Seen

Teeseen tunneb ennast juba nagu kala vees. Vastupidiselt minu oletusele, et kaua ta seal põhjas ikka konutab, küll ta pinnale tõuseb, ei ole nii juhtunud. Seen teab, mis seen teeb.:)
Ta konutab endiselt põhjas, kuid koduvedeliku pinnale on tekkinud õhuke limastest molekulidest kile. Ilmselt vajab seen normaalseks elutegevuseks siiski mõningast kokkupuudet õhuga ja kasvatab nüüd selleks vajalikku "ülemist korrust".
Ka täna pole mitte millegi poolest eriline päev. Sajab ja on endiselt september.

Sadu

Oli see nüüd teist või kolmandat nädalat, aga sajab. Kord tibutamisi, kord poolpadukana, kord tüüne lõputu usina sabinana öös, hommikus või...ah, vahet pole, sest niikuinii on taevas kogu aeg varesehall. Kui ma eriti ei eksi, siis on septembris seni olnud umbes kolm päiksepaistelist päeva. Ja sajab. Hehe, sest SEE on nüüd ilmselt juba alanud.:)
Talv on tulekul.
Praegu sajab vihma. Kui ilmad põhjakaarde keeravad ja külm üle piiri tuleb, siis hakkab sadama lund. Ja sajab kevadeni. Iga päev. Vahepeal on kuni kevadeni ainult kaks päiksepaistelist päeva. Kui sedagi on. Võibolla arvab ilmataat, et pole teil miskit vaja, teil oli septembris tervelt KOLM!!! päikselist päeva.
Umbes oktoobrist lisandub pakane, mis muudkui kangemaks läheb ja kulmineerub kuskil veebruaris. Siis hakkavadki aiateibad külma pärast tuppa küsima. Vahepeal muudkui kogu aeg sajab. Lund, loomulikult. Inimesed kaevavad hommikuti oma korstnaid lumest välja, et saaks jälle hakata ahju kütma ja teadlikumad on muretsenud endale poeskäimiseks räätsad. Sellest hoolimata läheb iga päev inimesi lumme kaotsi...nad leitakse muidugi kõik kevadel jälle üles, aga midagi kohutavalt rõõmustavat see nüüd küll ei ole.
Moosid on, mesi on, mõtlen kas peaks veel midagi varuma. Tikke, küünlaid, soola, nagu enne suuri hädasid ikka kombeks?:)
Kuidas küll varuda päikesevalgust?

Septembri keskel

Vaatasin kärjekastid üle. Leidsin päris mitu kärjekoi pesa. Vähemasti ei rüüsta need enam midagi. Paistab, et paari nädala pärast poleks paha kärjevirnad veel korra läbi lapata. Seal võib hetkel olla veel koorumata pätte. Märkasin, et kärjekoi eelistab vanemaid kärgi, kus on meejääke ja suira, kuid uuristab ennast ka uutesse kärgedesse. Tegelikult, kas pole huvitav soodumus - seedida vaha?
Mesilaste söötmine on lõpusirgel. Mesinik viib täna sööta veel lähimesilasse ja siis on inventuur. Kes kuidas toidu vastu võtnud ja et talvel kõigil kärjed täis oleksid.
Aeda tulid juurde võrkiiris `Harmony`(puhas klassika:), turkmeeni lauk, karatau lauk ja valge hiidlauk. Kauni sügislille topeltõielist vormi tahaks ka proovida. Selle nimi on `Waterlily` ja ta näeb tõepoolest vesiroosi moodi välja.

Enne kui hostad siloks saavad

Avastasin mõnede hostade juures ühe sügisese kolekäitumise - sinihall hosta `Halcyon`, tokudama hosta `Tokudama Flavocircinalis`, Òn Stage´, minihosta, `Sagae` ja `Sun Power` ei tunne septembrist enam rõõmu ja nende leheservad kolletuvad juba augusti lõpus. Eelmisel aastal tõstsin mõne neist augusti lõpul ümber ja arvasin, et kahjustused olid ümberistutusstressist, paraku aga mitte. Seevastu on septembris väga ilusad imekaunis `June`, suur püstine `Krossa Regal`, värvikirev `Orange Marmalade`, väljapeetud `Frosted Dimples`, pilkupüüdev `Patriot` ja veidravõitu `Praying Hands`.
Hostade leheilule sekundeerivad kukeharjad, sest on saabunud kukeharjade ajastu.
Paraadpeenra esiotsas särab külmlilla Hokkaido kukehari `Lidakense` ja tagapool `Herbstfreude`. Vahepeal on neli-viis kaunimat kukeharjasorti, kuid õige välimuse saavutab niisugune ühevarreline istik siiski alles kolme aasta pärast. Mul kiiret pole.:)
Vahepeal on siis jahedatooniline `Matrona`, vapustava välimusega valgekirju `Frosty Morn`, Sieboldi kukehari `Mediovariegatum`ja üks väga tume punane seni nimetu kukehari.
Veiste südamerohi oli ka tärganud. Tegu ei ole põllutaimega vaid juba veidi kultiveeritud isendiga. Ma ei ole midagi nii humoorikat näinud. Umbes minupikkune äärmiselt püstine väga kõvade vartega absoluutselt mittelamanduv hallikate lehtede ja roosakate mõttetute õitega metsikult dekoratiivne taim.
Järgmine suvi paluks ennast ka minu aias sisse seada, soovitavalt mitmekaupa. :)
Mis võib isegi võimalikuks osutuda, sest idanenud oli tervelt kaks taime.
Botaanikaaia seemned (eriti erinevate kolmiklillede omad) olid samuti idanenud, aga hetkel ei ole uudismaad kuhu nad istutada. Üks võimalus on nad pottidega talvituma panna ja kevadel paika istutada.
Lugemiseks pole aega olnud, küll aga sai läbi lapatud Rein Sanderi uus puu- ja põõsaraamat, mis oli väga asjalik. Ega ma muidu poleks seda kohe ka endale ostnud.:)
Hetkel on pooleli Alfred Resteri "Tiiger!Tiiger!", mis meenutas esimesel viiekümnel leheküljel tabamatul moel Iain Banksi "Mõtle Plebasest". Seda eriti peategelase ootamatute "ratsukäikude" ja võime pärast välja vingerdada ka kõige veidramatest olukordadest, mis avakosmoses ette võivad tulla.
Raamatu tegevusajal on meie planeedisüsteem asustatud ja elab üle aegade suurimat kriisi. Lisaks kõikvõimalikele pisi- ja suursõdadele vapustab inimkonna alustalasid uue
kulgemisviisi avastamine - ruumis on võimalik liikuda mõttejõu abil. Elementaarne, et pankade suurseifid ja muud senised kaitserajatised muutuvad hoobilt mõttetuks ja inimene peab oma elu, väärikuse, kodurahu ja varanduse kaitseks midagi muud välja mõtlema. Aga kõige selle mäsu keskel võitleb kosmoses üks mees oma elu eest. Ta on hukkunud kosmoselaeva meeskonnast ainus ellujäänu. Ennäe õnne! Laevale läheneb teine kosmoselaev. Mees paneb oma elu ohtu, et hankida rusude vahelt signaalrakette ja need taevasse läkitada. Võõras laev ei tee katsetki peatuda ja eemaldub kindlalt jättes mehe surema. Raevunud kosmoserändur leiab siiski võimaluse oma surmalõksust pääseda ja pühendab oma ekstreemolukorras tärganud anded kättemaksule hoolimatuse eest.
Raamatus kohtab tõsiulme sekka ka päris head huumorit.
Ulmefännina oleks tahtnud natuke värvikamaid taustakirjeldusi ja muude maailmade meelepilte jne, aga kui juhtusin raamatu esmailmumise aega nägema, mis on 1950, siis tahaks kohe kõik sõnad tagasi võtta. Selle aja kohta tõepoolest üks parimaid ulmekaid. Siiski ei saa ma lahti tundest, et Iain Banks on seda mitu korda lugenud.:)

Sügisele häälestudes

Ilm on endiselt ära keeranud. Ootan kuiva ja päiksepaistet, et trepil oleva kummutiga edasi tegeleda. Ilmajaam annab ähmaseid lubadusi, kuid endiselt sajab (kahe- ja kolmesajab) iga natukese aja tagant.
Ega üldiselt eriti õue ei kisugi...käin hommikuti vahel kaheldava dzeffersoonia taimi vaatamas ja õhtuti viinapuu otsast kobaraid näpistamas, aga muus osas on õues eriliselt märg, tilkuv ja porine.
"Ise aia taha tulnud" topeltõieline krüsanteem (see vanaaegne ja vastupidav) ei pannud tähelegi, et ta kodust ära toodi ja uude kohta istutati. Õitseb nagu polekski midagi juhtunud. Esimesena madalatest astritest avas õied helelilla. Üks kõrvikpriimulatest otsustas, et talle nüüd aitab ja elagu kevad! Igatahes õitseb. Kui see peaks pikka sooja (ja päiksepaistelist) sügist tähendama, siis on ju oivaline.
Majja ilmus üle aastate haruldane tulnukas - teeseen. Olen teda ammu tahtnud, aga ei teadnud kust otsida. Keegi ei pea ju endal enam selliseid limaseid hapusid asju kodus. Irw, meie äädikakärbestel oli muidugi täielik BLING kui transpordipurgil kaane pealt ära keerasin. Segasin kena tumeda kodulahuse Dilmah` mustast teest ja suhkrust, ning lasksin seenepoja teesse nagu väikese millimallika. Ta vajus ainsatki mullikest poetamata solvunult põhja. Peale emaseenest eraldamist on see täiesti normaalne käitumine. Vedeliku pinnale tõuseb ainult ennast hästi tundev seen. Eks peabki mõnda aega silma peal hoidma enne kui ta ise täiesti elujõuliseks muutub.

Ilm on ära keeranud

Nagu poleks taevas enam üldse ühtegi ilma vihmata kohta...või sätitakse need kehvemad pilved just Saku kohale. Tuul lõõtsub ja suunab vihmapiiskadest pakil iilid sinna kuhu vihma tavaliselt üldse ei saja...nagu näiteks koerakuudi tagumisse tuppa, mesitare ukseauku, kassi kõrva jne. Kannatlikult hämmeldunud kasskodanikud kössitasid täna nagu kaks varblast rõdul, kasukaid viimseni kohevile ajades. Pole ju veel külm ega midagi. Vaadatagu Pätut, kes talv läbi väljas elab. Jubee!:)

Kuu nagu kiiskav taaler

Kuu kõrvetab läbi vana tamme võra tuppa nagu luubiga. On selge ja soe öö. Septembri kohta soe, õues on 12 kraadi. Viinamarjad saavad veel valmida ja mis seal rääkida...kui septembris kaela kukkunud öökülm aeda mustaks ei võta, siis jätkub rõõmus õitsemise ja kasvutegevus lobedasti kuni oktoobri keskpaigani. Täies õies on praegu lillherned, aniisi-hiidiisop, angervaks-raudrohi, varane krüsanteem, sügisene emajuur, kõreliilia, hosta `Guacamole`, aedhortensia, päevaliilia `Kenzo` ja sügisheleenium. Madalad astrid, haruline lursslill, hiina emajuur ja talikrüsanteem ei ole veel õisi avanud ning on sügiseid kus nad ei jõuagi seda teha.
Hoolimata liikide paljususest ei ole aiaruum veel ammendunud. Järgmiseks suveks planeerin asustada kuuri aknaaluse viinamarja ja päevaliiliatega ning teostada majaäärse kiviktaimla.
Panen sinna kõik roomavad ja ruumi vajavad pinnakatjad...hmh...või vähemalt mõned neist.
Tööl on huvitavad ajad. Masu on möödas, eestimaa parimad pojad-tütred ennast välismaale tööle möllinud ja seda on ka tunda - internet lausa kubiseb igasugu tööpakkumistest.
Minu tööandja elab paraku veel eelmises ajastud kus töötute hordid ukse taga ootasid.
Kevadel läks meilt kolm inimest minema ja uute palkamisega on tööandja jänni jäänud. Nüüd lisandus neljas lahkuja. Ilmne vihje tööandjale, et midagi tuleb muuta.