Katkend raamatukogu ukse tagant üles korjatud vanast liiliaraamatust "Liiliad ja nende paljundamine." Tallinn, 1987.

Kuna ma just ise ka martagone külvama hakkasin, siis kulus järgnev õpetus marjaks ära. Liiliate paljundamisest on kindlasti ka varem juttu olnud, kuid siin ja praegu siis selline "retsept":

Martagonilaadsete liiliate külvamine.

"Vastvalminud seemned segatakse niiske turba, liiva või perliidiga, pakitakse klaaspurki või kilekotti. Läbipaistvat materjali kasutatakse sellepärast, et oleks näha idanemise algus. Seemneid hoitakse 15...21 kraadise temperatuuri juures (toas, köögis), septembrist kuni detsembri alguseni. See periood, olenevalt seemnete vanusest, võib kesta 3...6 kuud. Detsembri algul paigutame seemned samas pakendis külma ruumi, kus on 2...4 kraadi sooja (keller, külmik), kuni idusibulakeste moodustumiseni. Külm periood võib kesta 2 kuni 3 kuud. Tavaliselt ilmuvad  esimesed idusibulakesed juba jaanuari lõpus, massiliselt aga veebruaris-märtsis. Aprillis külvatakse. Enamikule seemnetest on ilmunud idusibulad. Selline seeme külvatakse koos substraadiga külvikasti, hoitakse soojas (18-22 kraadi) ja valges. Peagi kasvab leht ja taim hakkab arenema ning kasvama. Sügiseni on pikk soodne kasvuaeg. Selle aja jooksul kasvavad taimed tugevaks, neid võib ümber istutada üksiktaimedena pottidesse või hoida külvikastis ületalve ja istutada alles kevadel avamaale. Osa seemneid võib aga tärgata ka ülejärgmisel aastal."

Öökülm

3,5 kraadi miinust, kuu nagu taaler.
Nõme küll, kuid on aeg hakata valmistuma talveks. Mis tähendab veel mõnda puuduvat nimesilti, silostunud kraami maha lõikamist kus vähegi sobib, talvituna roninud tigude elimineerimist ja viimaste sibulate maha panemist. Üks kolmekraadine öökülm ju veel aeda maha ei võta, kuid oleneb järgnevatest öödest ja üldse...
Eile õhtul tõin meie aia õrnsibulad pottidega tuppa, Võibolla oleks nad selle paar kraadi äragi kannatanud, kuid ei tahtnud riskida. Ega seal midagi erilist pole, ikka need tuttliilia, roscoead, bauri punatähed ja ämblikliilia. Harfiõie ja kolm pistoksataime peab ka potti panema ja ära tooma. Santoliini ma ei puudu, kohanegu, Kristiines talvitus ta väljas. Mauklehtedele annan võimaluse proovida tubast elu. On lihtsam kevadel alustada, ikkagi Aafrika geenid ja ma ei tea päris täpselt mida nad enim kardavad, kas külma, niiskust või kevadist intensiivset päiksevalgust. Kui neid on palju saanud, siis raatsib ka ehk õues talvitumisega katsetada.
Martagonikülvid kindlasti tuppa.
Ja sümpaatne kogus istutusmulda oleks ka tark tegu verandale kottidega valmis panna, et ei peaks varakevadel minema poodi mulda ostma.

Pühapäevajutt

Pühapäev algas autosse kolimisega. Õunapurustaja, mahlapress, vitsikud, länikud, potsikud, ohjeerum jne.! Just siis kui palundra oli täie vaardiga käima lükatud, tuli Härra Tibu tuppa, veendus, et tema toidukass on tühi (Mäu!) ja asus haige hasardiga meie püha üritust saboteerima.
 Tõdemus: ole sa kasvõi Erik Punane, aga kuni su kass on söömata, ei lähe sa isegi mitte Inglismaad vallutama! Jätsin kõik asjad pooleli ja avasin külmiku. Veel halvem - konserv otsas ja krõbinad ka! Härra Tibu sõnavaras puudub sõna "otsas"  ning ta tuias endiselt jalus, vaatas aknalaualt sügavasti silma, viskus jalge ette, kolistas kausiga jne.
"Kuule, jama on, kassi toit on otsas...", palusin ma abi. Me mõlemad teadsime mis see tähendab ja Pokumees läks ruttu poodi. Järgneva kahekümne minuti jooksul lasi Härra Tibu käiku kogu kassiliku veenmiskunsti, et minult ometigi natuke konservi välja pressida. (Huvitav, et kogu see lament käib täiesti hääletult, välja arvatud mõned üksikud kurr-nurrud või mäud, sest lõugama ei ole nad õnneks kumbki õppinud).  Absoluutselt viimane abinõu on tavaliselt "krae". Kui sul on seitse kilo muskleid õlgadel, mis ennast dzemprisse haakudes kinni hoiab (siit ei liigu ma sammugi enne kui sa heaks hakkad!), siis jääb üle ainult maha istuda ja oodata. Vahepeal tuletab krae ennast meelde veidi tatise (Pavlovi refleks) põsepaide seeriaga, et minu kaledat südant ometigi pehmitada, koriseb vaikselt.  Kassil on nälg! (vaimusilmas kangastuvad traagilistel kaljudel käsi ringutavad jumalannad!)
Proua Muri vaatleb seda kõike malbe taktitundelisusega väga ilusasti pliidil istudes pealt (ei tea, kellesse see tema poeg küll läinud on...:) Lõpuks tuleb Pokumees päästva kompsuga ja me saame jälle enda eluga edasi minna.
Mamma õunaaed, mis koosneb taliõuntest, oli otsustanud sel sügisel üksmeelselt, et aitab looderdamisest, hakkame parem palju õunu kandma! Kuna meil ei olnud ideid, kes võiks talvel selle mäe ära süüa ja keller on ka pisike, siis jäi üle nad mahlaks teha. Nende hunnikute läbilaskmiseks kulus terve pühapäev. Täna on selline tunne nagu oleks Lätist jala koju tulnud.

Jah, palun, sügisvihmad!:)

Eile oli istutusmaraton. Kõigepealt läksid suured hostad hostapeenrasse (kõlab ikka maruhästi küll:), siis lisandusid neile seltsiks need, keda teod tavaliselt kõige rohkem närivad, ning etteritta imekaunid  väikest kasvu uustulnukad. Uus peenar peaks asukoha tõttu olema teovaba. Hmh...teoreetiliselt.
Hostade paigutamine oli põnev. Heledad, tumedad, valgekirjud, sinine, kollane, roheline... Olin hostadega õpetust ka saanud ning seetõttu eriti a la üheksa korda mõõda jne. Sest ühel kevadel juhtus olema suurem ruumipuudus ning lolli mõtte ajel sai pandud `Night Before Cristmas` ning `Fire and Ice`selgapidi kokku...mis oli räme viga. Kui eraldi kasvades on mõlemad hostad pilgupüüdjad, siis kõrvuti nägid nad kummalisel kombel täiesti maitselagedad välja ja ma pidin neid suvi läbi koos nägema. Paraadpeenras.
Nonii...sedavõrd kui hostad värvi, kõrguse ja olemuse järgi ükshaaval paika said, hakkas aias tekkima tühje kohti. Väga tore oli neid pärast täis panna ja sellega ma ülejäänud päeva tegelesingi. Avariipinnal konutavad kullerkupud ja ängelheinad said endale hostapeenrasse kolijate arvelt päris oma elukoha ning teiste vahel vale kõrgusega silma paistnud isendid (uute sortide puhul tuleb seda ikka ette) läksid omapikkuste seltskonda üle. 

Peale istutamismaratoni läksime taha raba peale kondama ja seeneluuret tegema. Kui kuskil on seeni, siis rabas küll mitte. Kolmetunnine traalimine andis mõned puravikud ja kastme jagu pisiriisikaid. Õnnestus ka üks känd kännumamplitest puhtaks nülgida,  kuid neid oli pelgalt kamalutäie jagu.
Õhtul oli seenehetk võis praetud puravikega, akna taga tibutas vihma, jah, sadagu nüüd nii kuis jaksab, palun.:)

Veel üks läheneva sügise ilminguid

Kevadel jääb kassiomanik oma armsast karvasest soojenduskotist ilma, sest nii kui vähegi kannatab, ööbivad näugamid õues. Noh ja mis ööbivad, ikka elavad ka. Heal juhul tullakse ja tehakse suure mangumise peale üks põsepai, kuid mingeid muid soosinguavaldusi oleks liig loota. Hoiakusse sugeneb uus joon - ma olen vinge ja sõltumatu ning hoidku jumal selle eest kui juhtud mõne sasimiseks kinni võtma. Kogu tema olemus ütleb sulle pärast veel tükk aega kui nõme sa oled.
Kuid kui õhtud on pikad ja pimedad...ning väljas luusivad rebased...
Eile olime ennast just korralikult ninapidi raamatusse lugenud kui kuskilt toahämarast materialiseerus diivani ette Härra Tibu, ajas kaela väga pikaks ning jõllas imeliku igatsusega silmis meie pesa "Ma vaatan, teil on seal ikka nii hubane ja..."
Vahetasime irwpilke. "Kuule, tee kassile ka ruumi." See on hämmastav, millise kergusega saab sõltumatust võsaröövlist udupehme nurruv soojenduskott.:) Kolmekesi oli diivanil küll veidi kitsas kuid lebotajate seltskonda sulandumises on Härra Tibu ületamatu - selg tihedalt vastu lähimat konserviavajat, vali nurrujoru ja läbi une sõtkuvad käpad.:)
Aias jätkub õnnis aeg maheda suvelõpusoojaga, absoluutselt vastupandamatud on kõrged kukeharjad, jaapani kerria, ükshaavalt avanevad krüsanteemid, viimast võttev roosa maukleht, madal aster, siilkübarad, särava päevakübara päiksekollane kuhil ja siin-seal õisi näitavad pisikribulad, nagu näiteks topeltõielised priimulad ja palu-näsiniin. Alpi käokann niikuinii, sest tema on õitsenud maist kuni siiamaani, täiesti fenomenaalne tegelane. Ootan pikisilmi nädala lõppu, et istutada viimased hostad, laiendada lemmikumad vabanenud kohtadele ning veidi ka rohida. Siis on järgmine projekt maasikapeenar.

Tehtud!:)

Lõpetasin eile meite pooleldi juba ajaloolise objekti - hostapeenra. Kuus tundi kive ja mulda võttis üsna võhmale. Tuiutasin süsimusta mullaga täidetud ristkülikut (kusjuures väga hea oli vaadata:)...ja tegin hostade istutamise asemel hoopis martagonide külvi, potistasin Heleni liiliad ning läksin ära õhtale. Istutamist peab mõttega tegema. Reede on ka päev.
Hostapeenrale kulus neli päeva. Kuna kõik on kõigega seotud, siis on peenrad nüüd hullult rohtus ja õunamoos endiselt tegemata.
Ilmad on endiselt imelised, suvepikendus kestab. Vahepeal õhus heljunud sügisene kargus on kadunud, täna hommikul verandaust avades tuli sealt hoopiski sooja kuiva seenemetsa hõngu.
Paistab, et täna tuleb kuivema aiaosa kastmine ette võtta. Krüsanteemid on pika vihmavahe tõttu välja kuulutanud "tööseisaku" ega mõtlegi õisi avada.

Kumare

Tegu on uuriva dokfilmiga gurundusest. Oli hea. Soovitan südamest.:)
Lugu algab jutustavas laadis: india päritolu ameerika kodanik Victor Gandhi on palju kokku puutunud igaliiki gurudega. Kes jõllitab klaasistunud pilgul kaamerasse (hašiš),  kes ei väsi märkimast seksi tähtsust noorte neidistega just tema jumalikustumise tsüklis (seksist vahutaval vanaisakesel on nabani ulatuv sassis raugahabe), kolmas on omamoodi kummaline, kuid inimesed usuvad, järgivad ja kummardavad neid pühamehi hardalt. Kui lihtne oleks hakata guruks ja kus on point?  Victor võtab kaks abilist, kasvatab endale korraliku habeme ja juuksed, ajab selga safraniga värvitud rüü, vahetab veatu inglise keele lihtkeelse vigase hinduaktsendi vastu ning asub looma oma religiooni. Dokfilm kujutab  kaadreid uue religiooni kujunemisprotsessist koos autori (nukra) huumoriga vürtsitet` kommentaaridega.
Mida aeg edasi, seda enam tunneb uusguru ennast tõelisena. Ta mõtleb välja rituaalid, leiab endale õpilased, koostab mantrad ning tema õpetus on populaarne. Kogu protsessi filmitakse.
Tema õpetuse teesid on lihtsad - 1. kõik on illusioon 2. kõik eluvajalik on endas olemas, vaja see üles leida 3. inimesed peegeldavad üksteist. Sellest sünnib palju head mõistmist. Lõpuks avaldab ta enda tõelise isiku ning selle, et kogu lugu oli eksperiment. Tähelepanuväärne on kuidas ta seda teeb. Inimesed oma usu- ja  jumalavajaduses ning gurundus üldse. Huvitav filmitükk.