Kohe-kohe avab õied hiina emajuur (gentiana sino-ornata), aga mina pole jõudnud teda veel mahagi istutada. Huvitav, kumb jõuab ennem, kas mina tema mulda või tema õied lahti?
Õnneks pole veel sadama hakanud ja kahtlane kas hakkabki. On kuivad ja soojad ilmad.
Eile oli Pokumehe tädipoja juubel. Väga suur pidu noorusliku juubilariga ja palju rahvast väikses vaikses maa-asula rahvamajas. Pidu meenutas natuke suguvõsa kokkutulekut, kus kõik lähemad ja kaugemad kohale tulnud. Mõned kaugema kandi inimesed polnud üksteist ju aastaid näinud.
Kahekümne aastaga ei juhtu mittekui midagi. Muusika sama ja tantsud ka ikka samad. Puhas klassika. :)
Muidugi oli vahelduseks äärmiselt huvitav vaadata kuidas tüdrukud padespaani tantsisid - ilmselt rahvatantsuringi wärk. Ja tort! Olen palju kuulnud tädi Mai pidutortidest, kuid mis maitsega või millised need kunagi olid, ei oleks osanud ette kujutada. Tort oli tõesti eksootika - sellist Tallinna pagaripoodidest ei saa. Paksud munakollase värvi tordipõhjad ja lihtne vahukoor vahedumisi moosi ja mingi põneva kodutehtud kreemiga - see oli elamus. Kunagi kui rohkem aega kodus nohistada, siis peaks proovima midagi taolist järgi teha.
Aga aias on vaikus. Hostad tegelevad lehtede kasvatamisega, kobarpead ja kuldvitsad õitsemisega ning aktiniidia otsib keda kägistada. Mul on lausa harjumuseks saanud tema juurest läbi astuda. Kord võtsin silmuse kaelast lursslillel, kord astilbel. Mutt on ülbeks läinud. Järgmine kevad istutan talle peika kõrvale ja hakaku parem marju kasvatama!
Peika on praegu nii-nii väike. Huvitav, kuid kassid teda ei ründa. Ehk lõhnab vähem? Emase aktiniidia juurekaela pidin ju lausa traatpuuri peitma, et kassid seda oma kasukatega ära ei kulutaks. Irw, traatpuuri ümber on kevadeti raskete kõutsikäppade poolt sõtkutud sügav himuring. Ja mis seal rääkida, ka meie oma peent kassikrafinnat olen seal aelemas näinud. Elegantselt, loomulikult. :)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment