Paistab, et südatalvel on ilusad ilmad seotud hulga ebameeldivustega - päeval on küll hea päikselaikudes kikerdada, aga õhtul kui varjud siniseks muutuvad, tuleb Urr ja küsib, kas tahad veel kõrgrõhkkonda ning istub verandal kuni kraadiklaas lolliks läheb.
Eile hilisõhtul oli meie selle talve külmarekord - miinus 24, varahommikul hakkas järgi andma, praegu pole enam väga viga, ahjud on soojaks köetud ja õues kõigest miinus 17. Taevas on ühtlaselt hall ja midagi enam kuskil ei sädele. Selline asjalik talv on. Ei mingit ilu. Otsi või ära otsi, isegi vares lendas kuidagi mornilt, külg ees.
Kassid on pakasega kohanenud. Proua Muri, kui tõeline daam, ei hakka lume sees üldse jamama vaid käib netilt liivakastis. Õue minnakse ainult viieks minutiks "ilusasti istuma" ja see on kuidagi seotud ka õhuvannide võtmisega vms. Härra Tibu ei kipu samuti enam niisama välja lustima. Ikka ainult asja pärast. Kuna meestel kasti kükitada ei sobi, siis lidub Härra Tibu ka kõige kangema külmaga nagu must välk kuuri alla asjale ja ruttu verandale tagasi. Kui keegi kohemaid ust lahti ei tee, siis Härra Tibu tänitab pärast tükk aega. "Sa ei tea kui FAKING külm õues oli! On siis raske oma kassi sisse lasta või! Öösel topid küll oma külmi varbaid mulle külje alla sooja!" No mida mul enese õigustuseks öelda on. Sorry, noh! "Sorry on tal jah, nüüd on tal sorry..." kostab toast. Hiilin kohvitassiga ülakorrusele ära vaibatama.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment