Härra Tibul on talvel igav. Kaua sa ikka magad või aknast õue vahid või sööd või teise korruse trepiposte kraabid. Igavus tükib tublile kassisandale ligi just siis kui magama minna oleks natuke vara, aga samas, midagi teha justnagu ka eriti pole.
Härra Tibu suundub arvutis kribava Pokumehe juurde, tõuseb kahele jalale ja paneb käpa põlvele. Pokumees ei tee väljagi. Tibu sirutab uuesti käppa, aga doseerib veidi küüsi (palju ei tohi, saab üle kaela) ka. See aitab. "No mis kass tahab?" Tee minust välja. Igav on.
"Oh sind küll," Pokumees paneb kassi peopesale istuma, Härra Tibu seab esikäpad sõrmedele toetuma ja sedasi kõnnib peremees kööki ja tagasi, vaadatakse koos mis kapi otsas on, uuritakse kas kardina vahelt õue ka näeb. Kassi nägu lausa hiilgab rahulolust ja ta lööb kõigest jõust nurru. Vahepeal teeb peremehele põsepai. Mine või kadedaks kui idüll meestel on. :) Mõnel eriti heal päeval paneb Pokumees Härra Tibu kübarariiuli või leivakapi otsa istuma. Kassi päev on siis täiega korda läinud. :)
Öösel kuuris magada ei ole talvel muidugi nii mõnus kui suvel ja kuigi Bondil on selga kasvatatud paks sooblikasukas ja ta armastab õueelu rohkem kui tubast, siis ometigi küsib Härra Tibu õhtuti õue, et Bond üles otsida ja tuppa magama käsutada. Ma ei tea kuidas ta seda teeb, aga koos nad tagasi tulevad. Vahel tuleb Tibu üksi, kuid vahib pikal kaelal pimeda veranda poole ja küsib varsti jälle õue. Vahel on Bond "levist väljas" ja ega Tibu viitsi tervet kvartalit läbi käia. Kui kolmas õuetiir ka asjatuks osutub, siis jätab ta järele ja keerab magama. Kui see uus nähtus meil tekkis, siis ei saanud me kohe aru, et millega tegu. Kas kassil kõht äkki korrast ära? Mis muidu õhtul sedasi õue vahet seeritakse? Ei, teisel hoopis kompanjon vaja üles leida.:)
Wednesday, February 27, 2019
Tuesday, February 19, 2019
Veebruar lehvitab kevadega
8,9,10 veebruar sadas sooja vihma. 2 kuni 3 kraadi plussis. Milline eufooria sulalume lõhnast ja vihma solinast. Nii hea oli aknast vaadata kuidas lumi väheneb. Kahe päevaga said katused puhtaks ja lumehanged kahanesid umbes 15 cm madalamaks. Kolmandama päeva sulamine oli kõige võimsam, miinus 10 cm (tralalaa!).
Esmaspäeval ei juhtunud suurt midagi, kerged pluss- ja miinuskraadid, kuid öösel tuli maha 10 cm lund. Teisipäeva hommikul oli nagu AAAAAaah!!! Kõik jälle paksu lume all, oksakesed kooldus, päästma ka ei pääse, sest hanged üle põlve.
Ainus lootus jäi päikesele, sest enne lõunat tuli välja PÄIKE. Just selline nagu külmas ja pimedas talves äranirutatud hingekestele vaja on. Suur, soe ja kollane päikepäike. AH! Helesinises taevas, sellist pilti pole kaua näinud.
Kohe tekkis palju toredaid mõtteid, tegin taimekataloogi korda ja mängisin magusate ümberistutuste plaanidega. Näiteks, et kui hostapoeg aeda tuleb, siis pole tal alguses ei tegu ega nägu. Kolmandaks suveks aga saab temast kaunitar. Ja sellised nn "valmis" hostasid on üksjagu kogunenud. Nüüd peaks nad panema kohtadesse kus need nupsikud kõige rohkem silmarõõmu pakuksid ja mida veel rooside vahele toppida annaks ja kust saaks turvast ja kust saaks ruumi juurde jne, jne.
Päikesel olid küll kuumad kiired, aga need on veel lühikesed ja igale poole ei ulatu.
Kolmapäeval ületasin vastikuse lume vastu, sumpasin peenrasse ja vabastasin küpressikujulise kuusekese leinavormiks muutnud lumekuhilast. Läksin tagasi omaenda jälgedesse astudes, sest rajal on lume all palju pisipuid ja ma ei taha mõeldagi mis oleks kui mõnele pähe astuksin.
Kaugem ilmaprognoos näitab jätkuvalt pikka sula, ikka kuni pluss kolm ja korra isegi -8. Kuna veebruaris on alati põrguma hunditali olnud, vähemalt nädalakenegi selle kuu lõpus, kõlab soojakuulutus uskumatu õnnena. Aga näib olevat juba peaaegu käegakatsutav reaalsus, et see paks lumi sulab ära või vähemalt enamus sellest. Ilmu ja talvi on ju igasuguseid olnud. Olgu siis selline veebruar ka.
Elu on näidanud, et kui alpialad lumeta on, siis tuleb osa tegelasi märtsipäikese eest okstega varjutada ja nelgid ei salli jäätumist, kuid teised saavad hakkama.
Ja seemned...:) Varsti on aeg seemneid külvata. Suvine seemnekorjamine alpikatelt oli omamoodi ka koolitus, sest ma polnud seda kunagi varem teinud. Kõik taimed ei anna meie kliimas elujõulisi seemneid kuid üht-teist ikka sügiseks korjus. Lisaks vahetusseemned S aiast ja mõned pärlid Tii seemnekastist. Segasin külmatöötlust tahtvad peotäie mullaga ja panin kilekottides külmkappi laagerdama. Kuu aja pärast peaks tohtima juba külvata. Kõik ülejäänud on lihtsamad. Nii, et puhas rõõm kevadisest veebruarist. :)
Esmaspäeval ei juhtunud suurt midagi, kerged pluss- ja miinuskraadid, kuid öösel tuli maha 10 cm lund. Teisipäeva hommikul oli nagu AAAAAaah!!! Kõik jälle paksu lume all, oksakesed kooldus, päästma ka ei pääse, sest hanged üle põlve.
Ainus lootus jäi päikesele, sest enne lõunat tuli välja PÄIKE. Just selline nagu külmas ja pimedas talves äranirutatud hingekestele vaja on. Suur, soe ja kollane päikepäike. AH! Helesinises taevas, sellist pilti pole kaua näinud.
Kohe tekkis palju toredaid mõtteid, tegin taimekataloogi korda ja mängisin magusate ümberistutuste plaanidega. Näiteks, et kui hostapoeg aeda tuleb, siis pole tal alguses ei tegu ega nägu. Kolmandaks suveks aga saab temast kaunitar. Ja sellised nn "valmis" hostasid on üksjagu kogunenud. Nüüd peaks nad panema kohtadesse kus need nupsikud kõige rohkem silmarõõmu pakuksid ja mida veel rooside vahele toppida annaks ja kust saaks turvast ja kust saaks ruumi juurde jne, jne.
Päikesel olid küll kuumad kiired, aga need on veel lühikesed ja igale poole ei ulatu.
Kolmapäeval ületasin vastikuse lume vastu, sumpasin peenrasse ja vabastasin küpressikujulise kuusekese leinavormiks muutnud lumekuhilast. Läksin tagasi omaenda jälgedesse astudes, sest rajal on lume all palju pisipuid ja ma ei taha mõeldagi mis oleks kui mõnele pähe astuksin.
Kaugem ilmaprognoos näitab jätkuvalt pikka sula, ikka kuni pluss kolm ja korra isegi -8. Kuna veebruaris on alati põrguma hunditali olnud, vähemalt nädalakenegi selle kuu lõpus, kõlab soojakuulutus uskumatu õnnena. Aga näib olevat juba peaaegu käegakatsutav reaalsus, et see paks lumi sulab ära või vähemalt enamus sellest. Ilmu ja talvi on ju igasuguseid olnud. Olgu siis selline veebruar ka.
Elu on näidanud, et kui alpialad lumeta on, siis tuleb osa tegelasi märtsipäikese eest okstega varjutada ja nelgid ei salli jäätumist, kuid teised saavad hakkama.
Ja seemned...:) Varsti on aeg seemneid külvata. Suvine seemnekorjamine alpikatelt oli omamoodi ka koolitus, sest ma polnud seda kunagi varem teinud. Kõik taimed ei anna meie kliimas elujõulisi seemneid kuid üht-teist ikka sügiseks korjus. Lisaks vahetusseemned S aiast ja mõned pärlid Tii seemnekastist. Segasin külmatöötlust tahtvad peotäie mullaga ja panin kilekottides külmkappi laagerdama. Kuu aja pärast peaks tohtima juba külvata. Kõik ülejäänud on lihtsamad. Nii, et puhas rõõm kevadisest veebruarist. :)
Monday, February 4, 2019
Veebruari kärts-mürts algus
Pöörane nädalavahetus lõi nagu isegi veidi sassi selle unise ja melanhoolse kevadeigatsuse lõngalõime, ei teagi nüüd kust otsast või misasja.
Reedel oli lihtsalt hea päev, šoppasime eluvajalikes sfäärides ja pärast viisime Lapsele moosi.
Laupäeval rookisime lund, tegime ülipai näoga kodu juures oma 2 km (ja mõttes sõpradega koos matka ülejäänud 5 km) ning läksime pärast koos teistega Mähele sauna nagu õiged tegelased kunagi. Õdus õhtu kulges Eesti Laulu tähe all.
Pühapäeval oli SUUR SULA, tibutas seenevihma ja kogu ilm paistis olevat mõnusmõnus märtsilõpune paljulubav ennekevadine. Startisime suhteliselt varakult. Ilus sõit süvenevas kevade illusioonis...vihma hakkas rohkem tibutama ja +2 pealt tõusis +3 peale. Sõidu teine pool oli natuke seikluslikum, sest GPS minestas metsade vahele jõudes korduvalt ära ja üks tee sihtpunkti ei saa ju ometi olla nii keeruline. Aga sai küll. Pikapeale jõudsime Torisse ja siis oli juba Soomaa ja veel pikka aega Soomaad ja siis veel Soomaad, kuid lõpuks olime ka Karuskosel kohal. Kuna üle jõe viiv rippsild õõtsus kõhedasti ja ei olnud, ütleme, et mitte uhiuus, eelistasin minna üle jää. Jääl oli muidugi vesi, õnneks saapad pidasid.
Tervitamine, sättimine ja varruliste ning vanematega raba peale lapse nime sisse pühitsema. Rabale jõudes oli tore äratundmine, et me oleme siin 15 aastat tagasi ühe teise matkaga käinud.
Üllatas tõsiselt, et veetase võib Soomaal vägagi kõrge olla. Puudel olid sildid 2009/2010 aastate veeseisuga ja see ulatus minusugusele pihani. 2010 oli tegu küll viimaste aegade lumerohkeima talvega, kuid ikkagi liig mis liig. Ka talu juures olid veetaseme sildid. Siin ei pääse ilma paadita tõepoolest kevadel liikuma. Isegi kemmergusse mitte. Kuid kemmergu seinal olev silt vihjas asjaolule, et sel ajal polnud siia küll mõtet aerutada. Väga ekstreemne elukoht.
Lumeskõnd (edasi-tagasi ca 4 km) väsitas üsna ära, natuke kehakinnitust, varrujoodud (Mõlemad mõdusordid olid peene mekiga) ja kodu poole ajama. Poole tee peal sai pime meid kätte ja lisaks hakkas veel ka lund sadama.
Täna hommikul -3,5 ja peaks tulema pehme kliimaga nädal suladega pooleks, kui ilmataat ei otsusta teisiti.
Reedel oli lihtsalt hea päev, šoppasime eluvajalikes sfäärides ja pärast viisime Lapsele moosi.
Laupäeval rookisime lund, tegime ülipai näoga kodu juures oma 2 km (ja mõttes sõpradega koos matka ülejäänud 5 km) ning läksime pärast koos teistega Mähele sauna nagu õiged tegelased kunagi. Õdus õhtu kulges Eesti Laulu tähe all.
Pühapäeval oli SUUR SULA, tibutas seenevihma ja kogu ilm paistis olevat mõnusmõnus märtsilõpune paljulubav ennekevadine. Startisime suhteliselt varakult. Ilus sõit süvenevas kevade illusioonis...vihma hakkas rohkem tibutama ja +2 pealt tõusis +3 peale. Sõidu teine pool oli natuke seikluslikum, sest GPS minestas metsade vahele jõudes korduvalt ära ja üks tee sihtpunkti ei saa ju ometi olla nii keeruline. Aga sai küll. Pikapeale jõudsime Torisse ja siis oli juba Soomaa ja veel pikka aega Soomaad ja siis veel Soomaad, kuid lõpuks olime ka Karuskosel kohal. Kuna üle jõe viiv rippsild õõtsus kõhedasti ja ei olnud, ütleme, et mitte uhiuus, eelistasin minna üle jää. Jääl oli muidugi vesi, õnneks saapad pidasid.
Tervitamine, sättimine ja varruliste ning vanematega raba peale lapse nime sisse pühitsema. Rabale jõudes oli tore äratundmine, et me oleme siin 15 aastat tagasi ühe teise matkaga käinud.
Üllatas tõsiselt, et veetase võib Soomaal vägagi kõrge olla. Puudel olid sildid 2009/2010 aastate veeseisuga ja see ulatus minusugusele pihani. 2010 oli tegu küll viimaste aegade lumerohkeima talvega, kuid ikkagi liig mis liig. Ka talu juures olid veetaseme sildid. Siin ei pääse ilma paadita tõepoolest kevadel liikuma. Isegi kemmergusse mitte. Kuid kemmergu seinal olev silt vihjas asjaolule, et sel ajal polnud siia küll mõtet aerutada. Väga ekstreemne elukoht.
Lumeskõnd (edasi-tagasi ca 4 km) väsitas üsna ära, natuke kehakinnitust, varrujoodud (Mõlemad mõdusordid olid peene mekiga) ja kodu poole ajama. Poole tee peal sai pime meid kätte ja lisaks hakkas veel ka lund sadama.
Täna hommikul -3,5 ja peaks tulema pehme kliimaga nädal suladega pooleks, kui ilmataat ei otsusta teisiti.
Wednesday, January 30, 2019
Talv.
21 jaanuar, -16,7. Lumi on aias põlvini. Hakkab kohale jõudma, et vahepealsed kenad mõttelise lume, harva külma ja igakuise rohimisvõimalusega talved ei ole reegel ning, et sedakorda on saabunud täisverd talv, mis tahab külma, lume ja ilgete ilmadega viimast võtta. Bond hakkab õhtuti tuppa küsima ja ööbib soojas. Midagi uut! :)
22 jaanuar, -25,6 sünnib selle talve külmarekord, aga ma olen kindel, et neid tuleb veel mitmeid. Veebruar pole alanudki. Kella üheksaks tõuseb kraadiklaas -22-ni, aga sellegipoolest on väga külm. Diisel keeldub koostööst. Päeva päästab Nunnu, kes ei tee teist nägugi, et õues siberiks läinud. Minu arvamine Nunnust paraneb oluliselt.
Õnneks taandub pakane kiiresti, järgmisel hommikul oli juba -8, oi kui soe ja mõnus. :)
Entusiasm igaõhtuse jalutuskäigu osas jahtub maha, kuid mõned päevad nädalas saab ikka tubli ka oldud:
26. jaanuar, imelise päikesega talveilm, -11, käime pika tiiru metsas, päikepäikepäike :), õhtul -20. Tuuleta külm tuppa väga ei tungigi. Päike on juba suur ja soe ning seda on palju.
27. jaanuar keerab taas ette talve kauneima palge. -12. Päike sätendab lume peal, taevast langeb tasakesi peenikest hõbetolmu ja kõik need lugematud briljandid...
Pajutibud on end üsna julgelt juba mustast kestast välja murdnud ja pehme valge külje päikse poole sirutanud. Päike paitab ja soojendab, aga ööd on julmad. Ikka -20 ligi või ülegi. Õnneks
tõuseb kuu lõpus temperatuur kena kaheksa miinuseni ja eelviimasel päeval on suisa sula.
Aedlemise osas on suhteliselt mõõn. Vahel saab suvepilte vaadatud, natuke katalooge soritud, mõttes aiaplaane tehtud, aga see käib kohe maha kui aknast välja vaadata. Aias on lumi akna alumise ääreni.
Panin lauatelgedele salli lõime ja nikerdan ajaviiteks selle kallal. Ega need olegi päristeljed, ehk on kunagi ennemuiste peretütre jaoks meisterdatud, lapsele harjutamiseks või midagi, aga kududa saab. 20 cm päevas on hea saavutus. Aga kuhu mul kiiret?
Kevadeni jääb 50 päeva.
22 jaanuar, -25,6 sünnib selle talve külmarekord, aga ma olen kindel, et neid tuleb veel mitmeid. Veebruar pole alanudki. Kella üheksaks tõuseb kraadiklaas -22-ni, aga sellegipoolest on väga külm. Diisel keeldub koostööst. Päeva päästab Nunnu, kes ei tee teist nägugi, et õues siberiks läinud. Minu arvamine Nunnust paraneb oluliselt.
Õnneks taandub pakane kiiresti, järgmisel hommikul oli juba -8, oi kui soe ja mõnus. :)
Entusiasm igaõhtuse jalutuskäigu osas jahtub maha, kuid mõned päevad nädalas saab ikka tubli ka oldud:
26. jaanuar, imelise päikesega talveilm, -11, käime pika tiiru metsas, päikepäikepäike :), õhtul -20. Tuuleta külm tuppa väga ei tungigi. Päike on juba suur ja soe ning seda on palju.
27. jaanuar keerab taas ette talve kauneima palge. -12. Päike sätendab lume peal, taevast langeb tasakesi peenikest hõbetolmu ja kõik need lugematud briljandid...
Pajutibud on end üsna julgelt juba mustast kestast välja murdnud ja pehme valge külje päikse poole sirutanud. Päike paitab ja soojendab, aga ööd on julmad. Ikka -20 ligi või ülegi. Õnneks
tõuseb kuu lõpus temperatuur kena kaheksa miinuseni ja eelviimasel päeval on suisa sula.
Aedlemise osas on suhteliselt mõõn. Vahel saab suvepilte vaadatud, natuke katalooge soritud, mõttes aiaplaane tehtud, aga see käib kohe maha kui aknast välja vaadata. Aias on lumi akna alumise ääreni.
Panin lauatelgedele salli lõime ja nikerdan ajaviiteks selle kallal. Ega need olegi päristeljed, ehk on kunagi ennemuiste peretütre jaoks meisterdatud, lapsele harjutamiseks või midagi, aga kududa saab. 20 cm päevas on hea saavutus. Aga kuhu mul kiiret?
Kevadeni jääb 50 päeva.
Saturday, January 19, 2019
Õudne.
Neljapäeva hommikul oli SUUR sula. Kuna meil on lumega viimasel ajal kõik hästi olnud, siis oli, mida sulada. Teedel voolas vesi ja linnas laiusid hiiglaslikud veelombid. Kuid vaid loetud tunnid, sest keskpäevaks kaldus ilm miinusesse ja õhtuks oli kogu see toredus jääs (-4).
Reede varahommikul (-7) oli tööle minekul seikluse maitse juures. Libe tee unus kohe alguses, sest suurem probleem oli esiaknaid täis kittiv lumesadu, mis poole tee peal lausa elajalikuks muutus. Keegi jumalatest (või mitu) oli üleval mõistuse kaotanud. Lumi ei saa niimoodi sadada! Ei tohiks, pole võimalik jne. Nähtavus oli vaevalt 10 m ja tee ääres hakkas kohtama sisselülitatud ohutuledega autosid. Nunnul on minuarust muidugi palju plusse, kuid olgem ausad, mingi talveauto ta küll ei ole. Küte ja kojamehed maksimaalse peal huugamas, lohisesime vapralt edasi. Järvevana teel läks veidi kergemaks ja kohale jõudes oli sadu lakanud nagu poleks olnudki.
Keskpäevaks oli selge, et sellised pooletunnised musta taeva ja tohutu lumesajuga seansid vahelduvad perioodiliselt õrnade pilveräbalate vahelt paistva helesinise taeva ja päikesega. Iseenesest muidugi jabur, aga tõsiasi ta oli. Hakkasin kojusõitu planeerima. Loogiliselt võttes oleks hea seda teha ilma purgaata. Kui kell juba sealmaal, siis ootasin kuni viimase lumepilve saba maja taha kadus ja kihutasin auto juurde. Suure harjaga aknad puhtaks, Väike soe sisse ja minekit. Poolel teel jõudis pea kohale uus must lumepilv ja sealt hakkas langema lumekruupe. Justnagu hoiatuseks või nii. Täheldasin, et kuna esiklaas oli külm, siis olid need nagu hane selga vesi. Aga juba Sakus olles tuli jälle maksimum kogus alla ja see oli hämmastav kuidas esiklaas hakkas sekunditega jäässe minema.
Õnneks polnud koduni enam palju ja võis kõik jälle huugama panna. Kodus oli lumega kõik veelgi paremini, sest päeva jooksul oli sadanud oma 20 cm ja suure sulaga madalaks vajunud hanged olid kõik jälle sama kõrged. Ja see on alles jaanuari keskpaik! Mulle hakkab meenuma 2009/2010 aasta talv. Ei tahaks, aga meenub. Siis kui hanged olid akendeni.
Tänane hommik on (lume)pilves ja -11.
Suusapuzzlest pole veel asja saanud, aga ma mõtlen selle peale homme, sest sellise külmaga ei tahaks küll kuskilegi minna.
Reede varahommikul (-7) oli tööle minekul seikluse maitse juures. Libe tee unus kohe alguses, sest suurem probleem oli esiaknaid täis kittiv lumesadu, mis poole tee peal lausa elajalikuks muutus. Keegi jumalatest (või mitu) oli üleval mõistuse kaotanud. Lumi ei saa niimoodi sadada! Ei tohiks, pole võimalik jne. Nähtavus oli vaevalt 10 m ja tee ääres hakkas kohtama sisselülitatud ohutuledega autosid. Nunnul on minuarust muidugi palju plusse, kuid olgem ausad, mingi talveauto ta küll ei ole. Küte ja kojamehed maksimaalse peal huugamas, lohisesime vapralt edasi. Järvevana teel läks veidi kergemaks ja kohale jõudes oli sadu lakanud nagu poleks olnudki.
Keskpäevaks oli selge, et sellised pooletunnised musta taeva ja tohutu lumesajuga seansid vahelduvad perioodiliselt õrnade pilveräbalate vahelt paistva helesinise taeva ja päikesega. Iseenesest muidugi jabur, aga tõsiasi ta oli. Hakkasin kojusõitu planeerima. Loogiliselt võttes oleks hea seda teha ilma purgaata. Kui kell juba sealmaal, siis ootasin kuni viimase lumepilve saba maja taha kadus ja kihutasin auto juurde. Suure harjaga aknad puhtaks, Väike soe sisse ja minekit. Poolel teel jõudis pea kohale uus must lumepilv ja sealt hakkas langema lumekruupe. Justnagu hoiatuseks või nii. Täheldasin, et kuna esiklaas oli külm, siis olid need nagu hane selga vesi. Aga juba Sakus olles tuli jälle maksimum kogus alla ja see oli hämmastav kuidas esiklaas hakkas sekunditega jäässe minema.
Õnneks polnud koduni enam palju ja võis kõik jälle huugama panna. Kodus oli lumega kõik veelgi paremini, sest päeva jooksul oli sadanud oma 20 cm ja suure sulaga madalaks vajunud hanged olid kõik jälle sama kõrged. Ja see on alles jaanuari keskpaik! Mulle hakkab meenuma 2009/2010 aasta talv. Ei tahaks, aga meenub. Siis kui hanged olid akendeni.
Tänane hommik on (lume)pilves ja -11.
Suusapuzzlest pole veel asja saanud, aga ma mõtlen selle peale homme, sest sellise külmaga ei tahaks küll kuskilegi minna.
Thursday, January 17, 2019
Lumine ja veidi vähem
Nädalad lähevad kiiresti, talihari lausa vuhises mööda. Tänavune talv on tavalisest lumisem. Sellist sadamist pole teab mis ajast olnud. Iga päev tuleb midagi maha, olgu või lumekirmegi. Kuid on olnud ka 10 ja 15 cm päevas. Tavaliselt vajub kohev lumi varsti jälle tihedaks, sest karged ilmad vahelduvad vähemalt kord nädalas nullilähedaste temperatuuridega. Mõõtsin eile lume paksust põllul, see oli 30 cm.
Kuna talveõhtud on pikad, siis oleme hakanud õhtuti jalutamas käima. Hea näide ilmade heitlikkusest - eile õhtul paistis kuu, lumi krigises jalgade all ja külma oli ligi 9 kraadi. Täna hommikul on kraadiklaas nullis ja õues soliseb.
Kivila taimede pärast muret ei ole, sest hellikumad said klaaskatted peale ja ülejäänud on äraproovitud vintsked tegelased.
Uurisin eile raamatupoes Hannusti uut raamatut "Minu aed". Küll oli ilus, hea tekst, ilusad pildid, kaunilt kujundatud, aga koju ei ostnud, kuna oma aiaga oli vähe paralleele. Samas, lugeda tahaks väga, sest teiste aiad on ikka huvitavad. Ehk jõuab see millalgi ka raamatukokku.
Kassid on talvesse suhtumise asjas nagu öö ja päev. Härra Tibu võtab külmematel hommikutel kaua hoogu, enne kui suudab kergendusringile minna. Bond aga tuleb tuppa, sööb kõhu täis ja küsib jälle õue. Kui ta trepil pakast ja ilma nuusutab, koputan tasakesi vastu akent, et ehk tahab tagasi, võin ju ukse lahti teha. Bond lööb pea selga ja kappab põõsaste vahele nii, et lumi tuiskab. Krabab kõrrelisi ja lööb kepsu nagu isaküülik. Hull lugu. Sellele sooblile meeldibki kuuris magada kui on külm ja lumi ja pakane. Sellise kasukaga muidugi jah. Aga vahel tuleb ka tema öösiti tuppa ja põõnab soojas pesas ausalt hommikuni. Et oleks vaheldust.
Kuna talveõhtud on pikad, siis oleme hakanud õhtuti jalutamas käima. Hea näide ilmade heitlikkusest - eile õhtul paistis kuu, lumi krigises jalgade all ja külma oli ligi 9 kraadi. Täna hommikul on kraadiklaas nullis ja õues soliseb.
Kivila taimede pärast muret ei ole, sest hellikumad said klaaskatted peale ja ülejäänud on äraproovitud vintsked tegelased.
Uurisin eile raamatupoes Hannusti uut raamatut "Minu aed". Küll oli ilus, hea tekst, ilusad pildid, kaunilt kujundatud, aga koju ei ostnud, kuna oma aiaga oli vähe paralleele. Samas, lugeda tahaks väga, sest teiste aiad on ikka huvitavad. Ehk jõuab see millalgi ka raamatukokku.
Kassid on talvesse suhtumise asjas nagu öö ja päev. Härra Tibu võtab külmematel hommikutel kaua hoogu, enne kui suudab kergendusringile minna. Bond aga tuleb tuppa, sööb kõhu täis ja küsib jälle õue. Kui ta trepil pakast ja ilma nuusutab, koputan tasakesi vastu akent, et ehk tahab tagasi, võin ju ukse lahti teha. Bond lööb pea selga ja kappab põõsaste vahele nii, et lumi tuiskab. Krabab kõrrelisi ja lööb kepsu nagu isaküülik. Hull lugu. Sellele sooblile meeldibki kuuris magada kui on külm ja lumi ja pakane. Sellise kasukaga muidugi jah. Aga vahel tuleb ka tema öösiti tuppa ja põõnab soojas pesas ausalt hommikuni. Et oleks vaheldust.
Sunday, January 13, 2019
Talveunepostitus
Esimesel jaanuaril sadas mõnusalt vihma. Peaaegu kevadeseks kiskus. Varandus oli lume ja jää alt välja sulanud. Tegin isegi aiaringi ja pildistasin siin-seal. Aga sellised pildid on iga varakevadise eufooriapostituse all olnud ja sellepärast ma neid siia ei pane. Lumeroosidel olid lehtede all väikesed kummargil õienupud ja transilvaania sinilillel, pisikestel rododel ning kivirikel ka. Aga üldiselt nad kõik ikka pigem magasid. Kevadist nägu polnud kellelgi.
Kui karvik-astelsõnajalg ei teadnud kuidas suvel olla, siis talvel näeb ta väga äge välja. Üllatas, et roosid nii vitaalsed on. Kogu seni kestnud tali ja vahepealsed külmanädalad koos -10-ga roosidele ei loe. Lehed olid ikka veel rohelised.
Jõulupuhkus oli tõeline puhkus vähemalt seitsme kõnniringiga.
Päevad pole vennad. Teisel jaanuaril läks tormiks, tuiskas mis kole ja õhtuks oli 10 cm lund maas. Hommikul -3, õhtuks -6 ja nii see jäigi.
06. jaanuar - lund on juurde sadanud, kohevat on aias ca 20 cm, aga 07. hommikuks on kraadiklaas nullis. Väike sula kestis kaks päeva, siis astus talv jälle oma kingadesse tagasi. See nädal on olnud selline -4 pidevate lumesadudega. See talvewärk on ikka jube küll, kuidas see ometi küll üle elada?
Nädal tagasi käärisin haruldase tublidusepuhangu ajel kahed lõimed, kuid rohkem pole see kordunud. Tublidusest veel nii palju, et ükspäe sai võetud nõuks mõnel õhtul suusatama minna. See on tegelikult sama lihtne nagu puzzle: suusad, suusasaapad ja suusatajad on olemas, tuleb nad lihtsalt kokku panna. Teoreetiliselt. Jah. Lund on juba nii vastikult palju, et oma tänavalt saaks vabalt Väljale lohiseda ja seal võiks ju proovida ühe ringi teha. Teoreetiliselt. Seni pole veel proovinud.
Aga mulle näib nagu oleks õhtud juba pikemad ja hommikud valgemad. Mingisugunegi valgus tunneli lõpus...:)
Kui karvik-astelsõnajalg ei teadnud kuidas suvel olla, siis talvel näeb ta väga äge välja. Üllatas, et roosid nii vitaalsed on. Kogu seni kestnud tali ja vahepealsed külmanädalad koos -10-ga roosidele ei loe. Lehed olid ikka veel rohelised.
Jõulupuhkus oli tõeline puhkus vähemalt seitsme kõnniringiga.
Päevad pole vennad. Teisel jaanuaril läks tormiks, tuiskas mis kole ja õhtuks oli 10 cm lund maas. Hommikul -3, õhtuks -6 ja nii see jäigi.
06. jaanuar - lund on juurde sadanud, kohevat on aias ca 20 cm, aga 07. hommikuks on kraadiklaas nullis. Väike sula kestis kaks päeva, siis astus talv jälle oma kingadesse tagasi. See nädal on olnud selline -4 pidevate lumesadudega. See talvewärk on ikka jube küll, kuidas see ometi küll üle elada?
Nädal tagasi käärisin haruldase tublidusepuhangu ajel kahed lõimed, kuid rohkem pole see kordunud. Tublidusest veel nii palju, et ükspäe sai võetud nõuks mõnel õhtul suusatama minna. See on tegelikult sama lihtne nagu puzzle: suusad, suusasaapad ja suusatajad on olemas, tuleb nad lihtsalt kokku panna. Teoreetiliselt. Jah. Lund on juba nii vastikult palju, et oma tänavalt saaks vabalt Väljale lohiseda ja seal võiks ju proovida ühe ringi teha. Teoreetiliselt. Seni pole veel proovinud.
Aga mulle näib nagu oleks õhtud juba pikemad ja hommikud valgemad. Mingisugunegi valgus tunneli lõpus...:)
Subscribe to:
Posts (Atom)
