Koerailm ajab kassid tuppa

Öökülmasid ei ole ikka veel olnud. Õues on tegelikult ilus. Elu aias on veel hästi pooleli, osad taimed alles sätivad esimesi õisi avama. Hoolimata aina jõledamaks muutuvatest ilmastikutingimustest. Jah.
Eile oli vaba päev, maa ka veel sula, õudselt kiskus õue siblima kuid jäine tuul puhus peffa (kiirusega 20 m/s) ja ühest tunnist õnnest (Istuta ja sa oled õnnelik!) mulle täiesti piisas. Põhjas elamine ei tähenda veel, et sul põhjamaalase geenid on. Vähemasti said maha hapulembesed emajuured ja ka need kes dolomiidikaljudel elavad. Täna istutan maha need, kes üle jäid.
Tuulega on minema lennanud ka kõik need toredad mõtted kevadeks kivide hankimisest jne. Ees terendab pikk ja pime uruperiood. Fui.
Lursslill sirutab tuules oma liikmeid. Tuuled-tormid on talle nagu hane selga vesi. Päiksepaistelisel päeval hoovab tema juurest sümpaatset lillelõhna ja sellistel päevadel pakub ta tukupaika viimastele unistele liblikatele. Nokk õies, tiivad kinni ja nõnda on hea. Ja tulgu see sügis ja pohlad.
Liblikat ma pildi peale ei saanud, see oli üks teine päev.

Tervitused Kadakale!:)
Tausta kaunistab Eve taluaia sügisheleenium. Ka üks väärtuslik sügisese aia õitseja.
Veel lursslille, nüüd juba täies pikkuses. Pikkust on üle 2 meetri.

Paraadpeenra argifoto ka. Lapitekk, mis lapitekk.:)

Eelmine talv võttis kõik kõreliiliad (peale laialehise) ära. Kevadel olid tühjad pihud. Ma ei tahtnud uusi ka, et pole siis vaja kui nad meil hakkama ei saa. Sügisel ilmus ahtalehise punanupu selja tagant väike lilla õis. Kõige esimesena aeda toodud Tricurtis formosana oli suutnud ellu jääda. Terve suve seal salaja kosus ja nüüd siis selline rõõmus üllatus.

Taevassinine aster. Suur helesinine lõhnav sületäis. Tervitused Rahmeldajale!:)

Sügisel lähevad hinda kõrged kukeharjad ja Hokkaido kukehari.
Vana hea Herbstfreude

Ja Lidakense

Sügisese väärislillena võib kirja panna ka andersoni tradeskantsia Sweet Kate. Ikka on kuldsete lehtede vahel mõni õis. Jumalikku sinist värvi.

Hostad jagunevad sügisel kaheks. Need, kelle lehed on veel kaks kuud ilusad ja need kellel ei ole. Beauty Substance`l on.

Lakeside Paisley Print on ka kuni külmadeni ilus.

Hilisemad krüsanteemid ei jõua meil tavaliselt õitsema minna. Kui öökülmad veel paar nädalat viibiksid, siis oleks lootust. Hea sort ilusa õiega, ilus tugev puhmik, ei lamandu.

Allium tuberosum õitseb kuni külmadeni. Üks mu lemmiklauke.

Kõige hilisem sügislill `Waterlily`. Mis küll teha, et nende õied ei lamanduks?

Ja kõige hilisema õitsemisega aiaasukas - madal aster. Ikka enne lumesid. Kannatab kuni 7 kraadi külma välja, raputab lume maha ja õitseb edasi. Praegu alustab tagasihoidlikult.

Eile õhtul lisandus ilgele tuulele ka vihm. Kassid viskusid nagu üks mees tuppa. Mingu see vabadus ja priius! Kui tuuled väljas uluvad, on kamin ikka kõige kallim.:)

Oktoobri algus, ikka veel hea soe.:)

Nädalavahetusel olid mahedad päiksepaistelised ilmad 10-16 kraadi, tuulevarjus ehk soojemgi. Mõnus, nagu suve pikendus.:)
Eile oli üle hulga aja pilves ja puhus kõle kirdetuul.
Varahommikused temperatuurid on olnud plussis - ikka  2, 3, 1,8, täna lausa 5,5, seega, ööd on juba üsna jahedad, kuid miinustesse veel langenud ei ole. Laupäeval lõpetasin liiliapeenra uue äärise paikapaneku. Uus peenar sai ju vanast 20 cm laiem ja oi seda rõõmu, seda rõõmu...!
Küll ruumikitsikuses aednik juba teab, mida sellise suurepärase lisaressursiga peale hakata.:)
Mägitulbid ja bulbocodium vernum said maha ja mis kõige tähtsam - krookused endile uue hingamise.  Kevadel on värvilised laigud akna all nüüd palju suuremad. Tahaks loota. Ja üldse, tore oli mullas siblida. Asja käigus sai ka kivilas mõni asi teistmoodi tehtud ja paraadpeenart sügisese pilguga üle vaadatud ja paremaks tehtud. Botaanilised nartsissid läksid õunapuu alla. Veel üks katsetus, sest kuna `Rip van Winkle` ja `Tete-a-Tete`on samuti botaanilised ja aastaid kenasti vastu pidanud, siis ehk saavad ka uuekesed `Grand Soleil d `Or`, `Baby Moon` ja `Hawera` hakkama.
Kassid on hakanud talvekasukat kasvatama, mida võib järeldada äraütlemata heast isust. Bondi on kaks korda ka hiirega nähtud. Kuna meie kvartal on hiirtest-rottidest suht tühjaks püütud, siis käiakse neid lähedalolevas metsatukas jahtimas.  Kasukatel on tihtipeale kahtlane palukamätta lõhn juures.
Ja niisugune ajaloohõnguline mõte tuli, et kuigi mingid lilled on aias kogu aeg olemas olnud, siis teadliku aiaruumi (Futulandi) loomise aastaks võib lugeda 2009 suve. Et siis koos kõigi arengute, moevoolude, tagasilöökide ja õnnestumistega teeb see kaheksa aastat. Meie aed on kaheksa aastat vana. Et polegi nii palju aastaid, iseenesest, aga neisse on palju mahtunud.
Kõige rohkem on sätitud ja posserdatud Paraadpeenra kallal ja seal tahab kevadel mõni asi ikka veel laiendamist ja kohendamist kuid üldiselt võib rahule jääda. Värve on, vaadet ja intriigi kah piisavalt. Siin on liiga vähe ruumi, et nautida aeglasi maitsekaid värvide üleminekuid ja las olla tema siis kirju nagu lapitekk.
Paraadpeenra külge keevitub epimeediumipeenar koos näsiniinetihniku, kullekupupeenra ja pisihostade kaitsealaga, mis enam nii dekoratiivne ei ole, kuid seal kasvab palju südamelähedasi taimi ja las tema olla. Silma väga ei riiva ja mõnel suve nädalal on kah täitsa ok.
Paigas ei ole Roosipeenar (seal kasvab aia ainuke roos!), kuhu on ruumipuudusel torgatud  kõike (jah, isegi roos, minu aias, ennekuulmatu!) kõike alates puispojengist ja lõpetades orasliiliatega.
Suvel vilgub seal ringi palju liblikaid ning umbes juuliks on asi täiesti käest ära läinud ja meenutab moodsat inglise aeda kus on kõike segiläbi ja kus käib äge olelusvõitlus. Ainus asi, mida ma seal teha söandan, on ettevaatlikult rohimine ja mõne asja üles sidumine, et ta teiste kukil ei lösutaks ja aiakülaliste aeda sattudes viin nad siva mõne parema vaate juurde. Ilmselt jääbki see nurgake niisuguseks natuke käest ära kohaks. Sorry. Peenrasse on jäänud kõik ainult lemmikud ja kedagi välja tõsta pole südant. On nigu on.
Teepoolse aia äärne peenar on ka kujundamata. Iirised ju. Eespool olen püüdnud hostade, priimulate ja sügislilledega muljet avaldada, aga edasi tulevad iirised. Ja nemad peavad saama omal maal rahus olla. Ootan kannatamatult järgmist suve, et näha mis värvi on uustulnukad.Tänavune suvi laskis kõigil pisirisoomidel kopsakust koguda, järgmisel suvel peaks tulema suur iiriseõitsemise suvi.
Ja siis need kaks murelast - ees ootab astelpajude mahavõtmine. Esimesed viis aastat olid nad kenad ja viisakad, ei ajanud võsusid ja kasvatasid marju. Nüüd marju pole ja nonde maa-aluste võsude rünne on läinud kriminaalseks. Lootsin, et ehk ei läbi võsundid ehitusprahist koosnevat killustikukihti, aga tühi lootus. Astelpaju läheb läbi isegi müüri alt, mis süvendub 50 cm maa sisse. Kui ema- ja isapuude maha võtmine võsundeid ei peata, siis tuleb appi võtta Roundup või miskit sarnast. Jah, ma olen põhimõtteline mürgivastane, aga kui seda pinnasealust astelpajuvõrgustikku mingil muul moel hävitada ei õnnestu, siis vist muud üle ei jää. Saab näha.
Kevad tõotab igapidi äärmiselt huvitav tulla. Aiapiirde renoveerimise käigus on värav teise koha peale planeeritud ja mul on põnev võimalus alpikalju teise kohta uuesti üles ehitada. Nüüd juba enam mitte kiirustades vaid protsessi nautides. Tahaksin ta teha sellise, et oleks rohkem kalju moodi ja et võõramaa mägikivirikel kodusem tunne oleks, siis tuksub mõte, et kuda oleks kui protsessi kaasata ka  paar vana kergkruusaplokki, sest kust mina siin põhjamaal seda tuffi muidu võtan.
Loomulikult tahuks väljaulatuvad pinnad kaljude moodi, looduslikumaks, edaspidi aitab juba sammal illusiooni luua. Ojaa, samblad on meil siin väledad tekkima...
Inimeseloom peaks ju rahul olema selle rikka ja ilusa sügisega, mis praegu on, aga tema mõtleb juba selle peale mis lumede taga eespool ootamas. :)
Praegu on aia ehteks võrratu lursslill, mis õitseb nagu hull aianurgas. Viibivad külmad on lasknud ära õitseda varastel krüsanteemidel, väga kaunis on päikesesilm `Lorraine Sunshine` ja ka sügisheleeniumide soojad värvid rõõmustavad silma. Taevassinine aster on üleni õisi täis. Ehk õnnestub täna peale tööd ka pilti teha...

Septembri lõpp koerailmaga.

Väga mõnus ja soe september on olnud. Viimaste päevade mahedad temperatuurid peibutasid isegi aeda siblima, esmaspäeval oli õues 22-23 kraadi sooja, teisipäeval veidi vähem, aga ka hästi mõnus ja suvene.
Panin teisipäeval sibulaid maha ja "lihvisin ebakohti". Eks see aia nägu sedasi areneb ja klaarub.
Ikka umbes nii, et mis peaks olema teisiti, et ka sügisel silm peenras puhata saaks?
Praegu on luubi all õunapuu alune istutusala. Varjuline koht kus teod niisketel öödel oma seategusid teevad. Ilmselt panen sinna mõned tiarellid, pisipöörised ja helmikpöörised. Neid nad ei söö.
Ja tiarell õitseb kevadel kaunilt. Hiljem on lehed ilusad.
Eilehommikune entusiasm (et mis ma kõik õhtul aias teha võiks) käis poole päevaga täiesti maha, sest pärastlõunal hakkas sadama. Vähe sellest, lisandus ka tuul. Õhtuks oli korralik koerakas. Isegi Bond ei tahtnud enam vaba mees olla vaid küsis tuppa ja kobis ülakorrusele magama.
Hommik on vaikne ja rahulik. Kujutan ette kuidas meie tänav on üleni kaetud tõrudega. (Tammed on tänavu tõrusid paksult täis) Ja puulehtedega. Sest täna öösel tuli kõik alla mis tulema pidi.

Pildiblogi

Mõned pildid.

Taevassinine aster. Septembri lõpp.

Hoian nagu pilpa peal, aga tema hakkas talve vastu valmistumise asemel augustis hoopis õitsema. Niisugune imepriimula Milda aiast.

Tradeskantsia, kuldne sinisega. Septembri lõpp.

Pskeemi lauk koerliblikaga, augustikuust

Missa ütlesid?

Sõnajalg. Natuke veel ja lugu tuleb.:) Nii palju varjundeid...

Suhteliselt käest läinud peenar augustikuust, käpalisega ees ääres, sildi peale on kirjutatud Bond.:)

Septembri lõpp. Varased krüsanteemid.

Reviirid, ehk ootamatu kohtumine hea sõbra aias.

Kena sügispäev, päike soojendab mõnusalt. Tuulekesel pole ka väga viga, päris mahe teine. Seda on osanud hinnata Bond, kes kasvuhoone nurga taga päiksest naudib. Üle aia ronib naabrite vanahärra Pätu, kel parajasti midagi targemat teha ei ole ja näeb musti kõrvu rohu seest paistmas. Ohoo,  sõber Tibu, lähen vaatan ka mis ta teeb seal. Pätu seab sammud tiidsalt sõbra suunas. Sahina peale tõstab kõrvade omanik pea, teeb kollased silmad lahti, tõuseb kogu oma süsimustas olemuses valvsalt istuma. Ja see ei ole mitte Tibu. Iik! Ilmselgelt ei pea Pätu Bondi mingiks eriti toredaks poisiks. Ta seisatab ning näib sügavas kimbatuses olevat. Mida ma teen, appi, ma pean ju nüüd kuidagi siit minema saama nii, et ma SEDA endale turja ei saa.
Bond istub liikumatult, sabaots ka ei liigu, aga silmad on väga kollased ja pilukil. (Bondi vaadates meenub stseen vanast kauboifilmist: Clint Eastwood, käsi püstolikabuuril ja kustuv sigarillo hambus, sekund enne saatuslikku lasku...)
Pätu paneb sammuks tõstetud käpa tagasi rohtu, teisega juba taganeb. Aegluubis nagu kameeleon. Kuda kuradimoodi ma siin nüüd ümber keeran...proovin tasakesi, kiiret ei ole, selga pöörata ei tohi, siis ta kohe tuleb...
Pätu sooritab kunstipärase tagurduse koos ümberpööramisega nii, et selg kordagi ilma pilgukaitseta ei jää ning taandub nüüd juba jõudsalt aia poole. Huh, õnneks läks!:) Pätu hüppab aiale ja silmitseb sealt nüüd juba üsna julgelt Bondi. Silub kasukat, laseb pulsil rahuneda. Bond lõdvestub ka, laskub uuesti kõhuli ja vaatab mida naabrimees veel teeb. Midagi ei tee, läheb ära oma poolele. Igav. Bond jääb magama.
Huvitav on see kasside seltsielu. Samas olen näinud Pätut julgelt koos Tibuga aias kõndimas, kuid üksi, siis vist ei tohi või.:)
Ja hoolimata Bondi halvast mainest annab Tibu Bondile ikka veel mõnikord üle kaela nagu tatikale. Kui ühe korra, siis Bond laseb sellel sündida, viskab veel rahumeelselt Tibu ette pikali ka. Mina tunnistan, et sina oled boss, vanem ja targem jne. Need on kombed. Nii ilmselt peab. Aga kui Tibu laseb ülbusel endas pead tõsta ja Bondile tuult alla läheb tegema (et kui boss olen, siis teen mis tahan), siis selgitab Bond paari valusa võttega, et nii ei ole ilus. Tibu lausa käuksatab. Ja siis on jälle rahu majas, Tibu lakub sassis kasukat ja Bond lesib ta nina all kõhtu näidates. Sina oled boss. (Aga võiksid väärikam olla).

Aga kuidas muidu läheb?

Muidu läheb mõnusalt, ainult liiga kiiresti. Juba on läbi ka need kauaoodatud soojad ja sumedad "augustikuuõhtud" septembri esimeses pooles, kus mahlast pilgeni õun ohkega oksalt maha potsatab ja kõrvitsad raginal kilo päevas juurde võtavad...
Tõepoolest, imelised ilmad on olnud!:) Kui valgus poleks teine ja kui varjus poleks juba kargust, siis võinuks selle õndsa aja suveks küll arvata. Õhtupimedus tuleb ainult natuke liiga vara.
Sügisheleeniumid, kõrged kukeharjad ja varased krüsanteemid on täies õies. Siilkübarad on sel aastal niruvõitu kuid pongestavad täitsa kenasti õitseda. Tradeskantsia tunneb elust mõnu ja on väga ilus. Kuldne jumaliku sinisega...
Hokkaido kukeharjad õitsevad, pisikesed emajuured ja kõrvikpriimulad siin ja seal.
Tegevuskalender hakkab hä-ästi tasapisi aeglustuma. Midagi pole öelda, august ja september, eriti  alguses, ON aasta kõige tihedama päevakavaga kuud. Aiale, mis on suvel ainus tööväline harrastus, lisanduvad meehooaja lõpetamine, mesilaste siirup, moosid, seened, marjakorjamine, õunaaeg ja aeda saab vaid üle kõige selle vaid põgusalt kõõritada, et ehk ma õhtul natike silbliks ka...Aga tööl peab ju veel ka käima ja tihti on õhtuks toss väljas. Ja nii päevast päeva...
Laupäeva hommikupoolikul plaanisin paar tundi aias, sest sügisudud on osad hostad juba nii ära närutanud, et ei kannata üldse vaadata. Päikse käes on täitsa hea nokitseda, aga vilus tundub juba jahedavõitu. Laupäeva pärastlõunal oli klassikokkutulek, mille tegime niiöelda kevadise kokuka vigadeparanduseks, kuid rohkem inimesi ikka kokku ei saanud kui seitse. Sellegipoolest oli mõnus õdus õhtupoolik. Pühapäeval käisime seenel nagu kord ja kohus. Kaks ämbrit tõsiseid kupatamise seeni. Eile panin need mustsõstralehtede, mädarõika ja küüslauguga suurde purki  hapnema. Pole midagi paremat kui hapendatud seened salatis sibula ja hapukoorega...siis kui tuisud akna taga uluvad või umbes nii.
 Esmaspäeval kütsin esimest korda soemüüri soojaks. Toas kippus kõhedavõitu olema. Kassidel on mõlemil tore paks kasukas selga kasvatatud, kuid Härra Tibu magab juba augustist saati öösiti toas. Vana tark kass. Mitte kröömikestki energiat ei tohi sina raisku lasta. Ja Tibu poeb magajatele sellepärast hästi külje alla. Üldiselt on see natuke tüütu, sest läbi une peab kogu aeg ka selle väikese karvase pambuga arvestama, et talle peale ei keera vms, aga kass on kunn ja teab kõiki oma õigusi kasvõi unepealt.:)
Tore on kuidas see väike ja väärikas loom õhtuti üle diivani ääre vahib. Ma vaatan, teil on seal nii mõnus. Siis materjaliseerub ta jalutsisse, ajab hetkeks lõua ette, juhul kui...aga keegi ei ütle midagi. Ning hakkab siis kasukat rehitsema. Volkspilgud annavad mõista, et tegemist on intiimse rituaaliga ja kui me vähegi inimesed oleme, siis võiks kõnetamise ja sasimise pärastiseks jätta. Sest pererahvas kohe ei saa mitte sasimata jätta kui mingi selline pehme karvik käeulatuses on. Aga kuna elu on näidanud, et Tibu võib pahaselt minema ka minna, siis me jätame oma lemmiku rahule. Tibu sooritab kasukapesu rituaali lõpumi, kukub külili ja hakkab nurru lööma. Nüüd võib!:)
Kasside elu kulgeb rituaalist rituaali ja päevategevused on kindla korra järgi paika pandud. Katsu sa näiteks tund aega hiljem töölt koju tulla. Kohe on kass vastas ja tänitab, tänitab, tänitab...:)

Võhma Juurikas 2016

Võib täitsa vabalt ka öelda, et aednike sügispidu.:) Provvad Harjumaalt Tii ja minu isikus seadsiwad korwid käewangu ja astusivad viisipärasel ajal rongi peale. Kui kohale jõudsime, siis oli laat juba täies hoos. Esialgsel pilgul tundus olevat rahvarikas, vähemalt poole rohkem osalejaid kui mullu. Ja põhjalikumal süvenemisel selgus, et ka müüjaid oli poole rohkem, sealhulgas huvitava kauba müüjaid.:)
Põnevaid priimulaid napib turul alati. Ometi leidus seekord üks selline pakkuja. Soetasin endale ühe senitundmatu priimula. Vaatasin ülejäänud kahte ka suhteliselt vesise suuga, aga kuna priimulatel on see talvitumise asi alati na kahtlane, siis rohkem ei võtnud. Kui kevadel elu sees on, siis tasub ehk ka neid teisi otsida. Vahepeal oli kogu aeg toredaid kohtumisi armsate aalujate ja sõpradega ning siis põrkusime keset platsi Heleniga. "Ahhaa, aga vaata, mis mul on!" "Oo, Minuartia verna!:)" Hea Helen oli märganud, et selline aare vedeleb müügiplatsil, viimane veel ka, tuleks mõne kiviktaimlahullu jaoks ära päästa... Kuna minu silmis oli juba haige tuli süttinud, siis polnud pikka mõtlemist - pisike veidrat okaspuud meenutav minuartia vahetas kärmelt omanikku. Äitäh, Helen!:)
Edasi olid Mõdriku armsad tegijad oma suurepärase taimevalikuga. Turult ei puudunud ka Läti kaup, neil olid nagu ikka puud-põõsad ja siilkübarad, aga täpsemalt ei uurinudki. Siis olid Tartu botaed ja minu lemmiklett tuntud headuses ja peale seda pikk rida sibullilli.
Lemmikletist lunastasin Lewisia brachicalyxi, sibullilledest kaks LA liiliat, üks neist roheka õiega ja martagoni `Sunny Morning`. Laadamelu oli korralik. Shaslõkipraadimise lõhn, kauplemishääled, iga müügikoha juures pisike järjekorrake pluss uudistajad ja ikka korralik kõva laat. Kohtumised aalujatega olid kõige toredamad.
Sellel aastal tekkis aalujate laager Kiskjasiili ja pildigalerii auto juurde. Kõik Eve viimase aja pildid olid ka väljas. Wow, kunstimüük!:).
Oh, vähemalt kolme oleks tahtnud, aga valisin ühe, selle hundiloo.
Pilt on täitsa pööraselt hea ja kõnetas valjult.
Tuli armsal moel hajameelne Aidi ja kurtis, et ta must kast on kadunud. Olin mõned minutid tagasi tõepoolest Karini platsil ühte punast üksikut kasti näinud ja mõtlesin, et see ei saanud vist olla, sest mustad kastid on tegelikult oranzid, aga Aidi oli juba läinud.
Taimejaht käis muudkui edasi, aga midagi põrutavat enam silma ei hakanud, kuni...ei, siiski - märkasin ühel väiksel lihtsal müügiplatsil huvitavalt tuttava välimusega hostat, millel potis nimi `Paisley`. "Kas see on`Lakeside Paisley Print`? " "Ei, misasja? Ei ole. Nimi on potis ju." Ok. vahel juhtub ka nii ja oli ikka küll.:)
Sedasi saingi endale tolle ammutahetud kaunitari.:)
Ilma hea Peipsi sibulata ei saanud ju kah ometi minema sõita. Mõtlesin, palju jaksaks käe otsas ära viia. Võtsin kaks kilo. Ja siis oli juba kell sealmaal, et hakkasime jaama poole nihkuma. Oligi selleks korraks jälle pidu läbi. Kummaline, et neile taimedele kõigile olid kohad olemas. Millegiga ei pidanud potikõndi (pott näpus, kuhu ma selle küll paneksin, kas siia? Ei pigem vist siia?) tegema. Rongis oli päris palju laadalisi. Need tundis selle järgi ära, et ühe või teise kandamist piilus välja rohelisi tuuste.
Hea päev, tore üritus, ilusad inimesed.:)