja on huilates suvalises suunas liduma pista!
Aga ma ei saa öelda, et ma kergendust ei tundnud, kui teine mesinik ise ka kohale tuli. Ma võin ju vajaduse korral teiseks käeks olla, aga väike võdin on ikka sees. Lapsepõlvemälestused, mis teha, nuuks.:)