Torm puhub taeva klaariks.

Tuul on 25 m/s ja külma ca 11 miinust. Kokku teeb sellise ilma mida on hea ainult aknast vaadata. Vaatangi ainult aknast. Aga alati annab hullemaks minna, lubatakse veel külma ja ok, lund ka (lund on aeda tekiks väga vaja enne selliseid ilmasid). Aga ilus hele ilm on. Tuleb pikkade luudade öö, selline kuupaiste ja tuhatnelja kihutavate pilveräbalatega. Puud on õues kaldu.

Härra Tibu tutvub talvega.

Sooja vihmast detsembrit jätkus ka jaanuari algusse, aga eile tuli jälle lumi maha. Eiteamitmes muidugi. Ilmateade lubab pakast. Täna on 6 kraadi miinust paarisentimeetrise lumega. Seni oli kogu aed triksis-traksis, isegi miinus 14 (meie senine külmarekord novembris) ei ole kustutanud aedfloks `Blue Perfume`elujanu, sest pühapäeval pealseid lõigates avastasin noored võrsed, mis olid ca 10 cm kõrged, lehed kenasti peal jne. Roog-sinihelmika juurde jõudes oli tegu, et neid vettinud ja lumeraskuse all (novembrikuu jubelumed) lamandunud kõrsi kõiki kätte saada. Peaks vist varem maha lõikama, on vähem jamamist. Samas, eks ta oli ikka õrna lumega ilus ka.
Eile hommikul tundus õues veel hea soe (pluss 1). Härra Tibu sättis üheksa paiku ennast õue ja kadus nagu mutiurgu. Eks isand ole harjunud, et nii kui vastu akent hüppab, nii ka sisse lastakse. Pühade aegu olid ju kõik kodus. Paraku oli reaalsus natuke karmim. Ja kui ma õhtuhämaras tulin, oli Tibu küll autol vastas kuid äärmiselt erutunud. Ja muudkui sõimas, sõimas, sõimas. No ON Tõprad! Oma kassist ei hooli keegi! Mine või kuuse alla! Kas korra ka kellegile meelde tuli, et kass väljas on ja lund sajab! Näu-mäusid, sabavõngutamist ja traagikat jätkus väravast kuni ukseni. Näe, ei olegi tummahammas, jäta ainult päevaks õue...:)
Seda ma muidugi talle öelda ei saanud, et teinekord tule koju, sa tobe orav, kui sind kutsutakse, Pokumees pidi sinu pärast peaaegu tööle hiljaks jääma. Härra Tibul jäi õigust niipalju üle. Silm välkus ja suu muudkui käis. Nõnda me siin siis elame. :)

Isand Bond.

Saabus eile päeval kella kolme paiku (poolteist päeva kuratteabkus) ja oli pisut meridiaanist väljas.
Oleks nagu tuttav koht, võimalik isegi, et ma elan siin. Whatever...Ou! TOIT!!!!Iih, õõh, TOIT!!!Aga nüüd laske mind välja, ma ei lase ennast vangistada umbsesse...Puuriidas on ka hea magada. Kuradi tuttav koht...Ma vist ikka tõesti elan siin. Ok, ma võin ju tuppa ka tulla. Kui sa just kutsud. Nii kenasti kutsub no kuidas ma ei lähe. Ou, näm-näm-näm, toit!:):):)
Ja krõbinad ka, kuulge siin on ju mõnna päris. Ja Bond kukkus oma pesasse ära.
Peale viietunnist kosutavat und tõstis ta pea. Midagi meenus. Midagi helehalli, mõnusat ja sulnist (Bondi vana armastus, naabrite Tripsu)...Ning ukse juurest kostis kalehäälne (lase parem uksest kui ei taha, et aknast lähen) NÄUUU!
Nii, et, te võite oma kassid hmh...neutraliseerida, kuid mälestus pööraseist pulmist jääb ja vanad kiindumused ka. Isegi kakelda oli ta pisut proovinud. Näos oli paar kriimu ja käpalt veidi nahka maas. Silmis möllasid hormoonid, lase mind välja, mul on vaja, ma pean...Nõnda, et ilmselt on teda veel paari nädala jagu harva näha, siis ehk saab oma kassi jälle tagasi. Mis teha, seltsielu. :)

2016 ja 2017.

Eile õhtul oli pluss 5,3, vihma sadas. Viimase 2016 aasta nädala keskel viltu keeranud sündmused said ennast aasta lõpuks jälle paremuse poole pööratud ja ema saab esmaspäeval haiglast koju.
Muidu oli hea aasta. Jälle muidugi niisugune isesugune ja eriline. Alates sõnajalgade maailmast vaimustumisest ja lõpetades sibullillede ääredimensioonidega. Ka huvitavaid alpitaimi tuli juurde.
Taimelistest tähtsündmustest mainiksin ära Botaanikaaia päevad, sõnajalatalu külastuse, Aalujate kokkutuleku, Võhma Juurika ja detsembrise reisi Lõunaosariikidesse. Ning muidugi meite vana armsa 8 c klassikokkutuleku.
Lapsed olid ka väga tublid, Astral ilmus esimene lastelaulude plaat. Luise tänava pesake sai valmis ja hakkas kulude neelamise asemel noortele sisse tooma. Lapselaps õppis lugema.
Ja kodus on iga päev kuulda sulnist viiulimängu. Keskeas viiul nullist kuni Bachini ära õppida on märkimisväärne saavutus, eriti kui seda tehakse pooleteist aastaga.:)
Täna on juba 2017. Pluss 3,3. Vaikne kuiv ja tuuletu varahommik. Maa lõhnab nagu oleks kevad (võta näpust!). Härra Tibu on soojakraadidest jätkuvalt vaimustatud ja seerib toa ning õue vahet. Bond aga pole terve ööpäeva koju tulnud. Seda on ka varem juhtunud, nii et esialgu ma veel ei muretse.
Aastalõpp saabus šampavahus ja kerges vihmasajus oma tänaval koos armsate naabritega.
Ilusat ja õnnelikku uut!:)

Massaaz

Bond on oma olemuselt veidi metsik. Ma usun, et jääbki selliseks. Osadel kassidel on see metslooma geen üsna tunnetatav. Nii ka temal. Kaua ta toas ei püsi, ikka kisub vabadusse. Suure paksu kasuka kasvatab sügisel selga ja sellisega kannatab kuuri all magada küll kui väga koerailm ei ole. Aga hoolimata metsikuvõitu olemusest, ei ole temas kübetki kurjust. Ta on üleni hästi hea ja tahab hea olla. Kui talle süüa panna, siis puksab tänutäheks alati peaga vastu kätt.
Muus osas ei ole Bond nii intelligentne kui Härra Tibu, kuid on tohutult head tahet täis. Kasse eriti dresseerida ei saa, et kõike tegema nagu koeri. Kuid mõnda asja natuke saab. Kui nad tahavad. Ja kui on selleks sobiv kuuseis. Ja kui neil parajasti uni ei ole. Poolkogemata siis vahel midagi õnnestubki.
Bond on meil elanud kassidest ainuke, kellele meeldib mõnikord massaaži teha. Aga loomulikult siis kui ta viitsib ja ei ole unine jne. Pühade ajal olime kogu aeg kodus ja sellest sai nagu lausa rituaal, et Bond tuiskas õuest tuppa, kuukas köögis kõhu täis ja tuli siis paide järele. Mingil hetkel taipas Bond, et käppadega sõtkumine meeldib mitte ainult talle vaid meile ka. Noh, et me oleme selle peale lausa vaimustuses või nii. Siis võttis kassiisand asja korralikult käsile. Vajutab käppadega uskumatult tugevalt ja ikka päris tükk aega. Niisugune tore kiisumiisumassaaž, nurruga ja puha.:) Nüüd on meil oma massöör ja seda teenust saab päris tihti. Viimane seanss oligi alles öösel. Ma küll ei mäletanud, et ma oleks aja kinni pannud, aga ega alati kõike ei mäletagi. Kell kaks ronis isand Bond mulle turjale ja hakkas sõtkuma. Nagu tainast. Ikka üks-kaks, üks-kaks, põhjalikult, iga käpa peal 5 kg. Kindlas teadmises, et perenaine on täiega sillas selle teenuse peale. Ma olen hea kass. Nojaa, muidugi, tore...tegelt itsitama ajas ja unemati hakkas asju kokku pakkima, aga siis väsis Bond ära ja kobis ise ka magama.

Esimene kevadeootamise päev

Millalgi peab ju ametlikult alustama...:) Kui aus olla, eks sai seda tasapisi juba novembriski tehtud,  kuid mis sa ikka ootad kui päevad tegelikult aina lühemaks lähevad.
Jaa, nüüd juba võib.:) Päevgi on algatuseks sobilik. Õnnis hele päikesepaiste kuldas pooleks tunniks toa tagumist seina (mida juhtub ainult talvise pööripäeva paiku ja juhul kui päike paistab) kuid siis enam üle metsa ei ulatunud. Sellegipoolest on kõik nii ilus ja hele. Viimased nädalad on hästi sombused olnud ja taevad väga maa ligi.
On kohe selline pidulik päev, et läksin vaatasin aiaasukad ka üle. Seni paistab kõik ordnungis olevat. Austraalia taim on elus, alpikannid ja iileksid samuti, mägisibulatel läheb hästi ja mätasjatel kivirikel on õienupud juba aimatavad. Kõrgel priimulal on salaõied, mida ta isegi lumede all elus on hoidnud. Millal ometi õpib ta normaalsel ajal õitsema?
Paar hostat olid lume- ja vihmaaegade tihedast vaheldumisest valesti aru saanud ja kipuvad ninasid välja pistma. valasin lihtsalt mulda peale. Muidu oli aias rahulik. Krookused muidugi välja arvatud. Vähemalt pooltel on ninakesed juba väljas.
Aasta oli armuline aiale, lapsed on ka väga tublid olnud, eriti mu armas tütrenarmas.:)
Ja teinepool siin ka - umbes poolteist aastat tagasi alustanud viiulilaborist kostab juba muusikat. Võib juba lemmiklugusid ka tellida, kohe tuleb. Fenomenaalne ja mõtlemapanev - et kas peab ikka viiuliõpet alustama alati maast ja madalast?
Homme algab jõulupuhkus - väärtuslik nädal vaba aega koduposserdusteks ja üldse.
Kaunist pühadeaega ja head kevadeootamist!:)

Ilmast ka.

Täna oli päike ja sellest peab kindlasti kirjutama. Päikepäikepäike...:).Kuigi detsembri kohta on teda tegelikult täitsa armuliselt näidatud. Muidu on viimase paari nädala ilmad kõikunud nagu vigurlenduri vererõhk. Ikka pluss viiest kuni miinus 12-ni, mis on ka selle sügise külmarekord. Ja vihma on ka palju olnud. Jumal tänatud, see võinuks ka lumi olla.
Hea rahulik laupäev ilusa unise päiksepaistega, tegin meetrikese vaipa, homme võib selle maha võtta ja uue hakkama panna.