...olen ilmselgelt moosiga liiale läinud. Ju teda siis vahepeal liiga vähe sai tehtud, et kange himu kõigest moosi keeta, aga külmik pole kummist ja rohkem lihtsalt ei mahu. Tegin välkküsitluse, et kes on moosilembed ja mõnest purgist õunakast õnnestub ehk isegi lahti saada. Sest kuhu ma panen astelpajumoosi? See ju veel keetmata.:)
Ja kui ma mõtlema hakkan, siis on kogu selle moosinduse taga see, et poekeedised nii koleda maitsega on. Moosisõltlane, nagu ma olen, eks tuli osta, aga see polnud teps mitte see.
Aga muidu on klassikaline sügis. Õhtud on veel soojad ja sumedad, puud on veel rohelised, kuid metsast hoovab varahommikuti sügise lõhna. See on midagi niisugust, millega seostuvad riisikad, seenekorvi sanga nagin ja kummikute lirtsumine märjas samblas. Paar äkksööstu on ikka metsa sooritatud, kuid päris talveseente järel ei ole veel käinud. Peaks lähiajal päevaplaani võtma.
Vein juba sahiseb nurgas. Esialgu veel mulksujata, aga igal asjal oma aeg. Rikkalik sügis on. Huvitav kas järgmine aasta tuleb sellevõrra kehvakesem? Sest tasakaal peab ju olema.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment