Punane gladiool ja päevaliiliad

Gladioolide ja liiliatega on see õieootamise wärk tunduvalt lihtsam. Paned sibula maha, ootad kolm kuud ja liiliatega natuke kauem ning näedki õit. Säästukast kevadel (10 sibulat 1 euro) ostetud punane gladiool osutus tõeliseks aardeks. Kuidas võib ühes väikeses krimpsus sibulas midagi nii ilusat peidus olla!
Õis on mingit eriti võluvat tooni sügavpunane, meenutab siidisametit ja sädeleb pealispinna all pisut kuldselt. Õiekarika põhjale on kukkunud valget (ei labast kollast, ega mõlegenüüdometioranzi! vaid ülevat valget) õietolmu, mis paneb i-le täpi. Looduse disainiime.
Samavõrra kui äsjapuhkenud gladiool rõõmustas, siis eile esimest korda avanenud päevaliiliatega oli tõeline tüng. Nendega on pisut keerulisem, sest sain nad mitteõitsevatena ja suhteliselt poolsurnutena ning esimese õieni kulus kolm aastat aega. Nüüd selgus, et polegi midagi värvilist vaid kaks suurimat neist on ruuge päevaliilia ruugeõielised mutandid, kus õis üritab veidi topelt olla, aga ei ole ka. Teadagi, millega see lõpeb kui kaks lohmakat pettumust laiutavad ruumikitsikuses virelevas eliitpeenras, kus on parim muld koos parima päikseasendiga.:)
Eile oli aedade külastamine ja peale Randvere läksime veel ka Tallinna Botaanikaaeda.
Liiliate näitus andis mulle paar vajalikku nime ja mõistmise, et liilia muutub maastikul mõjuvaks alles alates kolmest - kuni viiest õievarrest. Ja ka seda et liiliatest värvilaikude moodustamine on lukswärk. Kui neid kasvab, on tore, aga ma pigem selline ühe õie imetleja. Liiga palju, liiga suured, liiga kirevad jne ei ole minu jaoks.
Eilse taimevahetuse käigus avastasin Randvere aias huvitava taime, kelle nime keegi ei teadnud. See meenutas veidi hiigellehtedega madarat ja lõhnas üleni meeldivalt. Õisi polnud. Roheline lehtne pussakas. Hakkasin netist jälgi ajama ja jõudsin lõhnava madarani ehk lõhnava varjulilleni (galium odoratum). Väga põnev nähtus.
Botaanikaaiast ostsin kaks liiliasibulat (1 euro tükk). Mõlemad tumepunased. Õisi näeb umbes aasta pärast.:)

Kesksuvine kokkuvõte

Suvi on olnud vihma ja sooja poolest armuline, ning kurdlehise kibuvitsa hekk kogub tuure. Teadmiseks, et mingeid moosimarju selliselt hekilt hakkab saama alles kolmandal suvel. Esimene suvi oli ellujäämine, teine suvi juurte ja võsude kasvatamine ja alles kolmas suvi marjad. Kahjuks on koer heki omapoolsele otsale jõudnud juba midagi inetut teha, sest seal on nüüd mulk. Panin koeratõkke ja ootan kannatlikult, millal mulk võsusid täis kasvab.
Ka värava juures näärelehise roosi istikud on viimaks kasvama läinud ja ei vaja enam lisaturgutamist.
Astelpajusid peab vist lõikama hakkama, eriti isast. Hakkavad juba puude mõõtu võtma.
Võimalik, et äädikapuu on rõdutrepil aia arengu teemadel peetud vestlustest üht-teist õppinud ja tõdenud, et kui ta veel pirtsutab, siis võetakse ta maha ja pannakse võsust uus taim kasvama. Sellel suvel ei ole lehed kordagi kollaseks läinud ja õied jäid ka peale.
Tegelikult on asi vist selles, et põuad on sel suvel olnud põgusad ja pinnas ei ole jõudnud põhjani läbi kuivada. Räägitagu mis tahes, aga äädikapuu ei talu põuda.
Jaapani ebaküdoonial on mammud küljes. Kokku lugenud ei ole, aga kindlasti mitte üle kümne. Sellest tegelikult piisab, et prooviks keeta natuke ebaküdooniatsatnit.
Hostad on kõik väga ilusad ja aina ilusamaks lähevad. Hosta kohta kehtib reegel: mida vanem puhmik, seda võimsam ja kaunim.
Esimene gladiool näitab värve. See peaks pildi järgi olema jumalik punane, aga kokkuvolditud õiehõlm paistab olema hoopis niisugune hästi tume. Nu näis palju originaal ka pildile vastab.:)
Seemnest kasvatatud kipslill avas esimened õied. Tühjagi ta on roosa ja topeltõieline, nagu seemnepaki pilt vihjas. Täitsa tavaline aus kipslill - valge, ühekordne, väikseõieline.
Seemnest kasvatatud lavendel maja taga tunneb ennast hästi ja kujuneb vaikselt väikeseks põlvekõrguseks siniste õitega tihnikuks. Palun, lastagu sellel kohal endale meeldida. Eemaldan kõik talle näkku ja kukile kasvavad neitsikummelid ja muu mudru, sest siin valitsegu lavendel.
Deutsia sel suvel ei õitsenud, aga sellest pole midagi. Mulle meeldivad need väga pikad uued võsud, mis teatavad, et sellel taimel on jõuline juur ja järgmine aasta on põõsas paksult õites.
Anomaalse pojengi poeg kasvatas suure lopsaka lehe, mis umbes nädal tagasi ümber kukkus.
Varremädanik. Masendav. Kaevasin ta välja, panin potti ja hoian eritähelepanu all. Ta oli ikka liiga väeti, et üksinda teiste suurte pojengidega peenrasse jätta.
Loodan väga, et temast saab veel asja.
Harilik ebajasmiin `Compacta`on moodustanud kolmandaks suveks kohutavalt sümpaatse lehekuhila, mis laieneb ja kõrgeneb tasakesi. Tema rohelise "seeliku" serva all on igal oksal väikesed narmasjuured. Väga ilus imepõõsas.
Viinamari valmistab hoolega umbes ämbritäit saaki. Aitan igati kaasa - panin sõnnikut, näpistan vesivõsusid, kastan korralikult.
Iirised on kenasti oma järgmise suve elukohas juurduma hakanud. Eriti suuremad ja vitaalsemad risoomid, kellel juba keskel uus lehtki kasvatatud. Ainult üks neist näeb niimoodi välja, et talle vist see kolimine ei meeldinud. `Gold Saule` on tema nimi.
Ega ma muud teha ei saa kui kasta ja oodata.
Kahkjas iiris on uuel elukohal kosuma hakanud. Näis, et alumine peenar oli tema jaoks siiski liiga niiske. Vanale valgele sobib küll, aga sordiiirised on pepsimad. Kaalun ka kahe sel suvel mitte õitsenud risoomipesa kuivemasse kohta kolimist. Augustini on õnneks veel aega.
Kuusehekk on kasvanud parajasti nii kõrgeks, et nüüd on aeg latvu kärpida. Tegin seda esimest korda juunis.
Kuuri kõrvale tühja kohta tõstetud kõrged (1.50)jaapani enelad on paika jäänud ja üks avas isegi oma napi õiekribu (pistoksataimede kolmanda suve kohta väga hea saavutus:)
Kolm pistoksaroosi läksid utiili, sest kasvatasid roomavaid võsusid ja ühekordseid imelikke õisi. Ma võtsin võsu ju pargiroosidelt, mitte koerkibuvitsalt.
Tundmatu ja huvitava põõsa pistoks läks kastis hallitama, üldse, on tänavu mingi jama. Tõstsin ta peenrasse ja panin kaitseks kummuli purgi. Ühe uue leheroseti on kasvatanud, ehk saab veel midagi päästa. Elus on ka tervelehise elulõnga üks pistoks.
Täna on rehepapi päev. Päris küpse tunne võib 30 kraadise kuumaga 110 kraadise ahjuga ühes ruumis olla. Loodan tuulevinule ja suurte puude varjule jõe ääres.

Soe

Järjekordne kuumalaine. Eilne rekord 32 varjus, tänane 31 varjus. Tahaks nagu õues miskit teha...taimi ümber istutada, rohida, mustikale minna, aga seda saab teha ainult kas hommikul või õhtul. Paistab, et ma pole ainuke, kes päikse eest pageb. Täna murdsid kassid keset päeva rõduuksest sisse nagu üks mees, läksid kööki ja kukkusid üks ühte nurka, teine teise nurka. Süüa nad ei tahtnud ja keeldusid õue minemast. Ega ma ei ajanud ka.
Esimene nimetu päevaliilia avaneb. Väga pika varre otsas on suur juba veidi praokil õis. Punane, ruuge või tumekollane? Põnev.
Homseks peaks ta juba täies ilus avanenud olema.

Peatükk aaretest

Täna käisid toredad külalised. Sakukad. Tulid aeda vaatama ja niisama. Ja jutu käigus läks teema sinnamaale, et kus sul siis need aarded on, millest sa blogis pikalt ja laialt kirjutad. Kui ma neid üles hakkasin lugema, ajas ennast kangesti muhelema:
1. Näe, see kuivanud kribal siin suures potis, see on anomaalse pojengi konts. Varremädanik. Lõikasin pealse maha ja panin potti. Juur on korralik, aga kui ta järgmine kevad elule ei ärka, siis olen ma väga kurb.
2. Vaata, see väike taim, see on kaheldav dzefersoonia. Imekaunis asi umbes kahe aasta pärast.
3. Need viis väga väikest kõrt on orasliilia. Ma olin üliõnnelik kui nad sain.
4. Selle põõsa all kasvab kevadmagun `Multiplex`. Praegu pole tal pealseid üldse näha, aga kevadel ta õitseb. Maja taga on ka lihtõieline kevadmagun. Fännan mõlemaid täiega.
5. See...jah, see inetu, seal...on kõreliilia. Hoian teda tigude eest nagu silmatera ja olen põnevusest suremas kui ta ükskord peaks õitsema hakkama.
6. See tumeroheline väga väike taim siin. Valge moosesepõõsas. Seni pole mul selle liigiga vedanud, ehk nüüd ometi...
7. Kevadadoonis. Jah, see lehekribu, siin. Jah, see on üks erilistest lemmiklilledest.
8. Kõik astilbed(No selles vähemalt ei kaheldud:)
9. Kõik hostad (selles kaheldi küll).
10. Kõik iirised (absoluutselt mõistetav)
Noh ja sinine tradeskantsia, hokkaido kukehari ja mõned ilupõõsad peale selle.
Nii et...see aarete wärk (BLING!) on ikka üsna suhteline asi.:)

Härra Tibu ööelu

Päeval ta magab. Enamasti verandale tõstetud vanal söögilaual, kus on mõned rõdupadjad. Pehme peab olema (muidu võib lamatised saada kui nii palju magatakse:).
Kuna magamine on üks kasside põhilisi päevaseid meelelahutusi, siis on ta vaheldusrikkusele lõivu makstes võimeline magama ka flamenkotrummi kastis "põlved lõua all" asendis. Sellest pole midagi, põhiline, et huvitav on. Härra Tibu on maganud tühjas mustas prügikotis, kitarrikastis, klaveri peal, väikses pappkarbis, millesse mahtumiseks moodustas ta endast kena mustvalge ristküliku ja koerakuudi katusel.
Öösel aga...Öösel ta vist ei maga. Ja paistab, et on kaklema hakanud. Eile eemaldasime ta turjalt puugi ja tohterdasime ta lõual olevat sügavat kriimustust taruvaiguviinaga. Härra Tibu oli käinud puugirikkas kohas ja seal korralikult lõuga saanud...või ükshaaval. Vahet pole. Igatahes kui proua Muri on igapidi nett ja klanitud igal kellaajal, siis hakkab Härra Tibu vaikselt omandama isakassi välimust (pea nagu poksikinnas, narmastatud kõrvad ja armiline kere). Kellega kakeldakse? Teiste kvartali pässidega loomulikult. Ühtki lõikamata emakassi silmapiiril ei ole kellele laule laulda ja nõnda nad siis pusklevadki öösiti omavahel puhtalt igavusest.
Täna tuleb troopiline ilm. Juba hommikul päiksetõusu ajal oli õues pluss 25.

Ängelheinarägastik

Sel suvel sattusin rattaga Saku ümbruses ringi tiirutama. Võsa ääres vaarikate vahel paistis õitsevat midagi ülimalt õhulist ja ilusat. Midagi, mida ma kunagi varem näinud ei olnud ja no mis te siis arvate...BLING! loomulikult:)
Paistis, et see on ängelhein, aga et kollane...Kesk-Eesti kodukandi metsades-võsades sellist ei kasvanud. Tihtipeale võis sealsete metsaheinamaade ääres kohata lillaõielist ängelheina, aga niisugust kollast kaunitari küll mitte. Ja kuna seda paistis seal kasvavat "nigu putru", siis ma läksin labidaga tagasi ja tõin ühe taime oma aeda.
Eesti õistaimede kukeaabitsas oli ta tituleeritud kollaseks ängelheinaks (thalictrum flavum) Loovutasin talle terve jugapuu taguse. Kasvagu, palun, kui oldakse ometigi nii ilus. Ja lõhnav jne. Panin ühe naabrinaisele ka, aga ta ei tea veel. Küll siit loeb.:)
Samal ajal sain taimevahetusega veel ühe kollase ängelheina taime. Seekordne ängelhein on sinakate kitsaste lehtedega ja sedakorda kindlalt aiaasukas. Õied on veidi dekoratiivsemad ja samuti kollased. Nüüd jäin kimpu, et kellega õieti tegu peaks olema. Lahke omanik nimetas teda kollaseks ängelheinaks, aga kollane on mul juba jugapuu taga.
Kesolevus on see kitsaste lehtedega?
Kui määramisega jänni juhtun jääma, siis löön perekonnanime (thalictrum) Googlesse ja klikin pictures. Google on armuline ja pakub kohe mõnikümmend lehekülge taimepilte. Enamasti olen otsitava "näo järgi" ära tundnud ja nimetu kollane aiaasukas saigi endale oma õige nime - ahtalehine ängelhein (thalictrum lucidum).

Eksklusiivsed elamused

See sõna on tegelikult kogu aeg olemas olnud, kuid humoorikaid üllatusi hakkas tulema umbes üheksakümnendatel kui meil ringlesid esimesed odavmüügikataloogid, mis pakkusid Hiina iselagunevat kaupa või kõva nime all (Ives Rocher, Avon)lihtsat kosmeetikat. Katalooge topiti postkasti ja need kubisesid sõnast "eksklusiivne". Selle sõnaga käidi lausa lubamatult kergemeelselt ringi. Pakuti "eksklusiivseid sünteetilisi voodikatteid, eksklusiivseid kunstnahast rihmikuid, eksklusiivset naiste käekotti" (mis oli väikestest nahatükkidest kokku õmmeldud ja haises kohutavalt mingi keemia järele millega hiinlased tavaliselt nahka töötlevad). Oli eksklusiivsed lõhnaveed, milliseid võib soovi korral hulganisti nuusutama minna Selveri odavkosmeetika riiuli juurde ja mida pakub regulaarselt töö juures käiv kaubareisija, kes müüb ka vene päritoluga peavalutablette ja kimaroiküünlaid.
Jumala eksklusiivne, eksole.
Veel üks näide: Kui sõita Keskturule, siis on Bussijaama kandis juba kaua aega müüa üks kahe-kolmekordne puumaja, mis kunagi vanal eesti ajal vabrikutööliste jaoks ehitatud. Tegelikult on see lobudik, mitte maja. Tühjad aknad, katus keskelt kööku vajunud nagu lehma selg, välisfassaad ligi sajandi jagu ilmastikust retsitud (hall aluspuit, kooruvad koln-neli värvikihti) ja üle selle kohutava lobudiku laiutab suur loosung: "Müüa eksklusiivne krunt". Oleks, et Kadriorus, aga kõrval on elava liiklusega tänav, bussijaam ja selle lagunenud maja omanik arvab tõemeeli, et see on eksklusiivne!
Eile tuli telekast ühe vabastatud jalgratturiga "Eksklusiivne intervjuu". No ei suuda ma seda sõna enam tõsiselt võtta.:)