Väikese kirju liblika suvi

Jah, selline ta tulebki. Nägin täna metsas esimest liblikat. Oli niru ja pisike, nagu oleks talvel seagripis olnud, aga muidu täitsa liblikas, lendas ja puha. Proovisime Lapsega lapselast metsateede peal kärutada, aga lumevaba oli ainult metsa viiva raja algus, edasi tuli sitt suusatee, kuhu jalatsiga ka kenasti sisse vajus. Loobusime ja läksime hoopis Välja peale vana remmelgat vaatama. Veel ei õitsenud.

Niipalju siis lumest

Lumi on peaaegu ära sulanud ja ka lombid on maasse tõmbunud. Üleeile kadus viimane liigvesi. Peenras õitseb terve mätas lumikellukesi. Üritasin lähemale sumbata, et kindlaks teha kas need on ikka tõepoolest need topeltõielised, mida alles tunamullu oli vaid üks õis. Üritus nurjus kui olin poris tasakaalu kaotanud ja käpa maha panin. Hiilisin nördinult tuppa tagasi. Ei ole veel aednikul aeda asja, ei ole. Aga ikka oli huvitav kaeda, mis elus, mis poolelus ja nii edasi. Hokkaido kukehari on ilmselt kutu. Salvei ja lavendel ei näinud just kenad välja kuid olid suhteliselt elus. Ülikenad nägid välja kõiksugu kivirikud ja teised kukeharjad.
Reeded on maailma kõige paremad päevad, sest siis on ees veel pikk nädalalõpp.:)

Vana aja käumeetria tekitab teinekord aukartust

Mõnikord jõuab meieni minevikust esemeid, mis on kandunud küll uude aega, kuid oma olemuses säilitanud vana aja. Nagu näiteks Poku kadunud vanaema Pauliine kootud linased kangad. Lööd kanga lahti ja adud milline veatus, milline ühtlane kude ja MILLINE töö!
Huvi pärast lugesin ära mitu lõime on ühel sentimeetril. Oli 20 lõime. Haha! käterätiku laius on 50 cm, järelikult on kangas 1000 lõime!
Minu jaoks on see kõrgem pilotaaz, mida ei üritagi järgi teha.
See tähendab seda, et igasuguse kanga kudumise puhul ei hakanud keegi paari meetri lõimega jamama vaid kääriti ikka 20-30 meetrit lõime. See tuli kääripuude pealt maha plettida ja läbi reha ühtlaselt tagumisele poomipuule kerida (20-30 meetri pikkused 1000 niiti!)NII, ET MIDAGI SASSI EI LÄHEKS. Uskumatu sooritus. Ma olen alati oma 250 vaibalõimegagi hädas ja vaibalõim on libe. Takulõng vist mitte eriti.:)
Niisiis, kui on tagapoomile keritud, siis lastakse niied alla ja pannakse need 1000 lõime niitest läbi. Kuna tegu on kirikangaga, siis tuli esimene, teine, kolmas ja neljas lõim panna kõik erineva niiepuu niiest läbi ja mitte kordagi eksida. Tuhat sooritust, tuhat järelkontrollimist.
Siis tuli tuhat lõime panna läbi soast, ehk jälle tuhat sooritust. Siis oli kanga esipoomile sidumine, ehk sada väikest sõlme ja töö võis alata. Palju jõudis naine kalasabamustris käterätikuriiet ühe päeva jooksul kududa? Pakun, et kui majapidamistööd ka kogu aeg segasid, siis mitte üle ühe meetri päevas. Ja nõnda see muudkui valmis - meeter meetri järel.
Vanaema suri 1967 ja vanemas eas ta vaevalt, et enam käterätikangast ja voodipesumaterjali kudus. Seda tehti ikka nooremas põlves ja terveks eluks ajaks valmis. Oletan, et need kangad on kootud millalgi enne sõda ja nende vanus võib olla 60-70 aastat. Toorkangas on tärgeldatud ja võimalik, et tärgeldades lisati lahusesse ka midagi kavalat, mis koid selle pika aja jooksul kangast eemal on hoidnud.
Ilmselt teen nendest meite suure toa kardinad, ehk riputan nendega midagi erilist ette võtmata lihtsalt üles. Materjal ise on juba nii huvitava värvi ja struktuuriga, et väärib suurel pinnal eksponeerimist.
Nojah, mina siin imestan, aga usun, et vanal ajal tegi selliseid asju iga hea perenaine. Tänapäeval? Ehk paneb mõni tekstiilikunsti tudeng oma võimed proovile, aga miks ta peaks? Muidugi võimaldavad pardakompuutriga soome teljed palju asju lihtsamaks teha, kuid üüratutüütu lõimede arv ja niidepanemine jäävad sellegipoolest. Igal juhul, muljetavaldav.

Sulanud lumi moodustab loike

Üks on ka meil tagaaias, aga ei midagi kohutavat siiski. Peale säherdust lund täiesti loogiline nähtus. Oleksin võibolla isegi murelikuks muutunud, aga ei jõudnud, sest täna hommikul oli vesi umbes poole võrra alanenud.
Olen kuulnud sel kevadel märksa suurematest "loikudest", mis sildu kaasa võttes kohinal mere poole voolavad ja mille servad inimeste karusmarjapõõsasteni ulatuvad...või läveni.
Sassil oli eile elukool. Hoolimata sellest, et kassid on osavad, targad ja kohanemisvõimelised, esineb neil üks huvitav kiiks. Ma nimetaksin selle ploomisündroomiks.
Ronitakse mingi eriti suure puu otsa, ikka kõrgemale, ah kui tore! No puu juhtub muidugi olema sajandivanune õunapuu Printsessi aias.
Puhub jahe tuulekene, oksad on peenikesed, jäledalt tahaks koju, aga tema ripub ja hädaldab vaikselt omaette.
See on kasside juures üks joon, mida ma ei mõista. Ronida puu otsa ja siis sealt enam mitte maha saada. Pokumees pidi ise puu alla minema ja õunapuuhädalise enda õla peal koju tooma. Hea, et meil vanu kastaneid läheduses ei kasva.

Muinasjutunälg

Peale järjestikku loetud raskeid raamatuid julmast reaalsusest (Bukowski "Postkontor", Knut Hamsun "Nälg", Peter Hoegg "Piiri peal", Ian Mcewan "Tsementaed" jne)hakkavad ükshaaval ilmuma põgusad uitmõtted umbes sellel teemal, et ei tea kas "Tuule nimi" on juba ka kolmas osa ilmunud ja mida nad selle "Troonide mängu" tõlkimisega nii venitavad ja et peaks vist lähiajal minema raamatukogu puistama. Aga raamatukogu on pühade ajal suletud.
Kui Knut Hamsuni "Nälg" oli lihtsalt halb raamat (hoolimata sellest, et tegu on klassikuga, ei võta ma oma sõnu tagasi), siis Ian Mcewan jutustas suurepärase koleloo eramajas elavast kolmest lapsest (16, 12, 6), kelle ema peale pikka haigust sureb ja kes hooldekodusse paigutamise kartuses ema keldrisse betooni alla matavad. Päris eluküpsed nad veel ei ole ja nii võtavad kodus maad anarhia, mida vürtsitavad lein, kolme lapse kummalised omavahelised suhted ning majas tasahilju levima hakanud imalmagus lõhn. Seda hullem, et tegu hea raamatuga (brr, mida ma mitte iialgi teist korda ei loe).
Ja lõpuks tuleb vastupandamatu muinasjutunälg, nii et ikkagi tõin Banksi "Mänguri" ülevalt alla ja katapulteerusin eile õhtul ülekantud mõttes kosmoseavarustesse.
Muri pidas ennast rabedalt üleval ja sel korral võtsin ennast bändiproovist priiks. Publikuna saan ma seda endale ju lubada.:)
Aga Muri niheles niisama,sest eile mingeid poegi veel ei tulnud.
Hiigellumi on peaaegu olematuks sulanud poolteise nädalaga. Üleeile hommikul tekkisid tagaaeda esimesed märgid üleujutusest. Madalamates lohkudes on vesi. See on viide sellele, kust maapinda veel tõstma peaks. Eesõue on lausa rõõm vaadata, sest sillutis välistab igasuguse uputuse ja ka murupind on peaaegu norm. kõrgusel. Tagaaed ootab sel suvel ühte koormat mulda. Tasapisi hakkab lume alt paistma `Konica` väike tornike. Minu lumikelluke (ainus, kuid see-eest topeltõieline)on kusagil seal tema kõrval ja seetõttu veel paksu lume all. Enne ikka pori, siis õied. Aga lähen nüüd õue vaatama mis huvitavaid asju veel lume alt välja on sulanud.

Päevakoertel sügavalt külas

Päevakoerad olid elukohta vahetanud ja aprilli alguse puhul suurde huvitavasse õlgkatusega häärberisse kolinud. Eriti muljetavaldavad olid selle häärberi kindlustusrajatised ja kalavarud, millega peaks raudselt igasuguse piiramise üle elama. Kudusime e, Tseti ja Pokuga mõned vaibad ja läksime neile sinna soolaleivale. Kuigi osad külalised olid pulma-aastapäeva lainel ja päevakohaselt "kibe!" karjusid, üritas Päevakoer (hoolimata oma eksitava kirjaga T-särgist) vahepeal kõiki veenda, et tegemist on hoopis Svea sünnipäevaga, mis veebruaris juba ära oli. Me ei lasknud ennast sellest eriti loksutada ja püsisime terve õhtu enda valitud soolaleivakursil.
Peole eelnes ligi kuue kilomeetrine matk piki Tuhala karstiala vaatamisväärsusi üle sulalume järgi lõhnavate väljade. Oli ilus. Kuulsin esimest korda lepalindu ja lõokest, pea kohal lendasid üksteise järel lõunast saabunud haneparved. Kogu matk oli tõeline megaelamus, sest selletalvise lumeuputuse tõttu pole ligi kolm kuud oma nina metsa poole ega üldse loodusesse keeranud. Ning kui aus olla, siis polnud varem olnud ka võimalust kogu sellest Tuhala karstiaukude kompleksist täit ülevaadet saada. Millegipärast olin seni arvanud, et need on väiksemad. Umbes nagu Jõelähtmel või. Muidugi lisas ka suurvee aeg mastaapsust.
Järgnev õhtu oli samuti kuninglik. Suitsutatud seapraad koos ürdikartulitega oli aadlike vääriline.
Patuks ei saa seda just nimetada, aga kuigi juba paljalt viina peale mõtlemine ajab mulle külmajudinad peale, peab nentima, et sellest joogist ei jää üldse pohmelli.
Kodus oli Sassi poolt soe vastuvõtt koos lugematute põsepaidega a la kus te küll nii kaua olite.
Soe vihm tühistab järjekindlalt lumevaalusid ja lume alt sulab välja imelikke asju nagu näiteks motikas, paekivihunnikud, koerakuut koos koeraga ja jugapuu. Mehekõrgune jugapuu oli kolm kuud lume alla litsutud nagu hauduv kana. Mõtlesin, et ega temast enam asja ei saa, et tuleb noorenduslõikus teha, kui just lamavat vormi aeda ei taha. Aga ta tõusis lumest nagu fööniks, oksad kõik kenasti taeva poole. Ega vanal ajal ilmaasjata jugapuust vibusid ei voolitud. :)

Punane

Vanarahval oli punase värviga nigel suhe. Eks ole ka mõistetav kui punast ja purpurit ülikute privileegiks loeti. Kusjuures...jäägu see omavahele, aga purpurtigudest saadud värvainega (hirmkallis) värvitud toogad ja mantlid pole minu meelest sugugi ilusat värvi. See on niisugune lillakaspunane, vahel kaldub isegi peedipunase poole. Madarajuurest saab natuke odavama punase tooni, mis on niisugune pehme pruunikaspunane, aga ka see ei ole eriti ilus punane. Alles anilliinvärvide leiutamisega saabusid tõelised ilusad punased toonid
alates vaarikapunasest ja lõpetades veinpunasega.
Veel punasest värvist:
Punane on ka põlu all olnud. Kuulus muinasjutuvestja Andersen jutustab oma raamatus nilbe loo väikesest tüdrukust, kellele ema kinkis punased kingad. (Ilmselt polnud teistsuguseid vähem õnnetust toovaid saada.)Tüdrukule meeldisid tema kingad üliväga ning piiga kasutas iga võimalust, et neid jalga panna. (Ja õieti tegi, sest nagu ma aru olen saanud, kasvab kaheksaaastane laps oma kingadest poole aastaga välja, näib, et papa Andersen seda ei teadnud ja jätkas oma koledat lugu)
Eriti meeldis tüdrukule punastes kingades tantsida. Jumal juhtus nägema kuidas tüdruk oma punastes kingades keksis ja keerutas, hoolimata sellest, et ema oli selle karmilt ära keelanud. Jumal vihastas hirmsasti ja muutis tüdruku karistuseks jalutuks. Böö ja nüüd ei saanudki tüdruk enam oma nõmedate punaste kingadega eputada, kumab papa Andersoni loo lõpulausetest kahtlaselt rahulolevaid naisvastalisi toone.
Mina koon punast vaipa. Aastate jooksul punaseid toone ikka koguneb, sest siiani ei ole neid vaipadesse eriti pannud. Kuna tegemist on erilise tekstiiliga - pulmavaibaga, siis ta ei saagi olla mõnda teist värvi ja lühem kui kolm meetrit. Täna saab see valmis ja olen ise ka väga põnevil.