Püsivad väärtused

Püsivateks väärtusteks viimasel ajal on lauspilvitus (oskad lugu pidada kui päike korraks kasvõi servakest näitab), jätkuv majanduslik ikaldus (sellesse ei sure, õpetab kokkuhoidu ja muid tarkusi), aias meelisklemine ja lemmikute ümbert väiksemategi umbrohuliblede väljakiskumine on asendunud hoopis kartoteegis tuhnimisega ja selle korrastamisega. Ja aeg voolab. Esialgu vaikselt ja aeglaselt. Kõigest ainult jõulude poole.
Kevadeni on veel väga pikk maa. Kõige suurem püsiväärtus on üks korralik talv - mis taltsutab lõputud tatised viirused, kustutab kasvuhoone - kedriklesta ja teiste satikate kolooniad avamaal, likvideerib võõralt maalt sissetoodud hellikud peenral ja laseb metsal ennast loomulikul teel röövikutest puhastada. Palju lund ja pakast, kõik on korras, nii peabki. Elame ju põhjamaal.

Ikka talve poole

Kuigi seni on kõik olnud neetult sümpaatne (kõige kõvem öökülm miinus neli), viitab üha napimaks muutuv päevavalgus paratamatult lähenevale pimeduseajale. Muidugi ei peaks hakkama talve paratamatu tuleku osas ette virisema, aga paraku pole miski inimlik ka mulle võõras.
Vaba nädalaga jõudis teha palju. Aed on talveks valmis seatud, peenrapõhi võimaluste piirideni tühjaks tehtud, lõviosa kaltsust värvitud, lõim keritud jne jne.
Punase tekini ma kahjuks veel ei jõudnud, sest seekord sain raamatukogust äsjailmunud ulmeka. "Leek sügaviku kohal", Vernon Vinge ja olin kolm viimast päeva sügavas "raamatuaugus". Üle hulga aja üks väga hea ja äärmiselt laia haardega tehniliselt hästi läbimõeldud ulmekas. Üllatas siiralt, et selles vallas on veel midagi nii põrutavat võimalik valmis sepitseda, sest seni ei paistnud Iain Banksile vastast olevat. Tõeline ulmefriigi maiuspala.:)
Aias enam imesid ei juhtu. Punane roos on eelmise talve vintsutustest kosunud ja valmis sebinud esimese õie. Kannikesed vihjavad endiselt oma üleplaaniliste õienuppudega liiga soojale sügisele, jaapani ohakas ponnistab samuti õienupu osas, aga ma väga kahtlen. Samuti madalad astrid. Ligi kuu aega õienuppudena vegeteerida, huvitav kas lava, kui niisugune, muudaks selles osas midagi? Kevadel oleks selles hea rediseid ja basiilikut kasvatada, suvel istutaks sinna mõne hilise õitseja.
Ja veel - hoolimata väga väikesest aiast hakkab kujunema mõte mõne õunapuu istutamisest. Kusjuures peamiselt kui vaadete varjajatena, kellelt võiks kunagi hiljem ka pisut saaki saada.
Üks peaks paiknema hollandi jalaka koha peal, kuid paar meetrit siseaia pool. Nüüd on selge, et hollandi jalakas jääb kääbuspuuks ja seetõttu oleks vaja ühte meeldivalt tiheda võraga õunapuud, mis varjaks vaate naabri akendele.
Teine õunapuu võiks paikneda koeramaja ees asuvas sillutises, kus ta varjaks kasvades mõningal määral teise naabri eesaia ja kolmas võiks kasvada värava kõrval.
Sass on õppinud uusi trikke. Toasolijate tähelepanu äratamiseks hüppab ta täies pikkuses üles ja patsab laiaks sirutatud käpataldrikuga vastu klaasi kusagil selles kõrguses kus võiks olla link (kui seal oleks link). Teine trikk seisneb eriliselt ulakal ilmel kõigi nelja jalaga vastu klaasi hüppamises mitte kõige puhtamate käppadega. Ma ei ole kunagi täheldanud, et paduväärikas maadam Muri pojale oleks midagi säärast õpetanud. :)

Neljapäev

Eile nägin läbi linna Lasnamäele tuhisedes esimest korda eemalt Solarise keskust (vahemärkusena lisaksin, et ma pole kordagi ka Soomes käinud:).
Selle koha peal kus minu linnamälestustes paiknes vanasti vaikne hämar pargiosa suurte puude ja parkimisplatsiga, kõrgus pimedas neoontulesid ja klaasivälgatusi pritsiv monstrum. Mina ei tea. Minu esimene mulje oli selline, et Estonia teatri, Teaduste Akadeemia kompleksi ja mitte vähem stiilse riigipanga hoone vahetus naabruses tundus see asi lausa röökivalt kohatu olevat. Rotermanni kvartalis on ju jeerumkuipalju ruumi igasuguse arhitektuuri jaoks. Aga kuna ma niikuinii just eriline Tallinna fänn ei ole, siis ehitatagu või Tammsaare park Tammsaare keskust täis...ee...tingimusel muidugi, et suudetakse täiesti tervelt minema viia seal kasvavad punaseõielised kastanid, püramiidtammed ja veel mõned pärlid.
Aed sai eile talvekorda seatud, aga peenrapõhi pole ikka veel valmis. Osa uuristamist jääb raudselt kevade peale. Täna õue ei kisu, sest seal võimutseb vihm.

Teisipäev

Eilne ilm oli ilus ainult kuni eelmise sissekande viimase lauseni. Umbes sel ajal hakkas vaikselt sadama. Õnneks nii vaikselt, et rohimist ei seganud ja peenrapõhja rajamist ka mitte. Täna lõikasin ülejäänud pealsed ja heakorrastasin lõviosa istutusaladest. Asja käigus ilmnes üllatusi: liblikja kannikese külmast klaasjate lehtede all (igihaljas ta ilmselgelt ei ole) leidsin elujõuliste varte otsas õienupud. Veel üks talikannike või on pikk sügis lihtsalt pea segamini ajanud? Sama nähtus (kõhklevad õienupud)vaatas vastu valge kannikese puhmikus. Nüüd on selge, et tegemist ei ole lõhnava kannikese valgeõielise sordiga nagu seni arvanud olin. Lõhnav kannike õitseb hetkel mõnuga ja tema lehed pakast ei karda. Valgeõielise kannikese osas olen nüüd üsna nõutu, sest kui ta oleks lõhnav kannike `Alba`, siis ta õitseks juba septembrist saadik.
Üheksavägine õitses täies elujõus. Umbes nii nagu külma polekski olnud.
Krüsanteemid lõikasin maha, sest külmadega oli kasv peatunud ja ega lõdisev lill enam õitsema hakata ei jõua.
Madalad astrid lubavad endiselt õienuppe avada, roosal oli mõni lausa poolel poikvel, no näis.
Kassid tilpasid ka õues ringi ja tegid tiaatrit. Ei saanudki aru kas koerale, mulle või lihtsalt lustist. Maadlusmatš koerakuudi katusel ajas Morgani täiesti endast välja. Kaklus käib suisa nina all, aga vahele minna ei saa!:)
Sass tüdis maadlusest ja leidis uue meelelahutuse akrobaatika näol. Rohiva inimese kukil on ju igavesti lahe kitse hüpata ja ilunumbritest tüdinuna sai aedniku turjal mõnusasti lesida...kui ta, sunnik, ainult nii palju ei rähkleks. Aeg-ajalt pidi Sass nurrulöömise katkestama ja küüntega jopest krabama, et mitte maha kukkuda. Varsti tõusis aednik püsti, et täis ämber komposti viia. Ega siis kass maha ei kukkunud. Hetke turjal rippunud, leidsid ka tagajalad tuge, ratsanik ronis õlale ja sättis ennast armastavalt "kraeks". Ok, rääkisid pehmeks.:) Läksime tuppa ja karvikud said oma konserviportsu kätte.

Esmaspäev

Lubatud vihma asemel on poolselge taevas ja ainsast pilgust läbi aknaseina aia suunas piisab, et tuvastada ebakohti (lumi on ka ära sulanud).
Paistab, et täna on kompostipeenra teine etapp ja aia rohimine.
Nii ilusat ilma ei saa ju ometi lasta raisku minna.

Täiesti vaba päev

Hommik oli kohutavalt päikseline. Justnagu vabanduseks eilsete taevalike inetuste eest (sadas kogu aeg ja kõike, õhtul isegi müristas ja lõi välku).
Vana tammepuu säras lumes ja päiksevalguses kuidagi eriti kuldselt.
Pesime silmad ära ja läksime jahile.
Jaht oli hea, aga linn äärmiselt väsitav. Samas, milleks see laupäev ikka muuks on loodud kui puhkamiseks. Hakkan heaks millalgi homme või veidi hiljem.

Väga valge reede

Paistab, et viimasest lumest on möödas piisavalt palju aega: esimene lumi tundub kuidagi...ütleks, et isegi pidulik. Uskumatu, aga ma ei mõtle sellest üldsegi veel mitte kui "valgest pasast, mida kõik kohad kuni kevadeni täis on".
Pigem on see meeldiva valge vaibaga katnud mõned mu probleemid, mis ka aknasse ära paistavad. Näiteks nagu rajamata kompostipeenra, mõõdukalt umbrohtunud lillepeenra värava kõrval ja tagaaia lõikamata lillepealsed. Pole. Lume all peidus.
No nii optimist ma ka ei ole. See lumi sulab juba homme ära ja halvad ilmad tusase taeva all jätkuvad kuni jõuludeni. Enne jõule on tore mõistatada, et kas valged või mustad. Kui tulevad valged, siis lajatab ka pakast ja kotiga lund ning seda kõike kuni aprillini. Kui tulevad mustad, siis sajab kogu siia määratud lumi vihmana alla ja sellel on muu halva seas vähemasti üks hea tagajärg - meie aeda ennast elama uuristanud rott või mutt kolib igaveseks minema...või upub une pealt oma urus, mis ei ole ka paha variant.
Õhtuks on lumi ikka veel maas.