Sellise ilmaga tahaks hakata talveurgu kaevama

Väljas sajab sügisvihma. Unine koer tuli takseerima mida kaussi pandi, õnnistas mind vaid ühe pilguga ja kobis sõnagi lausumata kuuti tagasi. Ta on meil üldse siuke vaoshoitud põhjamaine mees, hoidku jumal kui kaela ümbert kinni võtad või miskit. Aga territoorium on temale püha. Kui õue paeplaate panin, oli näha, et koerale ei meeldi see "mööbli ümbertõstmine". Käis, vaatas altkulmu, pea maas nagu tal kombeks. Muidugi kobiseda ka midagi ei julgenud. Nüüd ta on harjunud, läheb lihtsalt teise kohta magama ning ei pööra mu töödele tähelepanu. Ega polegi kaua saanud õues midagi teha. Kivihunnikuid lume alla jätta küll ei tahaks, ikka mis toodud, selle laon maha. Pärast sessi on jälle rohkem hingamiseaega ja jõuab ehk õue ka. Eile oli uskumatult hõrgutav seenehetk. Pokumees läks sirmikukohta (mis asub 2 km kaugusesl metsas) ja tõi sellise koguse, et piisas kõigile. Munas ja jahus paneeritult olid need nii uskumatult head ja ebaseenelikud (metsaliha), et järgmine sügis olen nõus ise sinna kaugele järgi minema. Aga natuke koffitamist veel ja siis hakkab jälle päev pihta. Mis päev, nädal hakkab pihta!:)