Põhjakõrvetamise anatoomia

Tikun kangesti väja küll, aga enne kui pajakas valmis pole - võta näpust! Neid põhjakõrbemisi veel vaja. Olen täna korralik, kirjutan blogi ja passin potti.:)
Ah, söögitegemisega on kiiretel aegadel ikka nii nagu on, kes jõuab, see teeb ja teadagi, et tegijal juhtub. Tavaliselt on mul kombeks söök hakkama panna ja siis ringi vaadata, et mis veel teha vaja. Ei oska mina kogu selle aja poti kõrval passida, jube ajaraiskamine ju. Niisiis, liigun väikeste spiraalidega oma tegemistes pliidist ikka kaugemale ja kaugemale, kuni unustan söögi täiesti. See aga annab endast õige varsti märku jubeda tossu ja kõrbehaisuga.
Ehitamise ajal elas meil kaks saarlast-töömeest, kellele pakkusin argipäeviti lõunaks ka sooja sööki. Kuna siis sai veel ajalehte tehtud ja ka ehitus-kodutöödest puudus ei olnud, juhtus nii, et panin kotletid pannile ja läksin järjekordse loo jaoks netist infi otsima. Kotletid ununesid nii ära, et kõrbesid täitsa söeks. Saarlased olid väga pika näoga, sest kella üheks pold mingit süüa veel. Pesin panni ära ja panin uued kotletid hakkama. Tuulutasin köögiruumi ja vaatasin õue ka, no seal oli midagi väga rohtu kasvanud. See ei tee ju midagi kui ma need paar virnheina välja tõmban, kohe ju kööki tagasi...a võta näpust!:) Tuli remonti tegev naabrinaine, arutasime parajasti just mõnusalt et kas klaasvill on kehvem kui kivivill kui tellingutelt kostis saarlaste poolt antud meeleheitlik häire KÖRBEEEEB!!!! Hull lugu, aga tõesti jälle kõrbes. Seekord õnnestus pooled kotletid päästa ja mehed said süüa. Pokumees on nende meie "tuletõrjeõppustega" harjunud, aga peale kahekordset põhjakõrvetamist tunnistasid saarlased mu ilmselt eriliseks boheemiks ja hakkasid söögitegemisel silma peal hoidma. Katuselt oli seda hea teha. Ülevaade olemas ja kõrbehais jõuab ka kõigepealt just üles. Juhtusin mina ennelõunat kuskile köögist väljapoole töllerdama, siis küsis üsna varsti keegi katuselt, et khm, ega sul ei körbe või meeldetuletava vihjena, et ei tea mis täna ka lõunaks...khm KÜPSETATAKSE jne.
Ega see nüüd päriselt minu põhjakõrvetamise karjäärile lõppu ei teinud, vahel õnnestus vanaviisi söök ära rikkuda, aga ütleme, et tol perioodil märkimisväärselt ikka vähendas küll.
Aga jah, siin ma nüüd istun ja üks silm kogu aeg ikka poti peal ka. Kuram, aga liha ju ka vaja küpsetada...ohjah, ei jaksa, aitab toas molutamisest. Katsun programmeerida ennast neljakümne minuti pärast tuppa tulema, ega muud.:)