Olin täna kolmandat päeva tööl ja emotsioonid on positiivsed. Kolleegid räägivad, et see on füüsiliselt väga-väga raske amet. Mnjah, pigem on vesine ja kohati tüütu, aga mitte raske. Vargsi loodan, et kui see töö talvel kena ühtlase kehalise koormuse annaks, oleks hää. Kuid seda ei saa kaugeltki võrrelda paekividega suhtlemisega või a la "100 käru mulda nelja tunniga". Seega minu konti see töö ei murra ja olen siiralt rahul.:)
Ja kui lisada veel muud hüved (0 raha tööle ja koju sõitmisele), nädalane puhkus oktoobris, kahenädalane jaanuaris, nädalane puhkus märtsis, 3 kuud puhkust suvel, odav lobi ning kuuetunnised tööpäevad, siis - nu jumala häppi.
Aias tõmban otsi kokku. Istutamistega on ühel pool ja paistab, et paraadpeenra viisipäraseks kohendamine jääbki kevadesse. Ei ole minul südant hakata kõrgestisündinud roose sügisel paigast nihutama. Jäägu see jultunud tegu kevade peale.
Muus osas on olnud üks väägade udune nädal. Töölkäimine tahab harjumist. Ja mis seal salata, neli tundi jõusaali ja muu vees lobistamine annab paraja füüsilise koormuse. Ilus ju oleks kui jõuaks õuesillutise enne talve laotud, aga eks see homme paista. Kas tagaaia kivimaardlad ammenduvad enne koerakuudi ette jõudmist või mitte? Palju oleks vaja kive juurde tuua ja kas meil on selleks aega? Midagi elutähtsat see nüüd küll ei ole, aga tahaks ju nautida vaadet.:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment