Oktoobri keskpaik

Viljandimaal kasvas vanaisa toa põllupoolse akna all suur puhmik metsikuid astreid, mida kutsuti oktoobrililledeks. Neil olid väikesed kuldsed südamikud ja lillad õied.
Mulle meeldis neid külma tuule käest tuppa vaasi tuua kus nad suve järgi lõhnama hakkasid.
Ka praegu on sügisastrite aeg. Meie aias on praegu kõik madalad astrid, kuid kui olin eile ühele kaunile astrile `Purple Dom`otsa vaadanud, siis näis, et see sort peaks ka järgmine kevad kuskile veel ära mahtuma.
Ja ongi kõik. Kogu vegetatsiooniperiood. Sest kohe-kohe saabuvad külmad, lumi ja aednik jääb talveunne järgmist kevadet ootama. Järgmine kevad toob kaasa loomulikult uustulnukaid ja ümberistutusi, sest kuidas ilma nendeta.:)
Röögatuid unistusi eriti pole. Järgmine aasta lisandub ehk mõni toredat värvi astilbe, kaunis kukehari `Iceberg`, sinine karpaadi kellukas ja mõned sügisastrid. Mõned sordid lähevad uude kodusse. Mugulaskleepjase õied tahaks ära näha. Sel suvel oli ta enam kui vilets.
Liiliaunistused, iiriseunistused on küllaga täitunud. Nüüd jääb vaid kohalolijaid poputada ja õisi oodata.
Jugapuu kolib peenra keskelt natuke tahapoole, et tulevase õunapuu vari teda päikeste eest trööstiks. Ja väike õunapuu läheb aianurka hollandi jalaka asemele. Jalakas kolib verandale lähemale, et tema kurdseid laimirohelisi lehti oleks paremini näha.
Järgmine nädal on tormiline. Objekti lõpetamine ja töövestlused kahes kohas.
Vahepeal dresseerisin Härra Tibu endale kutsumise peale õlale hüppama. Üks asi on kraena õlul lesida, mida ta vahel niikuinii teeb, aga käsu peale ei ole seda kunagi juhtunud. Muig, kassi psüühika on koera omast ikka väga erinev. Ei, õpetada oli väga lihtne. Ta sai juba kolme harjutuse peale aru, mida temast tahetakse. Ainult, et nüüd hüppab ahne viiekilone hurmur igal võimalikul momendil mulle õlale, pähe või kuhu parajasti mahub, endal silm säramas "Ho-hoo ja kohe annab ta mulle küpsist!!!!:)"

Taimlised toimetused

Istutasin maha viimase taimevahetuse aarded: roosaka kukeharja `Mediovariegatum`, hosta `Cherry Berry` ja kamalutäie põnevust tundmatute tulbisibulate näol.
Jääb veel taliküüslauk ja veel mõni rohimine, veel kivitöid, mõned hilised istutused, kuid oktoobris sõltub kõik juba suuresti ilmast. Kui ilm on hea, siis on ok, kui sajab, siis ei ole. Ka blogi võiks vabalt ümber nimetada "Ilmlõpmata irin ilma pärast" või "Ilma ilmata ple elu ega miskit" vms, sest, olgem ausad, ega see eesti kliima nüüd mingi suurem asi küll ei ole.
Elementaarne, et ilm on oluline, kuid väike tagamõte on sel temperatuuride ja muu wärgi ülesmärkimisel algusest peale olnud. Mulle meeldib kui eelmiste aastate andmeid saab võrrelda käesolevaga. Ikka veel pole jõuluks lumi maas...odot, vaatame, mis oli eelmistel aastatel, soojalaine aprillis...hmh, huvitav, eelmine aasta oli midagi sellist märtsi lõpus jne.
Hetkel viis kraadi sooja ja lausvihmu pole prognoositud.

Portreed

Üldiselt olen laisk pildistaja ja siis veel laisem piltide üles panija.
Aga vahel on mõni asi kohe eriti...ja siis märkad järgmist...ja nõnda ma tuppa fotoka järele läksingi.
Pilte oli rohkemgi, kuid kõigest ei saanud head klõpsu ja osad on küll imeilusad kuid igas aias arvatavasti ka olemas. Nõnda siis üks väike galerii neist püsikuist, kes veel enne lund täiega lustivad.
Muidu on ilm kohutav nagu viimasel ajal ikka. Alla kümne kraadi ja sajab.


Särav päevakübar `Goldsturm` trotsib sügistorme ja õitseb nagu tahab.


Tradeskantsia jumalik sinine. Sääselegi meeldib.


Kahkjas iiris `Variegatum` on muidu üks aeglase kasvuga ja pire aiaelanik, sellepärast hämmeldab mind alati tema eriti kobe väljanägemine aktiivse kolletumise ajal.


Talikrüsanteem `Clara Curtis` tahab sooja ja päikest ning peale mõnda vihmast ja jahedat suve ei suvatsegi ta õitseda. Sel aastal paistab puhmik üsna häppi olevat.:)


Roosakas kukehari `Frosty Morn` õis on nagu ime. Peale selle on tal veel ka valgekirjud lehed. Üleni üks väga ilus kukehari.:)


Hollandi jalakas `Wredei` ei sära sellel pildil päikesepaistest. Tema lehtedel on kuldne varjund iga ilmaga. Ei ole vaja vist mainida, et see hõõgus tuleb seestpoolt.:)


Haruline lursslill `Atropurpurea` näitab oma tõelist palet alles neljanda suve lõpus.
Üle kahe meetri kõrge ning õitseb rahet, padukaid ja sügistorme trotsides.


Helmikpööris `Cathedral Window` on saanud väga tabava nime.


Kollaseleheline Hiina astilbe `Color Flash Lime` ei saanud suvel kuidagi ree peale ja arvab, et parem hilja kui...järgmisel aastal niikuinii.


Rossi mukdeenia `Karasuba` värvub muidu sügiseti erkpunaseks. Tänavu on vähe päikest olnud ja värvumine ei ole nii intensiivne kui võiks.


Hokkaido kukehari `Lidakense` sinakasroheline leht ja erklilla õis moodustavad ideaalse värvikompa.


Karvane kõreliilia naudib jahedaid sügispäevi.


Suurelehise brunnera `Mr Morse` mehelik pits. Leht on väga sarnane `Jack Frostiga`, kuid härra Morsel on kevaditi lumivalged õied.


Täpiline iminõges `Purple Dragon` leht on ebatavaliselt puhas valge-hõbene. Õied on lihtsalt veel üks lisaboonus.


Hosta, kelle peal teod murraksid oma hambad. `Lady Isobel Barnett` lehed on läikivad ja veatud ka oktoobris.

Vaate tekkimine

Alguses meenutab iga objekt vähem või rohkem mahajäetud sööti. Siis küntud kesa ja veel edasi küntud kesa suure kivihunniku kõrval. Selleks hetkeks on ära tehtud palju tööd, aga maastikupildis ei kajastu see veel mingil moel. Eile oli murdepunkt - tekkis esimene vihje millelelegi vaatesarnasele. Üks kolmandik kive sai ääristuseks maha pandud ja ära tulla oli juba päris hea. Ja mis peaasi - kogu selle aja ei sadanud.
Tagasiteel hakkas tibutama ja õhtul kallas juba korralikult. Hilissügisese maastikukujundaja oskuste hulka kuulub ka päeva parima (loe "kuiva")osa ärakasutamine. Reegel ise on äärmiselt lihtne: ära hiili kunagi enne vihma kodust välja, sest vastasel juhul saad sa märjaks ja poriseks.:)
Tegelikult on ilm nagu vene rulett ja oskustega pole siin miskit pistmist. Kas lihtsalt sajab või siis ei saja. Kord naasesime küll koju nagu vettinud porikäkid. Tollel päeval oli plaanis kamarat koorida. Mingi vihma pärast ju pooleli ka ei jäta. Ja hoolimata rasketest kividest ja porist ja pilvede taga varitsevast vihmast mulle see töö meeldib. Eritiväga siis kui vaate servake ka juba näha.:)

Uus nädal

Uus nädal, uued tuuled.:)
No muidugi hakkas sadama.
Bändikast õhtul koju tulles oli üks kraad sooja, täiskuu ja tähistaevas. Nüüd on vihm.
Bändikas meenutas seekord asjalikku töötuba. Ükshaaval otsiti lugudest konarusi ja lihviti neid maha.
Karmoskamees taltsutab endiselt oma uut musta lõõtsa ja on selles vahepeal suuri edusamme teinud. Ma ütleks, et lausa tiigrihüpe - kolm lugu puhtalt ja tagataskus veel mõned.
Söepõletajate read tihenevad. Tulnud on Akordion. Räägitakse, et Akordion tahab, siis laulvat nagu röövel-ööbik. Kõik olnud eelmine kord täitsa ära lummatud. Esivokaali osas võib siis ehk jälle lootusi hellitada, sest üks mehine laulujorin on just see "rosin", mis meite vanamuusikabändile veelgi juurde annaks.:)
Aga täna on tööd objektil. Kui see vihm järgi ei jää, siis peab leppima, et on veitsa porine.
Plaanis on viimaste vanade kivide välja võtmine. Osad neist on ilmastiku karm käsi ära mõrastanud ja seega peab need välja vahetama. Osad saab survekaga pesta ja taaskasutada.
Kui ilm lubab, siis tahaks ka märkida ja osalt juba uute kividega puhtandit laduda.
Uskumatu kui palju tööd on nii väikese maatüki vaatekindlaks ehitamisega.

Õnnistatud sügis

Oktoobri esimene veerand on läbi, aga seni pole olnud veel ühtegi öökülma. Tegelikult elementaarne, et kui sajab, siis hallad ei tule.
Hiliste õitsejatega on jälle teistmoodi lood. Hoolimata pidevast vihmast on madalad astrid, särav päevakübar, lursslill, hiina emajuur, kaunis sügislill, krüsanteemid ja kõrged kukeharjad parimas õitsehoos. Isegi lavendel on endale mingid lisaõied kasvatanud.
Kuna viimasel kahel sügisel ei ole madalad astrid üldse õisi jõudnud avada (oli see nüüd jaheduse, kuiva suve või hallade tõttu, kuid nii oli), siis mõtlesin suurima neist likvideerida. Hea, et ma seda veel teha ei jõudnud. Praegu paistab ta oma kärtslillade pool-täidisõitega ikka väga ilus.
Ka muu aed näeb hoolimata läbiligunenud seisust üsna õnnelik välja.
Eelmise aasta päikseline sügis laskis ka hallad varakult valla ja kui ma Lapsele oktoobrikuu nigulapäeval pruudikimpu pidin tegema, siis ei olnud mul oma aiast suurt enam midagi võtta peale kobedamate lursslilletõlvikute, paari paksema hostalehe ja mõne kribuõie. Pidi hoopis lillepoodi rooside ja rabasse kanarbiku järgi minema.
Täna on jälle tegude päev. Natuke taimevahetust (jee, ma saan jälle ruumi, mis ma kohe taas ka täis panen:), natuke kivimaterjali ettevalmistust objekti jaoks, natuke kummuti värvimist ja muud õuetööd. Kui ainult vihma peaks. Pliis!:)

Mees ja mohäär

Vahel mõnel eriti külmal talvel on tore mohäärijuppidest sooje kirjusid asju kududa. Asja käigus on selgunud, et ka Härra Tibu armastab mohääri. Ei tea kas pehmuse pärast või on tal tõmme kashmiirkitsede karvalõhna vastu või mõnel muul ainult temale teadaoleval põhjusel. Nähes toamaastikus täiesti valveta jäetud karvavilla hunnikut kudumi või lõngakerade näol, tuleb Härra Tibule pähe niisugune teatav ilme, mis võiks tähendada hellal bassil öelduna midagi sellist, et hehekurrmurr siin sa mul siis oledki!
Ülimalt hedonistlikuks toiminguks võib nimetada ka selle kuidas ta mohääri sisse endale magamisaset hakkab rutjuma. Ikka nurruga pooleks ja endal niisugune nirvaana nägu ees.
Üldiselt kui õigel ajal jaole ei saa, siis on tulemuseks väljatõmmatud vardad, "tapetud" kerad ja palju sassis lõnga, sest käpalist tegevust jagub neis hunnikuis tükiks ajaks.
Suvel ma ei koo ja selleks ajaks kolivad villased wärgid kappi ära. Täna avastasin, et sel ajal kui mina pusa otsisin, oli Härra Tibu ka garderoobi hiilinud ja kogemata oma vana armastuse üles leidnud. Vaata kassi!:) Klammerdus lõngakoti ümber nagu puuk ja üritas seda riiulilt maha ajada, et siis rahus põrandal edasi sorida. Äkki peaks talle mingi mohäärise mängulooma tegema või miskit?
Muidu ikka vihmane. Hommikupoole pluss 13 ja vahelduv pilvitus, pärastlõunal sadu, õhtul udusse uppunud kuu.
Niisugune halbade unenägude kuu - pärlmutterjas vormitu laik pimedas niiskes universumis...sajab peent pihuvihma, kusagil eemal nõmmel kasvab küngaste vahelt taeva poole Baskervillei`de koera ulg ja koju on pikk tee minna. Jookseks...aga jalad on paberinöörist.:)