Muri uus mees

Paar korda aastas teeb Muri midagi, mis meie kvartali kõutsid peast segi võtab. Minu arusaamist mööda on tegemist mingi salakavala armumürgiga, mis korraga ainult ühele isendile näkku pritsitakse ja tolle mõneks ajaks mõttetuks jõllsilmaks muudab. Kuigi Muri teeb peale seda niisuguse näo, et tal pole kogu järgneva tsirkusega MITTE MIDAGi pistmist (ja kõrvaldatagu ometi see töll, kes teda igal pool jälitab, rõduakendest sisse piilub ja omaette pojengides halab nagu solvunud mardus!) kuid ometi läheb ka meie kassimaadamil viimaks raskeks oma teo tagajärgi varjata ja me oleme ta peigmehed kõik ära näinud. Seni on olnud tegemist kahe väljavalituga - need halli poolpika kasukaga isandad on kordamööda regulaarselt (kolm korda aastas) meie aias armupiinu kannatanud ja kriitilistel nädalatel õhtuti õunapuu all kenasti laulnud. Mis ajab muidugi täiesti marru kõik ümbruskonna koerad.
Seekordne "mees" sattus olema aga korralik mustakarva valgete sokkidega noor kodukass, kes kogemata Muri võrku sattunud. Paras kolakas. Pealegi erineb ta teistest selle poolest, et meenutab oma pikkade kõrgete jalgade poolest sälgu ja julgeb oma südamedaamile tuppa järgi tulla. Naiivsed päratusuured kollased silmad pika koonuga tumedas näos, mille ninaseljal valge triip. Pikad jämedad jalad ja soliidne saba. Täkk, mis täkk. :)
Avastasin peika täna pärastlõunal kui Muri veidral häälel sisselaskmist nõudis. Haha, jälle rääkima hakanud? Ei olnud, see oli võõras isakass, kes kaunilt kurrudes koos Muriga sisse vupsas ja jäi üle vaiba pika pilguga Muri ükskõikset tagumikku köögini saatma. Tõime talle ka krõbinaid. Oi kui tühi oli kõht (kes teab mis ajast juba armupaeltes sipeldakse), vaesekese suu jooksis lausa vett. Aga arm oli kõvem, sest isegi süües oli üks silm igatsevalt köögi poole kõõrdi. Kahjuks pidime ta kohe välja tõstma, sest närvis kassiisand kukkus kaasavarakirstu märgistama.
Muri käis toas ringi ja keeras ennast spetsiaalselt rõduukse juurde kuninglikult kerasse. Just niisugusesse kohta, kus murtud südamega härra Igatsus teda läbi klaasi silmadega õgima ulatuks. Samas olid ka krafinna külmas südames mingid tunded ennast liigutama hakanud, sest va pirtsperse ei suutnud kuigi kaua huvipuudust teeselda ja küsis välja...nojaa, et siis õues peikat edasi peedistada. Rohkem me seda seebiooperit edasi ei vaadanud, aga ümber maja liduva ähmitäis koera järgi võis umbes oletada kuskandis kuramaaz edasi kulgeb.
Nending: umbkaudu kahe kuu pärast saame me endale kadumaläinud Põnksu asemele uue kassi.