See sillerdav suvi...

Kõige hilisem tulp, Menthon. Õitseb veel juuni alguses.

 01.06. Vihm, aga pigem selline tibutav hoovihm, mis aiatöid ega pabulaekspeditsiooni ei takistanud. Tore tegelane oli see kopli omanik. Kaheaastane suur suksu. Eks hobustega ole samuti nagu kassipoegade ja kutsikatega, et kasvu poolest oleks nagu täiskasvanu, aga uudishimu ja käitumine on veel lapse oma. Niisiis, kaevandan mina sõnnikut ja panen seda kottidesse, samas kui see suur suksu (üldsemitte mingi poni) tiirleb samal ajal  lapsik-graatsiliselt ümber minu ja püüab ootamatust külalisest kui meelelahutusest viimast võtta. Mis materjalist su jope on? Hm, juustel on huvitav lõhn. Ihhahaa, kõrva puhumist sa ei oodanud, eksole! :D Vahepeal teeb ta lihtsalt puhtast rõõmust väikse traaviringi ja tuleb siis kähku jälle tagasi. Tajun metsikutes kogustes õhinat, elurõõmu, uudishimu ja entusiasmi. Kärusangadele hammas peale ei hakka...hmh...tore, ämbri saab kabjaga ümber ajada...ja selle peale ehmuda...ahh, kuidas ma ehmusin!...aga siin on nii hullult huvitav, et ma ei ehmu kauaks...ma näen, sa oled nii rõõmus, lausa naerad, et ma jälle tulen...oo, sa võtad neid kilekotte taskust, las ma aitan...jaa, ma olen väga nunnu hobu, süga mind veel siit ja siit ka, ooh...Jumala eest, ta oli täpselt nagu noor kass. :) Kui selline ikka tähelepanu tahab, siis inimesel pääsu ei ole. 

02.06. Torm. Vihm ja tuuled ning tuuled ja vihm. Vaatasin aknast oma rabarbereid ja üllatusin, nad olid öö (vihmase) jooksul jälle pikemaks kasvanud. Nendega oli selline lugu, et meil on alati niruvõitu rabarber olnud ja kui Sirje maalt uue jämedavarrelise sordi tõi, siis muutus ka see meie aias peenevarreliseks. Mingil hetkel plaksatas mul nagu, et rabarberil pole midagi viga, hoopis rabarberimaa on lahja. Kuna sügisel jäi sõnnikut veitsa üle, siis eraldasin ka rabarberile ämbritäie. Ma ei uskunud, et see niimoodi mõjub. Kevadel ajas rabarber lehemügarad välja ja vaatas ringi nagu ikka. Aga kui vihma tuli, siis sööstsid varred vilinal taeva poole ja need olid jämedad, sellised mida meie kandis varem nähtud pole. Ning lehed nagu langevarjud. Niisiis vaatasin neid rabarbereid läbi akna. Peenrasse tööle ju sellise ilmaga ometigi keegi ei lähe! Aga hea mõte tuli. Tõime poest paar kilo sibulaid, ingverit ja varspeterselli, vormistasime kogu stafi koos rabarberitega tükkideks ja neist sai kaks potitäit imehead würtsmoosi. Pärast oli õdus õhtu kaugete külalistega lõunamaalt.

03.06 Täna tuli ainult natukene vihma. Lõikasin äraõitsenud tulpe ning istutasin priimulaid maha ja ümber. Avastasin ressursse maakasutuse vallas, veel on ruumi. Aga ainult pisemat masti tegelaste jaoks. See tähendab, et Botaia päevadel tuleb jääda kõigutamatuks ja järelemõtlikuks (a la kas mul on selle jaoks ruumi ja a la kõik jorjenid ei pea ometigi minu aias õitsema). Ning päris kindlasti lähevad sel aastal ära need iirised, kes ei õitse. Ma olen sellest alati ka peenra juures valjult juttu teinud kui mõni aiakülaline parajasti käimas on. Psühholoogiline surve on nii suur, et see suvi peaks iiristel pöörane õieuputus tulema.

05.06 Täna näitas kraadiklaas esimest korda 23,5 (vilus). Tundsin tõesti, et aias siblides hakkas suvesoe üsna kiusama. Hakka või siestat pidama, aga istutusjärg oli ees üsna pikk, sest eile oli Tartu Botaia päev. Ei saanud ju mitte minemata jätta, pealegi tekkis plaan tagasiteel ka  uue aaluja juurest Türilt läbi minna. Sest meil oli talle läkitus Annelt, terve kastitäis kaktusepoegi. Botaanikaaed oli imeline. Esimeste rododendronite hurm ja uhked vaated erinevatele kooslustele ning palju toredaid kohtumisi aalujate ja teiste aednikega. Aga siis jälle teele. Imaveres peatusime päris liigirikkas aiapoes, kus oli mitu toredat leidu. Anneli juures ootas meid huvitav aed. Perenaise meisterdatud aiaaksessuaarid (betoonist aiapink imeliste mosaiikidega, jaapanipärased stiliseeritud tornikesed, mosaiigikillukesi siin ja seal, aiapäkapiku koduurg väga uhke uksega ja kassikujukesed. Kui seniajani olime olnud üsna tõsised taimerallijad, siis Anneli juurest võtsime peale ühe elevust tekitava reisija. Ma olen endale alati saurusvõhka tahtnud, seda tema huvitava lehe pärast, kuid asja käigus oli kuidagi märkamata jäänud selle taime täisnimi - haisev saurusvõhk ja see sõna HAISEV torkas trükitähtedega taimepotile kirjutatuna sedakorda hästi silma. Võhk oli parajasti just õide puhkenud ja nägi väga äge välja.

Pika (ligi 30cm) tolmuka kate oli ühelt küljelt lahti puhkenud ja alla sibula rebadele langenud, paljastades katte sisekülje, mis küütles nagu rohekaskuldne mustade pantriträhnidega kaetud siid.

Tolmuka kasvukohast aga tõusis sellist odööri, et kõik kahvatasid. Haisust pidas väga lugu ka kamp kohalikke kärbseid, kes laaberdas nõiutuna õie peal, ümber ja sees. Püüdsime taimele kotti pähe tõmmata, kuid torakas oli nii pikk, et kõik kotid jäid lühikeseks ja kasu neist midagi polnud. Ainult kärbsed läksid närvi. Mina ei olnud nõus torakat maha lõikama. Siis tuli Tiia suure valge kilekotiga ja see oli viimaks ometi paras. Peletasime kärbseid niipalju eemale kui võimalik ja sidusime koti pealt kinni. Tehtud. Uimased kärbsed liibusid armunult väljaspoole kilekotti ja paras katsumus oli taim võimalikult kärbsevabalt pagasnikusse saada. Lõpuks saime ka selle kuidagi tehtud ja olimegi kodu poole teel. Aga siis selgus, et haisev saurusevõhk on nagu hea haisujuust, kelle aroomi ei saa ometigi üks tühine kilekott peatada. Tuulutasime terve tee autot ja lasime ükshaaval neid segaseid kärbseid aknast välja. Hais on väga huvitav, mingid noodid sellest meenutavad kaudselt lehmasõnnikut (umbmäärases ja tormilises käärimisfaasis) ja teine võimas noot on selline magus raipesiirupine. Ühesõnaga, selle haisu kätte just ära ei sure, kuid seda mitte märgata ei ole võimalik. Lisaks lehele, mis talle loodetavasti tulevikus ka peale kasvab, on õis ja hais ainult lisaboonuseks. Loomulikult värskes õhus jne. Aga muidu olen oma uude nunnusse väga kiindunud. Taimede osas ei õnnestunud kõigutamatuks jääda (haa-haa, see ennistine oli ikka uskumatult naiivne prognoos:) ja põhilise aja aiaajast võtabki nüüd potikõnd. Jalad on juba üsna lühikeseks kulunud, sest potte ja potikesi on palju. On priimulaid (kevad on üldse väga uuepriimulane olnud), on amsoonia, on orostachiseid, on võhku ja üks teistmoodi pisike lavendel.

07.06. Puhkuse viimane nädal. Jäänud on veel kuus päeva. Eile õhtul käisin Kaja Keskuses isetegevuslikku muusikali vaatamas. Oli omamoodi seiklus see ilma autota linna minek. Kuna harjumaalastele ei ole Tallinnas midagi tasuta, siis lootsin bussist pileti osta, kuid ajad olid vahepeal muutunud. Bussijuhi kabiini peal oli silt "Bussijuht pileteid ei müü" ja teine silt " Piletita sõidu eest trahv 40 eurot". Sõitsin siis pool tundi jänest, pikad kõrvad aknast välja loperdamas. Tagasi sain õnneks autoga.

10.06. Oleks nagu suvi või midagi, meil on sääsed väljas ja juba kahel päeval olen siestat pidanud, päeval läheb nii soojaks, et ei kannata aias olla (+24 varjus). Puhkus lõpeb kohe ära, aga osa plaanitud töödest jääb ähmasesse tulevikku, istutamist on sel aastal kuidagi väga palju olnud. Nüüd on veel jäänud nn "koera saba" kivilas, millest mitte veel üle pole saanud. Kui mõni asi mehiselt toppama jääb, siis ta jääbki. Aga sinilillede kaitsealal on pidu, käpalised õitsevad. Kahel sordil on õied peal, ülejäänud neli koguvad jõudu järgmiseks hooajaks. Aga lõpuks ometi on selline koht kus nad ennast hästi tunnevad.

14.06. Tööl tagasi. Ja hommikune sööstaiandus on jälle au sees. Aiaäärne floksipeenar on umbrohuvaba ja korralikult multšitud, homme saab ehk pojengipeenraga ühele poole. Omamoodi nauditav tegevus hommikuti, korra loomine aias. Flokse on sel aastal rõõm vaadata. Suured uhked puhmikud. Muidugi mitte kõik. Mõnele on üks või teine asi vastukarva olnud ja siis ta vireleb. Vahel on juure all sipelgad tegutsemas, vahel on rotikäik, vahel ei teagi põhjust. Enamasti võtan sellised nigelakesed üles, panen potti või uue koha peale heasse mulda kosuma. 

Ilus aeg on. Aednik vaatab hooaja jooksul üsna mitu korda ringi ja tunnistab, et nüüd on küll kõige ilusam aeg. Esimene kord oli kivirike, krookuste ja võrkiiriste ajal, teine moment tulpide, priimulate ja massilise hostade tärkamise aegu. Ja kolmas siis nüüd, kui on sirelitest raamitud aiapilt, rodode, laukude ning alustavate pojengidega. Ja natuke imelik aeg ka. Sirel peaks ammugi õitsenud olema, kuid nüüd saavad kokku sirel, pojengid, lumilauk (peaks samuti ammu unustatud olema) ja aediirised. Sel aastal on kõige varasem pojeng `Joker`. Ilmad on jahedapoolsed ja ööd jäävad tihtipeale 10 kraadi piiresse. Täna oli 9,8. Esimene mesi tuli tänavu 11.06. Eriti kirevad on kivilad.

16.06 Olen multšijärjega jõudnud epimeediumipeenrasse. Loodan, et massilise kareda jürilille- ja kannikesereostusesele paneb see järsu piiri ette. Olen sel kevadel mõlemaid erilise sadismiga jahtinud ning see levimislemb kraam läheb kõik roheväetise patta mädanema, et ükski seeme ei idaneks. Maikuu vihmad on aia imelisel kombel käima tõmmanud ja see näeb välja selline nagu ta peaks ideaalvariandis olemagi. Kullerkupud ei lamandu ega kolletu peale õitsemist koledaks vaid kestavad ka õiteta edasi, roosidel pole lehetäisid, floksid on võimsad kui tammed ja vääris-lõokannus näitab oma maksimaalset ilu. Muidu on meil temaga probleeme olnud, kui kevadel läbi kuivab, siis ei õitse. Tohutult põnev on pojengide osas - esimest õit peaks näitama tosin uut sorti. Tasapisi käib peenardes ka võimalike uute istutuskohtade otsimine, tänagi leidsin ühe kus heal floksikohal laiutasid karatau ja koonuslaugu seemikud. Seemikud lähevad kuskile peenrapiirde äärde ja voila! - uus tulevane floks saab endale väärika koha. Kuna sel aastal on floksid tugevad ja tõenäoliselt näitavad kõik sordid õit, siis saab ka nende osas kokku tõmmata. Mõned sordid, mis ikka väga sarnased on, pole kahte vaja, piisab ühest. Nime pärast nüüd küll duubeldama ei hakka. Aga jah, selline mõnus jahe suvi, ei hakka aednikule kondi peale ja põhjamaa lilledele ka meedib. Ainult, et kurgid ja kõrvitsad ei taha õues eriti edeneda, tomatitest rääkimata.

 Rodod on aga lausa võrratud. Nii võimast rodoõiemöllu pole meie mail veel olnud. Tänumeeles Tiile mõeldes. Äitäh.  :)

Ja nartsissiõieline rodo. 

18.06.Aednik on muidu pealtnäha normaalne inimene, aga see on ainult pealtnäha. Päästikuks on väike süütu oranž putukas kes vahel liiliate peal kaunist suveilma nautimas ja muidu jalutamas käib. Kui aednik seda putukat märkab, viskab ta korrapealt kõik tagasikätt maha mis tal käes on (vahet pole, on need ämbrid mullaga, kass, lapselaps, kastekannud veega, ämbrid umbrohuga, võileib, äsjapuhkenud iiris, kiviämber või üks suur kivi jne) ning hiilib liiliate juurde, haige läige silmis. Ta on valmis tapma. Kuigi ta ei võta tavaliselt ühtegi putukat niisama naljalt kätte, siis neid oranže on ta viimastel aastatel valmis isegi paljaste kätega puruks litsuma. Pokumehel hakkab hale: "Ilus putukas, no mis ta tegi sulle...Õudne naine."

19.06 Sattusin eelmisel nädalal hea sõbra floksiaeda ja sel nädalavahetusel oli Futulandi ees jälle tõsine väljakutse, et kuhu panna need kuus uut floksi, mis kõik olid eluvajalikud ja see fakt arutluse alla ei kuulu. Kaks päeva peamurdmist ning kõik on korralikult maha istutatud. Kuna varem ruulis aias palju liiliaid, siis on aja möödudes paljud neist taandunud ning vabastanud kenad päikesepaistelised kohad flokside jaoks. Vaja vaid need üles otsida. Paaril korral tuli ka aiamalet mängida, et see kõrvikpriimula läheb sinna tühja koha peale ja selle asemele läheb kerapriimula ja kerapriimula koha saab floks. Aga lähiajal ei ole enam soovitav üldse mingitesse aedadesse sattuda. Parem heaga eemale hoida. Pojengid Joker ja Red Grace tegid täna õied lahti. Üleüldse on kõik lopsakas ja tore. Oma osa on selles suuresti ka eilsel vihmapäeval. Lausa nii hea sadu oli, et enamus veenõusid sai täis. Joker on alguses roosa, pärast muutub valgeks.

Red Grace

24.06 Esimene kuumalaine. Tuulevaiksemates kohtades tuli +31 ära. Sakus oli +25 varjus. Eile oli õdus jaanilaupäev koos traditsioonilise minilõkkega. Peale päikseloojakut läksime metsa jaaniusse otsima, aga selles kohas kus neid iga aasta tavaliselt leidub, ei olnud seekord ühtegi. Ööd on pikalt jahedad olnud, ehk näeb metsatulukesi nädala pärast.

Aias on pojengide puhkemise aeg. Black Beauty

Etched Salmon

Aleksander Fleming

Ning esimest korda on aednikul selline seis, et pole vaja midagi maha istutada. Sest kõik uustulnukad on oma koha leidnud. Väike plaan mõlgub meeles seoses eesaia varjupeenra muudatusega, kuid oleneb ilmaoludest. Sest need on vä-äga kuumad. Umbrohtu on küll kolmveerandi võrra vähem kui ilma multšita oleks, kuid kui on valida kas kastad või rohid, siis las jäävad need mõned umbrohud, parem annan janustele juua.

25.06 Kriipis nii silma, et võtsin hommikuse jaheduse ajal selle eesaia kivitöö ette. Kolmest kividega ümbritsetud peenrasaarest saab mõningase kangitööga moodustada ühe suure ja lauge joonega istutusala. Natuke tuleb ruumi ka juurde ja peenraäär peaks kujunema heaks kohaks kus väikesi mittemousesid eksponeerida. Kangi läheb sellepärast vaja, et kolm peenrasüvendit olid varasematel aegadel eesaia killustikukattesse uuristatud ja peenarde vahel olevate paekivide all on teekate veel täitsa alles. Paar ämbrit killustikku jõuab välja urgitseda, siis äärekivi paika ja lehemuld tühikusse. Järgmine päev jälle. Küll ta ükskord valmis saab. Pärastlõunane siesta jäi ära, sest tulid küttepuud. Nii kuuma ilmaga pole veel kunagi puid laotud. Parajasti kui just hakkas nutuseks kiskuma tuli naabripoiss appi nagu noor jumal. Tehakse ikka ilma häid inimesi. Puud sai tunni ajaga laotud.

27.06 Edasi ikka pojengilainel: `Joker` on juba lumivalgeks pleekinud ja pudeneb.

Kuumaga õied kaua ei kesta. Palav. Käin hommikujaheduses aia läbi ja vaatan üle, kelle vunts hakkab sorgu vajuma. Kõige hädalisemad saavad kastekannuga vett. Teised peavad homse vihmani ootama. Multš on suuresti abiks ja maapind ei kuiva nii ruttu läbi. Võrreldes eelmise aastaga on floksid päris kena väljanägemisega. Pojengidest on kõige tublimad ning vitaalsemad keskmise õitsemisajaga Kansas,

Chiffon Parfait

Pillow Talk

ja nimetu lumivalge kes sai kunagi ostetud Sarah Bernardi pähe, kes ta mitte ei ole. Aga ilus tugev sort, lõhn meenutab roosi ja maikellukest.

Kurgid õueanumates naudivad sooje ilmu ja roosidele näib ka väga meeldivat.

29.06 Homset vihma ei tulnud. Multš teenib ennast praegu 200% -liselt tasa, sest multšitud aladel keegi veel hinge ei vaagu...kuid kõik alad ei ole veel multšitud. Ja ongi käes. Jaapani priimulad, kerapriimulad ja vääris-lõokannus olid õhtuks närtsinud, kastmine äratas jälle ellu, aga see tähendab, et muld on sügavalt läbi kuivanud. Suur lumeroos on ka valve all, et vähmagi norutamise peale saab ämbri vett kaela. Ja palavaga läheb inimene ju peast totakaks, no oli mul vaja sinna pojengipoodi minna...Läksin küll ühte ostma, aga tulin kahega koju. Juhanis müüdi `Eden`s Perfume`, mida olen ammu tahtnud, kuid teiste pojengide hulgas märkasin ka ühte niisugust, mis välimuselt teistest väga erines: Tume vars, väga ilusad teistmoodi struktuuriga lehed ja intrigeeriva välimusega õis. See oli `Red Sarah Bernardt`. Tõepoolest, kirjutised ei valeta - `Sarah Bernardtiga`pole tal mitte midagi ühist. Ja üldse olevat ta hiinlaste aretis. Kasvukohtade otsimine saab põnev olema, sest mida edasi, seda seiklusrikkam see on. :) Ja veel aiapilte juunikuust.

Minuett

Ise tulnud nelgid

Kuumapeletuse programmi käivitamine. Mõeldud-tehtud. Ära mahtumisega oli natuke probleemi, aga pole meil kunagi nii olnud, et miski asi ei mahu ära. Lihtsalt mõnda aega saab kuuri juurde jõnksuga mindud. Ja kui ilmad jälle jahedaks lähevad, on terve bassutäis kastmisvett. :)

Imeilus väike berberisepoeg, tänud Helenile. :)

Mauklehtede malbe sära

Ka valged elasid talve üle

Siili kollasest marmorist jooginõu, leitud vanakraamipoest.

30.06 Lõpuks ometi vihm. Ega enam ei osanudki oodata, taevas eksles terve õhtupooliku igasuguseid pilvi, aga sealt vaid piserdas natuke. Siis tuli seitsme paiku üks hästi asjalik pilv, kastis aia ära ja veenõu sai ka pooleni täis. Aga multšimata iirisepeenras võimutseb endiselt põud, sest see on põhjani läbi kuivanud.

Mai, loomise kuu.

02.05 Öökülm -3,4. Aga muidu magusalt töine hommikupoolik kivilas. Said jälle mõned alpitaimed päriskodusse maha pandud ja asja käigus ka seda va nuhtlust, jürilille, retsitud. Praegu on ta sümpaatselt hästi märgatav, väikesed valged värdjalikud õied on hästi näha. Aga NII kevad on, lehiste pungad paisuvad, kohe-kohe...kui õues oleks na-tu-ke-ne-gi soojem. Mõlemad kämmalvahtrad talvitusid hästi, kuid hoian ikka veel igaks juhuks oksad peal. Sest ega meil ei tapagi talv, hoopis kevad tapab. Aprillis oli päeval pluss 12 ja öösel miinus 7. Kõik ei pea vastu. Õnneks pole nii külmi öid tihti, aga neid on ette tulnud. Ja miinus 5 on aprilliöös üsna tavaline. Mesimummid mesilamaal on hästi edenenud ning laiendusedki juba tehtud. Enamusele ka magasinid peale pandud. 

03.05 Lubatud vihma asemel lõõskavad külmad tuuled. Soojemates nurgatagustes ja sisehoovides puhkeb juba võililli ning paju- ning toomingavõsad on rohelises vines. Lehised sätivad lehtima, aga väga-väga aegamööda. Kevadmagun on stardivalmis, kuid õisi veel avanud pole. Ka kaheldav jefersoonia viivitab. Karukellad õitsevad, kuid õievarred on madalad. Samamoodi madalad on nartsissid ja tulbid. Aga alpikaljud säravad värvides. Kivirikud, kes muu. 

ja marmorleht sätib õitsema 

04.05 Mai - loomise kuu...Looks ju, aga mis sa siin ikka kui vihma pole tulnud ja ööd on jäised. Eile õhtul lubas ilmateade, et öösel tuleb +4. Vana indiaanlane juba teab, et kui õhtul kaminasse tuld peab tegema, siis on targem õrnukesed asjad kasvuhoonesse tõsta. Tõstsingi. Varahommikul näitas kraadiklaas -4,2 ja vihmaveenõul oli jää peal. Täna ööseks lubas ilmateade +2. Huvitav, kas Külmakandi võtmes -6 ? Ei, kõigest -2,1 oli. Hommikul teen kasvuka lahti, tõstan õrnukesed vilusse. Õhtul jälle taimed kasvukasse ja kui eriti külm on, panen küünla ööseks põlema. Hämarikus on tore vaadata kuidas kasvukas aias helendab. Õnneks pole nii palju külma olnud, et priimulate õitsemist segaks. Kuulikindel tavapriimula hea sõbra aiast. Väärtus omaette, sest see priimula  õitseb alati rikkalikult.

06.05 Tänaseks lubatakse pluss 15 ja öökülmad näikse ka olevat taandunud. Kui nüüd vihma ka tuleks, siis võiks aias imesid näha. Kuidas taimestik raginal maapinnale murrab. Kevadised lemmikud. 

11.05 Hurraa, esimene öö kus ei pidanud potitaimekesi kasvukasse tassima! Ja hommikul +9,3. Ning vahepeal on olnud palju sööstaiandust. Pooled kivilataimed on istutatud, külvid tehtud ja iga päev ikka see jürililletõrje (see jäle ja visa umbrohi). Ning vihma tuli. Puhas õndsus. Ja isegi 2 korda. Vihmaveetünnid on täis ning metsade kohal hakkas juba pühapäeval (08.05) levima õrnroheline vine. Puud lehtivad. Ning lehised (ilusilus!) ja kõik muu takkapihta. Aias õitsevad kaheldav jefersoonia ja kanada kevadmagun, tasapisi avanevad priimulad. Tulbid on saavutanud täispikkuse kuid värve näitab vaid paar sorti. Võilill haljasaladel õitseb. Rahvas käib võsas karulauku korjamas ja vaher õitseb täiega. Ja varjualal näitasid esimest korda nägu sellised tegelased. 

12.05 Vihmaga on päris hästi. Tänagi sadas. Aga sombused hommikud on sellised unised ja kõlbavad ainult maha magamiseks. Ilmselt on sööstaianduseks ka päikest vaja, energia vms. Mitte ei kisu vihmaga aeda. Aga taimedele meeldib. Elalõng kivilas.

14.05. Eile oli Pärnu laat. Väga sümpaatne üritus, hiina kaupa ning secondhandi ei olnud ja pilet kõigest 2 euri. Kuigi, peab tunnistama, et laat oli suhteliselt ampli- ja võõrasemapõhine. Kirsiks tordil olid muidugi lätlased oma suure valiku tüvel ja tüveta okaspuusortidega, millede hulgas oli ka tõelisi unistuste soolopuid. Püsilillemüüjaid oli vähevõitu ja priimulaid (mida mina otsima läksin) kohtas vaid kahel korral ning need olid kõige tavalisemad nn vanaema aia omad. Keegi müüs Cyclamen hederifoliumi 8 euriga! Aga muidugi, kui sa oled kogu turu peale ainus kelle taimeletil ka alpikanne leidub. :) Hästi palju oli kõikvõimalikke tomati, kõrvitsa- ja paprikasorte, kasutaimebeebisid ja üheaastaste lillede taimi. Kevadlaada vääriliselt. Ostsin lätlaste juurest abies koreana `Icebreaker`, ühe mesiniku letilt väikese purgi tatramett, teisalt austerservikute seenepaku ja sain teada mis on hansa ja puskari vahe. Hansat tehakse ainult rukkist, aga puskarit võib ajada kõigest. Koduteel põikasime korra ka Nurgale ja sealt leidsin toreda kanada kuuse kääbiku `Jalako Gold`. Kuna me parkisime oma autod Laagri Bauhofi juurde, siis ei saanud ka seda mitte külastamata jätta. Bauhofis pakuti võileivahinnaga laialehist kellukat ja seda mahub ka kõige tihedamas aias kuskile vahele pista. Kodus on õitseng. Kleidisametipriimula. 

16.05 Selja taga on kaks mõnusat aiapäeva oma lemmikhobi seltsis. Laupäeval tegin alpikaljudel peenhäälestust ja eile kujundasin varjutaimede nurka. Metsad on kaetud juba päris tugeva rohelise vinega, imekaunis aeg. Koos lehtimisega tärkavad epimeediumid. Nad on oma täispikkuse saavutanud kuid veel ei õitse. Tulpidest oli esimene Shogun ja kasvuka kõrval lilla ning eesaias valge. Ainuke sinistest kullakestest. 

17.05 Ametlikult on puhkuse esimene päev. Jiihaa! :D Mida siis kõigepealt või millisesse peenrasse kaevuda? Silma ette kerkis see eksalteeritud orav "Jääaja" multikast, kes on lõpuks ometi oma tammetõruga kahekesi jäänud, see on täiesti käpaulatuses, ei veere kuskile ega kao. Terve kuu aega oma aiaga kahekesi! Kõigepealt tellisin Barnhavenist priimulaseemneid, siis vaatab õues edasi et kuda ja mis. Ilm on jahe, pluss 6.

20.05. Metsad on juba mõnusalt helerohelised kuid lehtimine pole veel lõppenud. Esimese nädalaga olen saanud kasvuka töökorda ja paraadpeenra vuntsimisega poole peale. Alpialade istutused muidugi ka vahepeal. Ja entroopiaväljade likvideerimine otseloomulikult. Mais kipub foorumis ja blogis kõige vähem juttu olema. Maandud puuhobuse elemendis arvuti ees, tuiutad ekraani ja paned kirja et oli jälle üks megaäge päev. Kohe täiega äge päev ja lähed kukud teleka ette ära. Täna sain hea sõbra käest just selle õiget värvi igamaguna. Puhas lapsepõlvenostalgia - ärgata imekaunil suvehommikul umbes 57 aastat tagasi ja avastada vanaema lillepeenras suur oranzikaspunane lill, mis lapsele ninani ulatub. Sellel lillel on süsimust pesusametine südamik ja õielehtede põhjas on siidiselt läikivat musta. Õielehed on pärast puhkemist veel pisut kortsus ja seal kõrval on veel mitu õiepunga, üks on juba paotunud ja lõhest paistab samasugust luksuslikku oranzikaspunast. Esimene iseseisev teadlik vaikne tõdemus - see on ILUS! ... Aga ka sinisel värvil pole midagi viga. Alpi meelespea seemik 

26.05 Eesaia rodoala laiendus. Häppi.:) Materjalihunnikud ja turbapätsid on peenraks vormistatud ja rosinaks tordile sai viimane kotitäis männiokkaid, millega tulemuse ära multšisin. Väikese aia suurim nuhtlus on ruumipuudus. Ja kui kevadeks on mõnele panipaiga ruutmeetrile varutud pool kuupi hobusesõnnikut, kuupmeeter poolvalmis hapukomposti, suured pakid haputurvast ja kasvuturvast ning aias on kolm suurt kompostihunnikut, siis hakkab vaikselt pooma. Mitte kuskile ei mahu enam mitte midagi. Nüüd on jälle muidugi  ruumi laialt. :) 

27.05 Lehtimine on lõppenud. Teise nädala sisse mahtus palju istutamist ja ümber istutamist,  kaugem sõit ühe tuttava mõisahärra valdusi vaatama ja Mammutriinu värvikirev aed. Ka futulandis on külalisi käinud, viimased alles üleeile. Muidugi rääkisin suure suuga, et aed muudab ennast umbes iga 2 nädala tagant. Siis läks vihmale. Üks päev sooja mõnusat kevadvihma ja aed muutus tundmatuseni. Ei ole vaja mingit kahte nädalat vaid lihtsalt vihma. Palju uusi õisi, pojengide uhkelt sirguvad pealsed, tulpide mahlased värvid ja kivilaelanike ärkamine. Kevadpildid 

Edulugusid on ka. Kui eelnevatel aastatel on kuldkinganurgas õitsenud üks või kaks isendit ja needki suurivaevu, siis peale jaapani sireli mahavõtmist paistab kuus või seitse sorti erinevaid pealseid tulemas olevat. Saab näha siis, et kes ja kudamoodi. Minu üllatuseks õitseb ka enamik eelmisel aastal maha istutatud pojengidest. Ja mõni lausa kolme-nelja õiega. Ning aiaservast pistis nina välja seninägematu tegelane - preeriaküünal. Eks aastaid tagasi ma ta ühel meelesegaduse hetkel Võhma Juurikalt soetasin, istutasin maha ja unustasin. Tema jaoks ei olnud vahepeal ilmselt soodsad suved ja alguses ei teinud ta mingeid pealseid. Eelmine suvi aga pistis nina välja. Uurisin järgi, et kes sa sihuke oled ja premeerisin teda kompostiga. Tulemus näitab vägevat nuia.

Ja teisalt - sa pole aednik, kui aeg-ajalt ämbrisse ei astu. Päike kõrvetas osade azaleade lehed ära, ei ole kogemust, et teadnuks hoida, nüüd muidugi selge, et vaja kevadel varjutada. Päris välja läks üks imepisike rodo, kelle jaoks see paks lumi ilmselt väljakannatamatuks osutus. Või meie laiuskraad üldse. Tema lihtsalt kevadel ei ärganud. Võibolla olid mõned liiga krõbedad külmakraadid vähese lumega ajal. Ei tea. Paeonia cambessedesii pung oli hävinud. Võtan hoogu, et juurikas üles kaevata ja uude kohta istutada. Ei ole ikka vaja nii vara nina välja ajada, maarjamaa kevadööd on julmad ja külmad. Parem panna ta alpikannide elualale, kus lumi viimasena lahkub ja lume all äkki siis niiväga nihelema ka ei kipu. Aega küll selle punga maa peale läkitamisega. 

30.05 Tulbid meeldivad mulle aiva rohkem. Võimas värvilaik, mille moodustavad 10 õit. Kindlasti 10, mitte vähem. Ilmad on jätkuvalt jahedad, pilvised ja selle mai kohta võib nüüd täitsa vabalt öelda, et mõnusalt vihmane oli teine. Maa on kastetud, tünnid ka täis. Ja aedniku jaoks ideaalsed pluss 15-16 aias ringi paterdamiseks. Mesinik muidugi nuriseb, sest vihma ja jahedaga kena korjet ei ole. Tulpe võiks isegi rohkem olla, küll pärast on aega suvel nende muude püsikutega mediteerida. Kevadel olgu värvimöll! 

31.05 Vihm. Sirelid ja palu-näsiniin hakkavad puhkema. Kivila kõige ilusamate lehtedega näsiniin `Golden Treasure`kasvatab uusi kuldseid lehti. Nende asemele mis aprilliööd ära võtsid.

Ideaalne struktuur, jänesekapsad. Kui isegi tuleks mingid õied, oleks vaid lisaboonus. :)

 Ja varaste tulpide õieaeg hakkab vaikselt läbi saama. Keskmised peavad veel vastu ja kõige hilisemad alustavad. Härra Tibu magab künnimehe und. 

Armas aprill!

 

04.04 Aprilli kaks esimest ööd olid -9 kuni -13, edasi on päikesepäevad asendunud madalrõhkkonnaga ja sellega seonduva lauspilvitusega. Aga täna öösel ei olnud maa külmunud ja väljade kohal lehvis hommikul mõnusat kevademeeleolu. Lõoke trillerdas pealpool pilvi ja muud linnuhääled nii võsast, metsast kui põllult segunesid tema hommikulauluga. Hetkeks tekkis mul mõte, et kui võtaks labida ja vaataks kuidas läheb alpikannidel tagaaia lumekuhja all, aga siis oli juba kell nii palju, et tuli asjalikuks hakata ja mõte jäigi mõtteks.

05.04 Aga armas Aprill, millega sa siis NÜÜD hakkama said!!! Oleks veel, et mingi öine salalumi mis hommikuks sulanud on, aga maa on täiesti valge! Kes siis sedasi teeb! Väga maotu temp. Vihma on muidugi tarvis, sest agara lumesulamise käigus märtsis eriti (või üldse mitte) vihma ei sadanud, aga lumele kehtib meil aprillist alates täielik embargo. 

Hoolimata Aedniku väiksest (kuid kaljukõvast) arvamusest sadas terve päeva lund ja õhtul veel takkapihta. Üllatus ootas kodus. Ei, meil ei olnud nagu linnas, et pluss 5 cm lund. Meil oli ikka 10 ja 15 ning tuisukoridori servas hanged +20cm. Võrkiiristest ei paistnud isegi õieleheotsakesi lume seest välja.

08.04 Tuisuvallatusi jagus ka 6. aprilliks, alles eile hakkas olukord jälle normaliseeruma. Oli kenasti pluss 4 ja ei läinud isegi öösel külmemaks. Täna hommikul koputasid kevadvihmad aknale. Ees ootab esimene nädalavahetus aias. Tahaks loota, et kastid, kivid ja muu kraam on kenasti maa küljest lahti sulanud...                                                                                                                                 Sammalkiviriku kevadvärvus

09.04. Aga võta näpust! Öösel oli maha sadanud uus lumi (mis lumepilve all me küll elame?) ja külm tuul puhus peffa. Torkisin saapaninaga mõnda vana lume hange, kastsin esimest korda kasvuhoone taimi ja tulin tuppa ära. No ei ole veel aeg, ei ole.

Päeval läks väga pimedaks, päike kattus lumepilvedega ja maa sadas valgeks. Tuul ulus korstnas, õues tuiskas ja see kõik oli väga nilbe. Nüüd on jälle sinitaevad ja päike, lumi sulanud. Hmh...nagu hea ja kurja võitlus. Aga elekter on täna odav ja pesumasin urrab juba viienda täiega. Mis meil sest õueilmast, tehku mis tahavad. Samas on mul jätkuvalt silma ees pildike kasvuhoonest. Ukse kõrval nurgas seisis potike pojengipojaga kes oli oma punaka rosetikese mullast välja sirutanud ja küsis juua. Seda ta ka sai. Aga kui mäletaks mis rosetike ja mis pojengike...Ehh, seda sügisest aednikku!

Selle talve tubaste tööde hunnikut silmitsedes tabas mind tõdemus, et mõned mesilapadjad ongi veel jäänud ja siis on kõik tehtud.

12.04 Päevad on juba päris toredad soojad, kuni +8 ja päikselised, aga...armas, Aprill, mis siis täna öösel juhtus, miinus 6,5! Mõtlesin just oma uued potipriimulad kasvukasse viia, aga sedasi ei tule sellest ju midagi välja! Heameelega soovitaksin sulle mitu kohta kuhu sa võiksid oma öökülmad pista (kõige austuse juures), aga muidu kulgeb laugelt ja kenasti. Krookused ja võrkiirised õitsevad, ükshaaval puhkeb hilisemaid sorte ja hiljem lume alt pääsenuid.

Alpikanniala tagaaias on endiselt lumekuhja all, kuid dauuria rodo paistab sealt juba välja. Eile õhtul tegin alpikas algust klaaside pealt ära võtmisega. Maja kõrval olevas kaktusepeenras õitseb esimene lõokannuse poeg. Kuna pean oluliseks seda mis paistab aknast, siis kõige kevadisem vaade on selline.

14.04. Kevadvihm ja +4,5. See on omamoodi ime, mida teeb üks lihtne vihm, selline milles pole jääkristalle ning mis pole segamini lörtsiga. Usaldavalt pistavad mullast ninakesi välja ka seni ilmastiku vastu umbusklikuna püsinud taimeliigid. Mis on tulbilehe sees?

Sel aastal õitseb isegi laialehine lumikelluke. Aga pilgupüüdjaks on hoopis salasinilill. Tema on valinud elukohaks pisikese enelapõõsa. See on nii südantsoojendav kui sinililled aias levima hakkavad. Neid võib leida kiviktaimlast, sillutise plaatide vahelt kui ka pojengipõõsastest. Sinilillel ja lõokannustel on meil vaba voli, levigu ja kasvagu kus aga tahavad

15.04 Head ajad on alanud. Pole just kõige soojem ilm (+3, kui õue lähen), aga tuult pole ja keskpäevast tuleb päike ka välja ning enne kui kella taipan vaadata on neli tundi läinud. Siblisin metsistuma kippuvaid (kõik ju kasvab) alpikaljusid, võtsin mõned mägisibulad vahelt välja, taltsutasin ringironijaid ja uuendasin nimesilte. Tänase seisuga on kõik klaasid pealt ära võetud, Üks marmorleht mädanes ka klaaside all ära. Mauklehed on kenasti elus. Kui mõni klaasiots eriti hellikuid kattes ka kivirikke katma ulatus, siis on tagajärjeks üleni õitega kaetud mättake. Ilma katteta saavad nad igasuguses talves suurepäraselt hakkama, kuid õitsemine ei ole nii võimas. (Nii, et kui keegi vahetab oma vana külmkapi uue vastu, siis vana külmiku klaasriiulid võtan kõik suurima tänuga vastu. Need on kivila jaoks parimad. :) 

16.04 Armas Aprill, ma ei taha täna õhtuks enam selline puuhobune olla kui eile, aga kuradima mõnus on järsku aias KÕIKE teha. Tõsi, veel mitte päris kõike, sest kui püüdsin viimast alpikannipoega mustikate alla istutada, siis selgus, et turbapeenar on 10 cm sügavuselt veel jääs. Jätkasin kõige vanema alpikalju peenhäälestust, praegu on parim aeg pisikivirike ümberistutamiseks kui nad on liiga laiaks kasvanud näsiniine hõlma alla jäänud. Praegu on ka parim aeg rohimiseks, kivimultši uuendamiseks, alpikaljude näljapinnases niruks jäänud äärispriimulatele normaalse mulla lisamiseks jne. Ning see kõik on nii kütkestav ja põnev. Kuidas keegi õisi moodustab, mida keegi arvab sügisesest väetamisest (sest nagu juba eelpool öeldud, ei elagi kõik alpitaimed õhust ja armastusest). Väetamine alpikaljul on mõnikord eluvajalik kuigi see tähendab vaid peotäit lehemulda. 

21.04 Viimane nädal on olnud nagu kiirrong. Näputäis rohimist ja rehitsemist sööstaianduse võtmes hommikuti ja siis tuleb jälle minna. Õhtud on küll valgusküllased, aga ega ikka tööinimesest ei ole õhtul enam aednikku, olgu need mõtted keskpäeval kuitahes optimistlikud. Õhtuks käib vedru maha ja asi vask. Tänaseks on tagaaias viimane lumelaik ära sulanud, veel eile oli ta olemas. Rämepikk lumeaeg küll, sest täitsa ausa näoga võib selle talve kohta öelda, et meie aias oli lumi peaaegu kuus kuud maas, kuigi viimasel kuul oli tegemist vaid ühe paksu hangega, mis mitte sulada ei tahtnud. Sinililled alustavad oma säramist. Tänaõhtune projekt näeb ette sinilillede kaitseala laiendamist. Kunagise jaapani sireli kännu peal on nüüd hea poolvarjuline koht nii iileksite kui sinilillede jaoks.

24.04 Õndsalt soojad kevadilmad lõppesid eilsega ära. Täna on kõle ja külm. Eile sai oma aeda näidatud ja teiste omi vaadatud. Selleks nädalavahetuseks planeeritud suuremad tööd jäidki tegemata, sest soojad ilmad on aedniku ära hellitanud ja vinge tuulega +5 kraadi pühapäev ei tundunud üldse ahvatlevana. Isegi kass põrkus rõduukselt tagasi, nii kõle oli see tuul. Sai siis hoopis pühapäeva pühitsetud (logeletud) ja mis seal ikka, ongi see nädalavahetus jälle läbi. Krookused ja võrkiirised lõpetasid nagu üks mees õitsemise kui soojaks läks. Eesaias õitsevad nad edasi, sest seal on kõik hilisem. Teatepulga on üle võtnud lõokannused ja kivirikud. Puhkuseni on kolm nädalat. :) 

01.05 Kui enam pole aega kirjutadagi, siis on hooaeg mürinal käima läinud. Selja taga on töine nädal koos taimede saabumisega ja aia suvekorda seadmisega. Ilmad on jätkuvalt jahedad. Öösiti on enamasti külmakraadid, eelmise nädala rekord oli -7,2. Päeval võib päikese ja tuulevaikuse korral isegi üle 10 plusskraadi olla, kuid taimed on ettevaatlikud. Ja nõnda on sel aastal välja kujunenud huvitav moment, et avamaa peenardes midagi nagu eriti peale sinilillede, lõokannuste, mugul-murtudsüdame ja kirgaslillede ei õitsegi, sest enamik priimulaid, kevadmagun ja idahüatsindid ootavad soojemaid ilmu ning krookused ja võrkiirised on ära õitsenud. Kõmri lodjapuu avas oma lõhnavad õiekobarad. Näsiniin õitseb ka. Ja alpialadel on värvipidu. Pisikesed kivirikumättad lustivad täiega. Puhkuseni on kaks nädalat. :)

Võnkt

Oli keskmisest kenam aprillihommik. Kõike õnnestav päike tõusis maailma kohale, kuldnokad seerisid puude all ja peenardel avasid krookused oma õiekroone päikesele. Härra Tibu oli käinud küll Bondiga, küll ilma juba sisse-välja, sisse-välja, sisse-välja, sisse-välja ja sisse ning istus järjekordselt noolekujuliselt rõduukse ees, et välja saada. Kassiomanikud kasvavad oma hoolealusega pikapeale nii kokku, et loomakesel pole vaja häält tehagi. Ning kass teab seda. Tuleb, vaatab sulle õige näoga otsa või istub õige koha peal ja kohe selge mis kass tahab. Niisiis istus Härra Tibu võimalikult noolekujuliselt rõduukse ees ja kõige lollimale siililegi pidanuks selge olema, et kass tahab välja. Pokumees oli sealsamas 10 cm kaugusel, kõrvaklapid peas ja mängis hääletu režiimi peal muusikasse süvenenult klaverit. Härra Tibu oli juba omaarust tükk aega seal sedasi istunud ja hakkas kannatust kaotama. Kassi saba tegi võnkt! (seljanahk tõmbleb ärritunult, saba läheb sellega kaasa ja tekkib närviline sabalöök ülevalt alla) Võnkt-võnkt! Võnkt-võnkt-võnkt! VÕNKT! (raisk!) Härra Tibu hakkas enesevalitsust kaotama. (mis kuradi lugu see on omaenda majas ei saa uksest välja!) Võnkt-võnkt-võnkt-võnkt-võnkt!!!! Pokumees itsitas, ütles "Ossa oinas." ja avas lõpuks selle nii vihaleajavalt kinnise rõduukse.