Läksime õhtupoolikul raba peale seenele. Mets on mõnna. Igast asendist. Meil on täiega vedanud, et pole vaja kaugele minna. Üle raudtee on juba teine maailm. Nii et kui oma jorjenid on ära tüüdanud ja tahad midagi ilusat näha, siis mine metsa. Sügisel on raba eriti värviline.
Ootan pikisilmi koolivaheaega, sest see tähendab üheksat vaba päeva. Esimene koolivaheaeg algab 23. oktoobril. Kujutan juba ette mida võib korda saata üheksa vaba päevaga kui aiatöid segamas ei ole. Aga ega siin palju kujutada ei olegi - verandalaed on vaja ära tihendada. Senine käsitlus laseb liiga palju välisõhku tuppa ja kangasteljetoas on talvel jääkülm, rääkimata mamma telekatoa põrandast. Võibolla panna isegi kahekordne tuuletõke?
Aga nüüd sukeldun vahepeal täiesti unustatud asjadesse - koolitöödesse. Veel jupike liigitabeleid ja praktikaaruanne ootavad, et neid ära tehtaks. Praktikaaruanne on nõme ajaraiskaja ja kogu selle kaante vahel kokkunämmutatu saaks ära öelda ühe lausega: Koos turuvarblastega firmale 40 krooni eest tunnis haljastust teha oli tõesti muljetavaldav kogemus, mis õpetas mulle seda, et kui sa tahad ilusa asja ära rikkuda, siis palka sinna odava raha eest hunnik mehi, kes teevad kuidagi objekti ära, aga ei kõhkle hetkegi kui vaja kuskil praaki teha või ülejala lasta. Aga nii see käibki: Klient saab halvasti teostatud asja, töölised saavad miinimumpalga ja firma koorib mandi. Nõme!
Mulle meeldib üksi teha. Ise teen - ise vastutan ja pole vaja pärast jälgi ajada, et kes kurat ometi selle elupuu nii viltu istutas.
Ahjaa, uskumatu küll, aga hommikul oli veranda tühi ja meie armunuid näha ei olnud.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment