Kuldse sügise algus.

Öine vihm muutus millalgi pärast keskööd jäiseks tähistaevaks. Täna hommikul oli 2,5 kraadi. Õnneks veel plussis. Eks nüüd lööb ka mets värviliseks. Alati polegi alla nulli vaja. Meie tänava vahtrad juba punerdavad. Kuid ma ei saa aru neist aiapidajatest, kes räägivad, et tuleks juba öökülm, siis lõppeksid aiatööd ära. Ei pea paika, et siis on aiatööde lõpp. Ja sigakahju oleks kui see kõik kaoks: meie aias on veel täies õies hosta Guacamole, päevaliilia Stella de Oro, hiina emajuur, roos Sahara, miniroos, hiidiisop, korea kukehari pole veel puhkenud, esimese õie lõi lahti kaunis aster, kohe-kohe on puhkemas lursslill ja lillherned lustivad täiega aia peal. Kahju oleks kui see kõik muutuks ühe ööga siloks ja tuleks komposti kanda. Ja ega siis umbrohutööd ei lõpe. Umbrohu jaoks on piisavalt soe kuni detsembrini (olen dets. algul rohinud peenrast 2 ämbrit üleliigset, sest ei võinud enam aknast vaadata kui kuradima roheliseks lillevarte vaheline muld läinud oli). Seenelkäigust ka üks huvitav kohtumine: raiesmiku serval leidsin kena hulga lamba-aruheina puhmaid, mis olid teistest liikidest nii segamatult kasvada saanud, et moodustasid kauneid läikivalehelisi suuri laisku „pintsleid“. Kevadel lähen ja toon mõne neist aeda. Niisuguse mätta kasvatamine võtab kolm aastat aega, aga seal on juba kõik olemas. Muljetavaldav.:) Mu enda sinine aruhein (seemnest pandud) on potis viimaks nii suureks kasvanud, et söandan juba peenrasse istutada. Enne oli vaid haprad „juuksed“, mis oleks sajal erineval moel meie aias võinud viga saada. Nüüd näitab ka juba värvi, ilus hallikassinine. Ja ikkagi – tahad täies ilus näha, kasvata kolm aastat.
Kassipulmadest ka. Pidustused on selleks korraks lõppenud. Muri magab jälle öösel toas ja väljas on ka vaikne. Orgia kulmineerus üleeile pimeduse katte all kui Pokumees läks verandale suitsu tegema. Muri olevat jälle kapi otsast alla volksanud ja kohe Suure Musta embusse, kes nagu ikka, valmilt laua all ootas. Pokumehe mõõt sai täis. Selle jaoks ma küll seda verandat ei ehitanud, kõtt minema! Seni kuni Pokumees reha läks võtma kahmanud Suur Must Muril turjast nagu küülikul ja vedanud „kirest minestanud“ krafinna põõsastesse. Meie tavaelus igavesti peps kassimaadam olevat käpad kõhu alla tõmmanud ja lasknud kõigel sellel vastuhakuta sündida, kuigi ta pea käinud ebaväärika kolksuga vastu trepiastmeid.
Meil on 8 aastat olnud ainult emakassid, aga selliseid pulmi pole meie kvartalis varem nähtud.