"Mustal rüütlil" on pool habet välja rebitud ja üle selja pikk kriim, kuid ta jätkab kangelaslikult oma auvalvet. Vahepeal oleme üksteisega ära harjunud ja ta laseb end näpuotsaga isegi natuke sasida. Haha, poolehoiumärgiks (Sa oled tore tädi!) keeras ta eile välkkiirelt peffa ja piserdas oma muskust mu hommikumantlile. Paraku on meil totaalselt erinevad lõhnaeelistused ja ma loopisin teda roosade sussidega niikaua kuni ta verandalt minema kobis. Ohjah. Selleks korraks.
Igatahes verandale raamatut lugema minna pole hea mõte. Fuika!
Samas, kui selles pesakonnas juhtuks olema mõni "musta hobuse" kloon, siis oleks kange kiusatus ta majakassiks jätta. Ah, jõulukuu veel kaugel, eks siis ole näha kes ja mis.:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment