Kõigega harjub. Võimalik, et kevadel oleksin...ma ei tea mida ma siis teinuks, kui oleksin avastanud, et mul on autos elus mesilane põlve peal. Vähemasti reageeringu spontaanses jõulisuses ei kahtle ma kröömigi ja üksjagu kisa kindlasti jne. Ühesõnaga - tõeline naine. See oli kevadel. Vahepeal on olnud mõningaid kohtumisi erinevas ärritusastmes mesilastega sealpool maski ja niisama kokkupõrkamist töiste, hajameelsete või oma trepi ees siirupikaussi lakkuvate niisugustega, kel magusahimust katust sõidab. Nõnda siis ei võpatanud minus MITTE MISKI kui autos oma põlvel elusat mesilast nägin. Ta oli niisugune pisike, kössis ja nägi mitteohtlik välja. No las ta siis olla. Vist oli tarumesilane, kes kogemata inventari peale roninud ja sellega autosse. Nujaa, siis helistas Laps. "Miks sa niikaua toru ei võtnud?" "Ei saanud, mul on mesilane põlve peal." "Aha," ütles Laps ja rääkis oma juttu edasi nagu poleks selles miskit erilist, et ma mesilasi kussutan.
Kui koju jõudsime, siis võttis Poku reisikaaslasel tiivust ja viis naabrimehe mesipuu lennulauale. Ehk võtavad äraeksinu vastu.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment