Kuna viimane taimejaht Laulasmaa jaoks oli nii edukas, et meilegi sigines juurde kuus uut hostasorti, siis tekkis vajadus uue peenraruumi järele. Pealegi vajab paraadpeenar suuri ümberkorraldusi, aga kedagi ei tahaks ka kõrvupidi murule oma järge ootama tõsta. Kodus istutamise võlu on see, et teisaldad taime suure juurepalliga hopsti uude auku ja ta ei märkagi, et oi, mis me nüüd tegime! Kesse istutab keset õitsemist! Jne. Ei, vastupidi, uues "latris on künasse" veel kompostigi poetatud ja altväetamine õitsemise ajal on hea doping. Muidugi ei saa seda kõigiga teha. Ikka nendega, kel pole pikka peajuurt, kuid on korralik juurepall ja palju narmasjuuri mulda koos hoidmas.
Aga asja juurde: kaks suve koltuvaid kadakaid vaadata on liig. Ei ela ega sure. Teadagi - eelmine vihmane suvi ja kaks viimast eriti sooja talve andsid selle, et pooltel kadakatel okkatõbi kallal. Kadaka jaoks liiga niiske koht. Poodi mürgi järele ma küll ei läinud. Futumaal kehtib lihtne põhimõte: Mis aias ei kodune, sellega pikalt jamama ei hakka. Tegin südame kõvaks ja võtsin roostekirjud kadakad maha. Nentisin saagides, et kuue aastaga kasvab kadakas esialgsest umbes poole pikemaks.
Lõpetasin peenardamise alles õhtul kell seitse, kuid jäin päevaga väga rahule.
Uudismaa on peaaegu umbrohust puhastatud (faking naat!), peenra piirid on paigas ja istutusplaan peas valmis.
Midagi kohutavalt megaimelist ma sinna ei pane, lihtsalt ühe süngelehelise musta leedri ja kollaselehelise lodjap-põisenela, khm...kõikvärviliste hostade taustaks. Värve peaks seega ropult koos olema. Ongi huvitavam. Lehtne ilu.
Täna sai suur samm vaate nautimise unistuse suunas astutud.:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment